Poliitilisest aktivistist erapooletuks kristlaseks

JUTUSTANUD LADISLAV ŠMEJKAL

Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist viidi mind tagasi vangikongi. Hakkasin kohe kaks korrust ülalpool olevale sõbrale morsekoodis seinale koputama. Ta oli ootel, et kuulda, milline karistus mulle määrati.

„Neliteist aastat,” koputasin ma.

Ta ei suutnud seda uskuda ning küsis vastu: „Neliteist kuud?”

„Ei,” vastasin, „neliteist aastat.”

OLI aasta 1953. Asukoht: Liberec, Tšehhoslovakkia (nüüd Tšehhi Vabariik). Olin siis 19-aastane aktivist, kes taotles poliitilisi muutusi. Koos teiste aktivistidega propageerisime oma vaateid, jaotades lendlehti, mis kritiseerisid siis võimul olnud kommunistlikku parteid. Meie tegevust peeti riigireetmiseks, mistõttu mulle määratigi nii pikk vanglakaristus.

Olin istunud eeluurimisvanglas juba peaaegu terve aasta, enne kui mu kohtuotsus välja kuulutati. Enne kohtuotsuse väljakuulutamist hoiti vange kahekaupa kongis ja aeg-ajalt viidi kinniseotud silmadega vangid ülekuulamisele. Meil ei lubatud kongis omavahel rääkida, seepärast me kas sosistasime või suhtlesime üksteisega morsekoodis.

Varsti sain ma teada, et paljud vangid on Jehoova tunnistajad. Meie vanglas oli tavaks iga kuu või kahe tagant kongikaaslasi vahetada. Kuna Piibel pakkus mulle huvi, oli mul hea meel, kui lõpuks sain endale kongikaaslaseks Jehoova tunnistaja. Mõne aja pärast hakati minuga Piiblit uurima.

Ma arvan, et meie vestlusi võib nimetada Piibli uurimiseks, kuigi meil polnud ei Piiblit ega piiblilist kirjandust. Tegelikult polnud ma elu sees Piiblit näinud. Me saime aga rääkida, nõnda et tunnistaja selgitas mälu järgi Piibli teemasid ja mina tegin märkmeid. Selleks tuli meil tihedalt üksteise kõrval istuda ja sosistada.

Ainsad olemasolevad abivahendid olid tualettpaber ja kamm. Tegin kammiga tualettpaberile märkmeid ning õppisin pähe palju kirjakohti, mida koos arutasime. Tunnistajad,  kes minuga uurisid, õpetasid mulle ka kuningriigilaule. Üks Jehoova tunnistaja ütles mulle: „Praegu oled sa vanglas poliitilise kurjategijana, kuid edaspidi võid sa sattuda vanglasse kui Jehoova tunnistaja.”

Viimaks, pärast lõputuid ülekuulamisi, määrati mulle kohtuotsus ja mind viidi Jáchymovi linna lähistele sunnitöölaagrisse. Selleks ajaks olin juba kindel, et kunagi saab minust Jehoova tunnistaja.

Aastatepikkune karistus

Kui saabusin laagrisse, kus kaevandati uraani, hakkasin kohe otsima Jehoova tunnistajaid. Peatselt sain aga teada, et nad on viidud kuskile mujale. Siiski oli laagrisse jäetud üks tunnistaja, kuna ta oli kokk. Ta laenas mulle paljudes kohtades peidus olnud ja kapsaksloetud Piibli. Nii sain lugeda neid Pühakirja kohti, mida teadsin juba peast. Kordasin lugedes endamisi: „Just nimelt, see on täpselt nõnda, nagu vennad mulle õpetasid.”

Umbes kuu aja pärast viidi mind üle teise, Bytizi laagrisse, mis asus Příbrami linna lähistel. Seal kohtasin teisi tunnistajaid. Bytizis saime korrapäraselt laagrisse smugeldatud piiblilist kirjandust. Kuigi laagri juhtkond püüdis jälile jõuda, kuidas seda sisse tuuakse, ei saadud seda kunagi teada. Kokku oli seal 14 vangi, kes jagasid innukalt oma uskumusi teistega. Pooled nendest olid ristitud tunnistajad ja teised olid nagu minagi vanglas Jehoova tunnistajate uskumused omaks võtnud.

Paljud meist soovisid sümboliseerida oma pühendumist Jumalale veeristimisega. Kuna aga vett nappis, või täpsemalt, polnud piisavalt suurt veeanumat, ei olnud vee alla kastmist just lihtne korraldada. Seepärast pidid paljud ristimisega ootama, kuni nad vabastatakse. Bytizi laagris olid aga suured kaevanduskompressorite jahutustornid. 1950. aastate keskel ristiti meist mitmed ühe sellise torni veekogumispaagis.

Mõned aastad hiljem, 1960. aasta märtsis, kutsus mind välja korrakaitseohvitser, kelle järelevaatuse all olid poliitvangid. Ta ütles, et kui ma informeerin teda teiste vangide tegevusest, hoolitseb ta selle eest, et mu karistusaega vähendataks. Kui keeldusin seda tegemast, hakkas ta mind vängelt sõimama. „Sa lasid käest hea võimaluse,” karjus ta. „Küll ma hoolitsen selle eest, et sa ei saa kunagi siit välja! Siia sa sured.” Kaks kuud hiljem aga anti välja amnestia, mis käis ka minu kohta, ning pärast kaheksat aastat vangistust sain lõpuks koju.

Lühike vabadusaeg

Jehoova tunnistajate töö oli Tšehhoslovakkias keelatud juba alates 1949. aasta aprillist, nii et peagi sain aru, et Jumala teenimine niinimetatud vabaduses ei erinenudki eriti Jumala teenimisest vangistuses viibimise ajal. Pärast vabanemist seisin aga silmitsi veel ühe raskusega. Sel ajal pidi meie riigis iga meeskodanik teenima kaks aastat sõjaväes.

Mõnedele meestele, kes töötasid teatud riigiettevõtetes, anti sõjaväeteenistusest vabastus. Näiteks said sellise vabastuse söekaevanduste töölised. Kuna olin juba kaevanduses  töötanud, saingi ühes sellises tööd. Seal võeti mind hästi vastu. „Ärge muretsege sõjaväe pärast,” öeldi mulle. „Meile ei valmista mingit raskust teid sellest vabastada.”

Kaks kuud hiljem, kui sain kutse väeteenistusse, kinnitasid ülemused mulle: „Ärge muretsege, see on kindlasti mingi eksitus. Me kirjutame sõjaväevõimudele ja kõik saab korda.” Läks aga teisiti. Mõne aja pärast tuli ametnik minu juurde ja vabandas: „See on siin esimene selline juhtum. Te peate siiski sõjaväekomisjoni ette ilmuma.” Kui teatasin, et keeldun süümelistel kaalutlustel armeesse minemast, arreteeriti mind ja viidi lähimasse sõjaväeossa (Jesaja 2:4).

Tribunali ees

Pärast minu vangistamist Kladno linnas 1961. aasta jaanuaris püüti mind veenda sõduriks hakkama. Üks juhtiv ohvitser korraldas koosoleku. Mind viidi konverentsisaali, kus oli suur ümmargune laud, mille ümber olid sügavad nahktugitoolid. Varsti saabusid ohvitserid ja võtsid laua ümber istet. Üks ülemus tutvustas mulle neid ükshaaval. Seejärel istus ta maha ja ütles: „Nii, räägi nüüd meile oma usust.”

Tegin mõttes kiire palve ja hakkasin rääkima tähelepaneliku kuulajaskonnaga. Vestlus läks peatselt üle evolutsiooniõpetusele, sealjuures väideti, et evolutsioon on teaduslik tõsiasi. Olin varem sunnitöölaagris uurinud brošüüri „Evolutsioon või uus maailm” („Evolution Versus the New World”). * Seetõttu suutsin nende ohvitseride üllatuseks tuua tõendeid, et evolutsioon on tõendamata teooria.

Siis võttis sõna üks major, kel oli ilmselgeid kokkupuuteid katoliku usuga. „Kuidas te suhtute neitsi Maarjasse?” küsis ta. „Mida te arvate pühast missast?” Vastasin ta küsimustele ja ütlesin: „Härra, te olete ilmselt usklik, kuna teie küsimused erinevad suuresti teiste omadest.”

„Ei, ei, ei! Mina pole usklik!” protesteeris ta valjult. Kommunistlikus riigis polnud nendel, kes end kristlasteks nimetasid, peaaegu mingit võimalust saada vastutavatele kohtadele. Seepärast ei võtnud see ohvitser pärast seda sõnavahetust enam vestlusest osa. Olin väga tänulik, et mul oli võimalus selgitada Jehoova tunnistajate uskumusi nendele meestele.

Edasised kuulutamise võimalused

Mõne päeva pärast viidi mind Prahasse ühte sõjaväehoonesse ja jäeti järelevalve alla. Esimene relvastatud sõdur, kes mind pidi valvama, oli üllatunud selliste eriturvameetmete pärast. „See on esimene kord, mil me peame kedagi isiklikult valvama,” ütles ta. See andis mulle võimaluse selgitada talle, miks mind vangistati. See huvitas teda sedavõrd, et ta istus maha, vintpüss põlvede vahel, ja kuulas. Kahe tunni pärast vahetas teine sõdur ta välja ning kordus samasugune küsitlus ja piibliline arutelu.

Järgmistel päevadel oli mul võimalus rääkida nii oma  valvurite kui kaasvangidega, kui valvurid lubasid. Valvurid avasid lausa kongide uksed ja lubasid teistel vangidel koguneda kuulama piiblilist vestlust. Hakkasin viimaks kartma, et valvurite pakutud võimalus kõnelda teiste vangidega saab ülemustele teatavaks ja sellel võivad olla halvad tagajärjed. Kogu lugu hoiti aga saladuses.

Kui mind lõpuks kohtu ette viidi, et mulle karistus määrata, julgustasid mind need, kellele olin rääkinud oma uskumustest. Mulle mõisteti kaks aastat, millele lisati veel kuus aastat, mis mul varem amnestia tõttu oli kandmata jäänud. See tähendas, et mind ootas ees umbes kaheksa aastat vangistust.

Tunnen Jumala abi

Tundsin tihti Jumala abi, kui mind Tšehhoslovakkias laagrist laagrisse ja vanglast vanglasse veeti. Kui jõudsin Valdice vanglasse, küsis komandör, miks ma seal olen. „Keeldusin sõjaväeteenistusest,” vastasin. „Minu usk ei luba mul osaleda sõjategevuses.”

„Oleks tõesti tore, kui kõik nii arvaksid,” sõnas ta sõbralikult, kuid lisas pärast vähest mõtlemist: „Kuna enamik inimesi tänapäeval nii ei mõtle, peame sind siiski karistama, ning päris rangelt!”

Mind paigutati klaasilõikamise osakonda, mis oli trahviosakond. Asi oli selles, et kuigi mind kui Jehoova tunnistajat oli karistatud sõjaväeteenistusest keeldumise pärast, peeti mind siiski poliitvangiks, mistõttu mind koheldi karmimalt kui teisi. Klaasilõikamine kroonlühtrite ja teiste luksusesemete tarbeks oli iseäranis raske töö just selle pärast, et nende toodete puhul polnud mingid defektid lubatud. Tavaliselt oli nii, et vangid andsid valmistööd ära, kuid järgmine päev said nad pooled neist ümbertegemiseks tagasi. Niisiis oli kehtestatud toodangunormi väga raske täita.

Sel päeval, mil läksin klaasilõikamise osakonda, pidin kõigepealt ootama osakonna juhatajat. Saabudes hakkas ta kõigepealt karjuma nende vangide peale, kes polnud tema arvates piisavalt usinalt töötanud. Ta kõndis vangi juurest vangi juurde, jõudis minuni ja küsis: „Mis sinuga lahti on? Miks sa ei tööta?”

Seletasin, et olen uus vang, kes siia tööle määrati. Ta viis mind oma kontorisse ja päris nagu ikka, mille eest mind vangistati. Seejärel küsis ta: „Nii et sa oled siis Jehoova tunnistaja?”

„Jah,” vastasin.

Tema suhtumine muutus. „Ära muretse,” sõnas ta. „Meil on siin olnud palju Jehoova tunnistajaid. Me austame neid kõiki, sest nad on hoolsad töötegijad ja korralikud inimesed. Ma hoolitsen selle eest, et sa saaksid sellise töönormi, mille suudad täita.”

Töödejuhataja meelemuutus üllatas mind täielikult. Olin tänulik Jehoovale ja nendele mulle võõrastele kaasusklikele, kes olid Jehoova tunnistajatele loonud selles vanglas nii hea maine. Tundsin Jehoova armastavat abi kogu vanglasoleku ajal.

Kui raske mu olukord ka polnud, olin alati kindel, et lõpuks saan ühendust oma kristlike vendadega. Siis võisin näha nende meeldivat naeratust ja saada neilt julgustust. Ilma nendeta oleks mul olnud tunduvalt raskem vangis vastu pidada.

Paljud vangid paistsid mõtlevat vaid sellest, kuidas maksta kätte halva kohtlemise eest. Mul ei tekkinud aga kunagi sellist mõtet. Sain aru, et kannatan Jumala õiglastele põhimõtetele kuuletumise pärast. Teadsin,  et iga vanglas veedetud päeva kohta saab Jehoova anda mulle loendamatult palju imelisi elupäevi paradiisis uuel maal (Laul 37:29; 2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4).

Tänulik praeguste õnnistuste eest

1968. aasta mais, pärast rohkem kui 15 aastat vangistust, mind lõpuks vabastati. Algul oli mul raske inimestega rääkida, mis pole sugugi tavatu nende puhul, kes on veetnud suurema osa oma elust nende keskel, kes kannavad kas vangikuube või valvurivormi. Minu kristlikud vennad aga aitasid mul peatselt alustada kuulutustööga, mis oli sel ajal ikka veel keelatud.

Mõned nädalad pärast vabanemist kohtusin Evaga. Hoolimata perekonna ägedast vastupanust oli ta kolm aastat tagasi ühes oma vennaga võtnud julgelt seisukoha Piibli tõe poolel. Peatselt hakkasime koos kuulutustööd tegema. Töötasime koos ka piiblilise kirjanduse valmistamisel. Seda tehti salaja põrandaalustes trükikodades. 1969. aasta novembris me abiellusime.

1970. aastal sündis meie esimene laps Jana. Varsti hakkasin nädalavahetustel Jehoova tunnistajate reisiva sulasena kogudusi teenima, jagades neile külastuskäikudel vaimset julgustust. 1975. aastal arreteeriti mind, kui ma parajasti seda tööd tegin, ning saadeti jälle vanglasse. Seekord istusin kinni vaid mõned kuud. 1977. aastal sündis meile poeg Štěpán.

Lõpuks, 1993. aasta 1. septembril, andis Tšehhi Vabariik Jehoova tunnistajatele ametliku tunnustuse. Järgmisel aastal abiellus meie tütar Jana kristliku kogudusevanema Dalibor Dražaniga. 1999. aastal abiellus meie poeg Štěpán, kes siis oli teenistusabiline, täisajalise teenija Blankaga. Praegu teenime kõik Praha kogudustes. Ootame kogu perega aega, mil saabub uus maailm, kuid mina ootan eriti aega, mil pole enam ühtegi vanglat.

[Allmärkus]

[Pildid lk 20]

Kasutasin piibliliste märkmete tegemiseks kammi

[Pilt lk 21]

Bytizi laager, kus ma vangis olin ja kus mind ristiti

[Pilt lk 23]

Meie pulmapäev

[Pilt lk 23]

Eva ja mina, vasakul Štěpán ja Blanka, paremal Jana ja Dalibor