Minu treeningukaaslase vigastus oli palju tõsisem, kui arvasin. Ma olin kogemata jalaga ta nina tabanud. Tundsin ennast kohutavalt ja mõtlesin, kas on aeg võitluskunstid sinnapaika jätta. Miks pani see õnnetus mind kahtlema spordialas, millega olin juba palju aastaid kirglikult tegelenud?

 Kui alustada algusest, siis olen pärit USA-st New Yorgi osariigist Buffalo linna lähedalt. Kasvasin õnnelikus tõsiusklikus peres. Ma abistasin preestrit altaripoisina ja haridust sain katoliiklikes koolides. Vanemad tahtsid, et meil õega elus hästi läheks, seepärast lubasid nad meil kooli kõrvalt käia trennis või tööl. Nad seadsid tingimuseks, et see ei tohi õppimist segada. Nii tuli mul juba varakult enesedistsipliini kasvatada.

 17-aastaselt hakkasin tegelema võitluskunstidega. Tegin mitmeid aastaid trenni kolm tundi päevas ja kuus päeva nädalas. Lisaks kulus mul palju aega, et mõttes tehnikaid ja liigutusi lihvida. Vaatasin ka tundide viisi videoid, et oma oskusi parandada. Mulle meeldis treenida kinniseotud silmadega, isegi kui kasutasin relvi. Suutsin ühe käelöögiga purustada puuplaate või telliseid. Jõudsin omal alal parimate sekka ja võitsin auhindu. Võitluskunstid olid mu elus kõige tähtsamal kohal.

 Ma pidasin ennast edukaks. Ülikooli lõpetasin heade tulemustega ja sain tööle suurde firmasse arvutisüsteemide inseneriks. Mul oli hea töö, maja ja tüdruksõber. Pealtnäha oli mu elu suurepärane, kuid mind vaevasid küsimused elu mõtte kohta.

 Nende küsimuste tõttu hakkasin palvetama ja kaks korda nädalas kirikus käima. Kuid uued tuuled hakkasid mu elus puhuma alles siis, kui ajasin juttu ühe sõbraga. Ma küsisin temalt: „Oled sa kunagi mõelnud, miks me üldse olemas oleme? Elus on ju nii palju probleeme ja ebaõiglust.” Ta ütles, et ta oli sellele mõelnud, aga sai vastused piiblist. Ta andis mulle raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. a Mu sõber oli hakanud Jehoova tunnistajatega piiblit uurima. Alguses mõtlesin, et äkki pole õige teise religiooni väljaandeid lugeda. Aga mul olid ikkagi küsimused ja ma tahtsin teada, millised vastused Jehoova tunnistajatel neile on.

 Mind hämmastas see, mida piibel tegelikult õpetab. Sain teada, et Jumala eesmärgiks oli paradiislik maa, kus inimesed elavad igavesti, ja tema eesmärk ei ole muutunud. (1. Moosese 1:28.) Olin väga üllatunud, kui nägin enda piiblis Jumala nime Jehoova. Taipasin, et selle nime eest olengi meieisapalves palunud. (Laul 83:18; Matteuse 6:9.) Ja lõpuks sain teada, miks Jumal laseb praegu inimestel kannatusi kogeda. Viimaks ometi leidsin vastused oma küsimustele. Olin ülirõõmus!

 Ma ei unusta kunagi oma esimest koosolekut. Kõik olid nii sõbralikud ja võtsid mind soojalt vastu. Sellel koosolekul rääkis kõnepidaja, milliseid palveid Jumal kuulab. Kuna olin Jumalalt abi palunud, sobis see teema mulle nagu rusikas silmaauku. Mu järgmine koosolek oli Jeesuse surma mälestusõhtu. Nendel koosolekutel avaldas mulle muljet, et isegi väikesed lapsed leidsid üles piiblikohad, mis ette loeti. Mina ei osanud seda teha, aga Jehoova tunnistajad olid väga abivalmid ja aitasid mul piibliga tuttavaks saada.

 Jätkasin koosolekutel käimist ja hakkasin mõistma, kui väärtuslik on piibliharidus, mida Jehoova tunnistajad annavad. Õppisin igal koosolekul palju uut ja lahkusin alati rahulolevana. Mulle pakuti ka piiblikursust.

 See, mida nägin Jehoova tunnistajate juures, erines suuresti sellest, mida olin harjunud nägema oma kirikus. Märkasin, et tunnistajad on ühtsed ja teevad oma parima, et piibli järgi elada. Tasapisi veendusin, et nende seas ongi selline armastus, mille järgi tõelised kristlased võib ära tunda. (Johannese 13:35.)

 Mida rohkem ma piiblit uurisin, seda rohkem muudatusi oma elus tegin. Aga tundsin, et võitluskunstidest ei suuda ma küll kunagi loobuda. Treenimine ja võistlemine meeldis mulle väga. Kui sellest oma piibliõpetajale rääkisin, kinnitas ta lahkelt: „Lihtsalt uuri edasi ja ma tean, et sa teed õige otsuse.” See oli just see, mida mul oli vaja kuulda. Mida rohkem ma uurisin, seda rohkem tahtsin Jehoovale meeldida.

 Mu vaatenurk muutus pärast seda, kui olin kogemata oma treeningukaaslast vigastanud. Mõtlesin tõsiselt sellele, kas saan olla rahuarmastav Kristuse järelkäija, kui tegelen võitluskunstidega. Olin lugenud piiblist Jesaja 2:3, 4 ennustust, et Jehoova teenijad „ei õpi enam sõdima”. Ja Jeesus keelas kasutada vägivalda isegi siis, kui kogeme ebaõiglust. (Matteuse 26:52.) Otsustasin loobuda spordialast, mida nii väga armastasin.

 Pärast seda tegin nii, nagu ütleb piibel: „Treeni end sihiga teenida Jumalat pühendumusega.” (1. Timoteosele 4:7.) Kogu selle aja ja energia, mis mul varem kulus võitluskunstidele, kasutasin nüüd Jumalaga lähedaseks saamiseks. Mu tüdruksõber ei nõustunud minu valikutega ja me läksime lahku. Mind ristiti Jehoova tunnistajaks 24. jaanuaril 1987. Varsti pärast seda hakkasin täisajaliseks piibliõpetajaks. Olen senini vabatahtlikuna täisajalises teenistuses ja mul oli ka tore võimalus teenida Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis.

 Nüüd, kui tunnen Jumalat, ei ole mu elus enam midagi puudu. Ma ei tunne enam tühjust. Mul on mõttekas elu ja lootus veel paremale tulevikule, ning see teeb mind õnnelikuks. Olen siiani füüsiliselt aktiivne, kuid see pole mulle enam kõige tähtsam. Kõige tähtsam minu elus on teenida Jumal Jehoovat.

 Siis, kui tegelesin võitluskunstidega, olin pidevalt valvel ja mõtlesin, kuidas end kaitsta, kui keegi mind ründab. Jälgin siiani inimesi enda ümber, aga teisel põhjusel: et neid aidata. Tänu piiblile olen muutunud heatahtlikumaks ja oleme abikaasa Brendaga õnnelikud.

 Võitluskunstid olid mu elu sisu, aga ma olen leidnud midagi paremat. Piibel ütleb tabavalt: „Keha treenimisest on veidi kasu, ent sellest, kui Jumalat pühendumusega teenida, on kasu igas asjas, kuna sellega kaasnevad õnnistused nii praeguses kui ka tulevases elus.” (1. Timoteosele 4:8.)