„Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas ning teravam kui ükski kaheteraline mõõk ja tungib nii sügavale, et eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi ning on südame mõtete ja kavatsuste hindaja.” (Heebrealastele 4:12, „Piibel. Uue maailma tõlge”, 2014.)

 „Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja.” (Heebrealastele 4:12, 1988. a tõlge.)

 Jumala sõnum inimkonnale, mis on kirjas piiblis, suudab paljastada meie sisemised mõtted ja motiivid. Sellel sõnumil on vägi inimeste isiksust paremaks muuta.

 „Jumala sõna on elav.” Jumala sõna on sõnum Jumala eesmärgist, mille ta on lasknud piiblisse kirja panna. a Oluline osa sellest eesmärgist on see, et kuulekad inimesed võiksid elada igavesti maa peal rahus ja ühtsuses. (1. Moosese 1:28; Laul 37:29; Ilmutus 21:3, 4.)

 Kuidas on Jumala sõna elav? Näiteks on sellel tugev mõju neile, kes võtavad Jumala sõna vastu. See annab neile lootuse ja elule tõelise mõtte. (5. Moosese 30:14; 32:47.) Jumala tõotused on elavad ka selles mõttes, et Jehoova teeb tööd nende täitumise nimel. (Johannese 5:17.) Jumal ei ole nagu inimene, kes unustab oma lubadused või ei suuda neid täita. (4. Moosese 23:19.) Jumal on öelnud oma sõna kohta: „See ei tule tagasi mu juurde tühjalt.” (Jesaja 55:10, 11.)

 „Jumala sõna on ... mõjuvõimas.” Fraasi „on mõjuvõimas” võib tõlkida ka „on vägev”, „on tõhus” või „viib täide oma eesmärgi”. Seega, kõik, mida Jehoova b ütleb või lubab, läheb kindlasti täide. (Laul 135:6; Jesaja 46:10.) Tegelikult võib Jumal oma tõotused viia täide viisil, mis ületab kõik meie ootused. (Efeslastele 3:20.) c

 Jumala sõna on mõjuvõimas selles mõttes, et aitab neil, kes seda tähtsaks peavad, teha oma elus ja isiksuses muudatusi. Nad on võtnud Jumala mõtted omaks ja need mõjutavad nende mõtteviisi, harjumusi ja eesmärke. (Roomlastele 12:2; Efeslastele 4:24.) Niisiis võib öelda, et Jumala sõna tegutseb neis, kes seda usuvad. (1. Tessalooniklastele 2:13.)

 „Jumala sõna on ... teravam kui ükski kaheteraline mõõk.” Piltlikult öeldes on Jumala sõna teravam kui ükski inimeste tehtud mõõk. Mitte ükski inimeste õpetus ei suuda tungida nii sügavale ja mõjutada inimese südant, sisemist isiksust, sellisel viisil nagu Jumala sõna. Seda kinnitavad järgnevad sõnad tekstis Heebrealaste 4:12.

 „Jumala sõna ... tungib nii sügavale, et eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi.” Sõna „hing” viitab siin salmis sellele, milline inimene näib olevat, ja sõna „vaim” sellele, milline ta on tegelikult. (Galaatlastele 6:18.) Jumala sõna justkui tungib meie üdini ehk sügavamate mõtete ja tunneteni. Jehoova õpetused paljastavad meie tõelise sisemise isiksuse, mida ükski teine inimene ei näe, ja motiveerivad tegema muudatusi, mis rõõmustavad nii meid kui ka Jehoovat.

 „Jumala sõna on ... südame mõtete ja kavatsuste hindaja.” See, kuidas inimene reageerib Jumala sõnale, näitab, millised on tema südame mõtted ja isegi seda, millised on tema tegude taga olevad kavatsused või motiivid. Kui inimene võtab kuulda Jumala sõna ja teeb vajalikud muudatused, on ta alandlik ja siiras. Tal on soov olla oma loojale meelepärane. Kui aga inimene otsib Jumala sõnast puudusi, võib see olla märk kohatust uhkusest või isekusest. Võib-olla ta püüab leida õigustust käitumisele, mida Jumal heaks ei kiida. (Jeremija 17:9; Roomlastele 1:24–27.)

 Üks teatmeteos ütleb, et Jumala sõna suudab „tungida meie sisemuse sügavamate soppideni”. Meie sisemuses pole midagi peidus nii sügaval, et Jumal ei suudaks seda näha ja oma sõna kaudu paljastada. Heebrealastele 4:13 ütleb: „Kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees ning temale tuleb meil aru anda.”

 Paulus kirjutas selle kirja umbes aastal 61 m.a.j juudi kristlastele, kes elasid Jeruusalemmas ja Juudamaal.

 Peatükkides 3 ja 4 toob Paulus välja, et vanaaja iisraellased on kristlastele hoiatavaks näiteks. (Heebrealastele 3:8–12; 4:11.) Jehoova lubas iisraellased orjusest vabastada ja viia nad maale, kus nad saavad elada julgesti. (5. Moosese 12:9, 10.) Kahjuks aga need iisraellased, kes Egiptusest vabastati, ei usaldanud Jehoova tõotusi ja mässasid korduvalt ta seaduste vastu. Seetõttu ei saanud nad „puhata ühes [Jumalaga]” ja tunda rõõmu headest suhetest temaga. Nad hoopis surid kõrbes. Kuigi nende järeltulijad pärisid tõotatud maa, olid ka nemad ikka ja jälle sõnakuulmatud. See läks Iisraeli rahvale lõpuks kalliks maksma. (Nehemja 9:29, 30; Laul 95:9–11; Luuka 13:34, 35.)

 Paulus selgitab, et kristlased peaksid ustavusetute iisraellaste hoiatavast näitest õppima. Meil on võimalus puhata ühes Jumalaga, kui järgime tema sõna ja usaldame tema tõotusi. (Heebrealastele 4:1–3, 11.)

 Vaata lühikest videot, et saada ülevaade kirjast heebrealastele.