Ühel külmal tuulisel päeval sõitis Bob Kanadas Alberta provintsis oma kaubikuga kiirusel umbes 100 kilomeetrit tunnis, kui järsku purunes tal tagumine vasakpoolne rehv. Bob ei saanud kohe aru, mis juhtus, ja ta otsustas edasi sõita, sest koduni oli jäänud vaid viis kilomeetrit.

 Kirjas, mille Bob saatis Jehoova tunnistajate kuningriigisaali, kirjeldas ta edasist sündmuste käiku. „Viis noorukit sõitsid mu kõrvale ja kerisid akna alla. Nad ütlesid, et mu rehv on katki. Me pidasime autod tee ääres kinni ja nad pakkusid, et võivad ratta ära vahetada. Mul polnud aimugi, kas mul on tagavararatast ja tungrauda. Samal ajal kui mina istusin maantee ääres oma ratastoolis, roomasid nemad kaubiku alla, leidsid sealt varuratta ja tungraua ning vahetasid ratta. Õues külmetas ja tuiskas lund. Nad olid ilusasti riides, aga töö sai tehtud ja ma võisin edasi sõita. Ise poleks ma selle kõigega hakkama saanud.

 Tahan tänada neid viit noort Jehoova tunnistajat, kes mind aitasid. Nad olid teel inimeste juurde oma sõnumit jagama. Need noored ilmselgelt teevad oma sõnade järgi. Nad aitasid mu suurest hädast välja ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Kes oleks osanud aimata, et sellised noored inglid tol päeval maanteele satuvad?”