Jehoova tunnistajad Bulgaarias õpetavad agaralt inimestele tõde Jumala ja tema sõna piibli kohta. Alates 2000. aastast on sajad Jehoova tunnistajad teistest maadest neile appi läinud. Milliseid raskusi on nad kogenud? Miks tasub selline samm ette võtta? Toome ära mõned mõtted neilt, kes on kolinud Bulgaariasse.

 Darren, kes elas Inglismaal, ütleb: „Meil oli alati soov kolida mõnda riiki, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. Peale Dawniga abiellumist kolisime Londonisse, et õpetada inimestele piiblit vene keeles. Paaril korral tegime kindlaid plaane kolida välismaale, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Olime selle plaani juba peaaegu maha matnud. Kuid siis aitas üks sõber meil näha, et meie olud on muutunud ja saaksime oma soovi ikka täita.” Darren ja Dawn hakkasid otsima riiki, kus oleks suurem vajadus piibliõpetajate järele ja kuhu neil oleks võimalik kolida. 2011. aastal kolisidki nad Bulgaariasse.

 Võõrsile kolinute hea eeskuju on olnud innustuseks nendele, kes ise pole mõelnud välismaal teenimise peale. „Kohtusin teiste Jehoova tunnistajatega, kes teenisid rõõmsalt Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas,” räägib Giada, kes elas koos oma abikaasa Lucaga Itaalias. Ta lisab: „Nad lausa särasid rõõmust ja jutustasid nii lahedaid lugusid. See aitas mul Jehoova teenistuses uusi eesmärke seada.”

 Tomasz ja Veronika koos oma kahe lapse Klara ja Mathiasega kolisid Tšehhist Bulgaariasse 2015. aastal. Mis pani neid seda sammu astuma? Tomasz vastab: „Meile olid suureks eeskujuks meie sugulased ja ka teised, kes olid välismaale kolinud. Mõtlesime palju nende kogemuste peale. Nende rõõm oli nakkav ja jäi meile kauaks meelde.” See õnnelik pere kuulutab praegu Bulgaarias Montana linnas.

 Ka Linda kolis Bulgaariasse. Ta ütleb: „Aastaid tagasi käisin Ecuadoris ja kohtusin mõningatega, kes olid sinna kolinud. Mu peas hakkas idanema mõte, et järsku võiksin minagi teeninda seal, kus vajatakse rohkem kuulutajaid.” Soomest pärit Petterile ja Nadjale olid samuti teised suureks eeskujuks. Nad räägivad: „Meie koguduses olid mõned, kes olid elanud võõrsil, et õpetada teistele piiblit. Nad rääkisid sellest ajast alati vaimustusega. See oli olnud nende elu parim aeg.”

 Neil, kes tahavad teenida välismaal, tuleks oma tegemisi põhjalikult planeerida. (Luuka 14:28–30.) Belglanna Nele meenutab: „Kui hakkasin mõlgutama mõtteid sellest, et teenida välismaal, palvetasin selle pärast. Otsisin välja meie ajakirjadest artikleid, mis sel teemal rääkisid. Lugesin neid hoolega ja püüdsin mõelda, mida peaksin veel tegema.”

 Poolakad Kristian ja Irmina on elanud Bulgaarias juba üle üheksa aasta. Neile oli suureks abiks see, kui enne kolimist käisid nad Poolas bulgaariakeelse grupi koosolekutel. Grupi liikmed innustasid neid ja aitasid neil keelt õppida. Kristian ja Irmina ütlevad: „See on nii imeline tunne, kui lasta end Jehooval kasutada ja näha, kuidas ta sinu eest hoolitseb. Kui sa ütled Jehoovale: „Siin ma olen, läkita mind!”, siis võid teha asju, milleks sa enda arvates pole võimeline.” (Jesaja 6:8.)

 Reto ja Cornelia Šveitsist otsustasid oma elu lihtsustada, et olla kolimiseks valmis ja raha säästa. Nad selgitavad: „Aasta enne kolimist läksime nädalaks Bulgaariasse, et mõista paremini, mis meid ees ootab. Rääkisime seal kogenud misjonäridega, kes andsid meile head nõu.” Reto ja Cornelia võtsid nende soovitusi kuulda ja on nüüdseks teeninud Bulgaarias üle 20 aasta.

 Välismaale kolides tuleb rinda pista uute ja vahel ka keerukate olukordadega. (Apostlite teod 16:9, 10; 1. Korintlastele 9:19–23.) Paljudele on eriti raske uue keele õppimine. Varem mainitud Luca räägib: „Meile väga meeldis koosolekutel oma sõnadega vastata. Kuid mõnda aega oli mul ja mu naisel raske ette valmistada isegi kõige lihtsamat vastust bulgaaria keeles. Tundsime end jälle nagu lapsed. Tegelikult andsid kohalikud lapsed isegi paremaid vastuseid kui meie.”

 Ravil Saksamaalt ütleb: „Uue keele õppimine on väsitav, kuid tuletasin endale meelde: „Ära võta end liiga tõsiselt, suhtu vigadesse huumoriga.” Ma ei pea raskusi takistuseks, vaid suhtun neisse kui millessegi, mida Jehoova pühas teenistuses kogeme.”

 Linda, kellest oli varem juttu, räägib: „Mul pole annet keelte õppimise peale ja bulgaaria keel ei ole lihtne. Tahtsin mitmel korral alla anda. Kui sa ei saa teistega rääkida ja ei saa nendest aru, siis tunned end üksikuna. Et hoida usku tugevana, uurisin kõike rootsi keeles. Lõpuks sain armsate vendade ja õdede abiga keele suhu.”

 Veel üheks probleemiks võib olla koduigatsus, sest kolitakse ära oma pere ja sõprade juurest. Eva, kes kolis koos abikaasa Yannisega Bulgaariasse, ütleb: „Alguses tundsin suurt üksildust. Et sellega hakkama saada, suhtleme tihedalt oma pere ja sõpradega. Samuti oleme siin leidunud uusi sõpru.”

 Raskusi on teisigi. Robert ja Liana Šveitsist ütlevad: „Meie jaoks oli harjumatu uus keel ja kultuur ja väga külmad talved.” Nad on siiski püüdnud jääda positiivseks ja võtta asju huumoriga ning see on aidanud neil teenida Bulgaarias juba 14 aastat.

 Lilly soovitab teistelgi minna sinna, kus vajatakse rohkem kuulutajaid. Ta ütleb: „Olen Jehoovat tundma õppinud uutes olukordades, mida kodumaal vaevalt et oleks tekkinud. Saan siin palju inimesi aidata. See aitab mul Jehoovaga lähedasemaks saada ja toob palju rõõmu ja rahulolu.” Tema abikaasa Ravil jätkab: „See on parim eluviis. Meil on olnud suur rõõm saada sõbraks teiste maade õdede-vendadega, kes on osavad piibliõpetajad. Olen neilt kõvasti õppinud.”

 Tänu paljude valmisolekule on head sõnumit kuningriigist kuulutatud kogu maailmas. (Matteuse 24:14.) Need, kes on kolinud Bulgaariasse, on näinud, kuidas Jehoova on täitnud nende südamesoovid ja lasknud korda minna kõigil nende plaanidel. (Laul 20:1–4.)