• Su poeg käitub häbematult – ja ta on alles kümneaastane!

• Ta ootab, et kõik kohtleksid teda nagu kuningat.

„Mis talle sisse on läinud?” imestad sina. „Mina tahan, et tal oleks terve enesehinnang, mitte seda, et ta end kõigist paremaks peaks.”

Kas on võimalik õpetada lapsele tagasihoidlikkust, ilma et kahjustaksid tema enesehinnangut?

Viimastel aastakümnetel on lapsevanemaid õhutatud oma laste soovidele alati vastu tulema; neid ohtralt kiitma, isegi kui nad pole midagi kiiduväärset teinud; neid mitte korrale kutsuma ega karistama. Arvati, et kui laps tunneb end erilisena, areneb tal terve enesehinnang. Ent mida on elu näidanud? Raamatus „Generation Me” öeldakse: „Kohanemisvõimeliste ja õnnelike laste asemel on kõrge enesehinnangu ületähtsustamine loonud terve armee väikesi nartsissiste.”

Paljud lapsed, kes on kasvanud üles katkematu ülistuslaulu saatel, ei talu suureks saades pettumust, kriitikat ega viltuvedamist. Kuna neid on õpetatud omaenda soove kõige tähtsamaks pidama, on neil täiskasvanuna raske püsivaid suhteid luua. Seetõttu kannatavad paljud neist ärevuse ja depressiooni all.

Terve enesehinnang ei arene lastel mitte siis, kui neile korrutada, et nad on erilised, vaid siis, kui nad tõesti midagi saavutavad. Millegi saavutamiseks on vaja enamat kui lihtsalt eneseusku. Tarvis on õppida, harjutada ja oskusi hoolikalt lihvida. (Õpetussõnad 22:29.) Tarvis on hoolida ka teistest inimestest. (1. Korintlastele 10:24.) Kõik see eeldab tagasihoidlikkust.

Kiida, kui on põhjust. Kui tütar saab koolis hea hinde, kiida teda, kui halva, siis ära süüdista automaatselt õpetajat. Vaevalt aitab see tütrel tagasihoidlikkust õppida. Selle asemel aita tal mõista, kuidas järgmine kord paremini teha. Hoia kiitust selleks puhuks, kui laps on tõesti midagi hästi teinud.

Laida, kui on põhjust. See ei tähenda, et peaksid lapse igat eksimust kritiseerima. (Koloslastele 3:21.) Kuid tõsiseid eksimusi ei tohiks tähelepanuta jätta. Sama kehtib ka valede hoiakute kohta. Kui neile mitte tähelepanu pöörata, võivad need üha enam kinnistuda.

Kujutle näiteks, et su poeg kipub hooplema. Kui asjale läbi sõrmede vaadata, võib ta minna ennast täis ja teistest inimestest võõranduda. Seepärast selgita lapsele, et uhkustada ei ole ilus ja et ta võib selle tõttu piinlikku olukorda sattuda. (Õpetussõnad 27:2.) Selgita ka, et endasse tasakaalukalt suhtuv inimene ei tunne vajadust oma võimetega uhkustada. Kui püüad tema hoiakut armastuse vaimus parandada, õpetad talle tagasihoidlikkust, ilma tema eneseväärikust haavamata. Piibli põhimõte: Matteuse 23:12.

Valmista oma laps reaalseks eluks ette. Kui täidad lapse iga soovi, hakkab ta arvama, et nii see peabki olema. Seega, kui laps tahab midagi, mida te ei saa endale lubada, selgita, kui oluline on eelarvest kinni pidada. Kui pead mõne väljasõidu või puhkuse tühistama, võiksid selgitada, et pettumused on elu osa, ning rääkida, mida sina teed, et pettumustundest üle saada. Selle asemel et kaitsta last iga võimaliku raskuse eest, valmista teda ette olukordadeks, millega ta võib täiskasvanuna silmitsi seista. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 29:21.

Innusta last teisi aitama. Näita oma lapsele, et „andmine teeb õnnelikumaks kui saamine”. (Apostlite teod 20:35.) Mismoodi? Pange koos kirja inimesed, kes vajavad abi: kel oleks tarvis poes käia või kuhugi sõita, kel midagi parandada. Kui kellegi poole neist lähed, võta laps kaasa. Kui laps näeb, et teiste aitamine toob sulle rõõmu ja rahuldust, siis sellega õpetad lapsele tagasihoidlikkust kõige tõhusamal moel – oma eeskujuga. Piibli põhimõte: Luuka 6:38.