Apostel Johannes kirjutas oma jutustuse kohta, mis käsitleb Jeesuse elu: „See, kes on seda näinud, on andnud selle kohta tunnistust ja tema tunnistus vastab tõele, ja ta teab, et ta räägib tõtt, et teiegi võiksite uskuda” (Johannese 19:35).

 Üks põhjus, miks uskuda Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese kirjutatud evangeeliume on see, et need kirjutati ajal, mil paljud nende sündmuste tunnistajad olid veel elus. Mõnede allikate sõnul kirjutati Matteuse evangeelium vaid kaheksa aastat pärast Kristuse surma ehk siis aastal 41 m.a.j. Paljude õpetlaste arvates kirjutati need aga hiljem, kuid üldiselt ollakse ühel meelel selles, et kõik Piibli kreekakeelse osa (Uue Testamendi) raamatud pandi kirja 1. sajandil m.a.j.

 Inimesed, kes nägid Jeesust maa peal elamas ning olid tema surma ja ülesäratamise tunnistajateks, võisid kinnitada evangeeliumijutustuste õigsust. Nad oleksid võinud kergesti paljastada ebatäpsused, kui neid oleks leitud. Professor Frederick Bruce täheldab: „Üks apostlite algupärase kuulutustöö eeliseid oli nende kindel veendumus oma kuulajate teadlikkusest; nad ei öelnud lihtsalt, et nemad on nende asjade pealtnägijad, vaid ka „nagu te ise teate” (Apostlite teod 2:22).”