Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks me vajame politseid?

Miks me vajame politseid?

Miks me vajame politseid?

MILLINE oleks elu ilma politseita? Tasub vaid mõelda sellele, mis juhtus, kui 1997. aastal streikis Brasiilias umbes miljoni elanikuga Recife linnas 18 000 politseinikku.

„Viiepäevase kaose jooksul on selles mereäärses suurlinnas mõrvade arv päevas kolmekordistunud,” teatas „The Washington Post”. „Röövitud on kaheksat panka. Relvastatud jõugud on rüüstanud ostukeskusi ja vägivallatsenud rikaste linnaosades. Keegi ei järgi liikluseeskirju. ... Tapetuid on nii palju, et surnukuuris pole enam ruumi, ning osariigi suurima haigla koridoripõrandad on täis kuritegude ohvriks langenuid, kellele on tekitatud laske- ja torkehaavu.” Anti edasi justiitsministri sõnad: „Niisugune seadusetus on selles linnas enneolematu.”

Ükskõik kus me ka ei elaks, on tsivilisatsiooni sileda pealispinna all alati varjul kurjus. Me vajame politsei kaitset. Muidugi on enamik inimesi kuulnud mõningate politseinike julmusest, korrumpeeritusest, ükskõiksusest ja võimu kuritarvitamisest. Niisuguste juhtumite raskusaste on riigiti erinev. Mida me aga teeksime sel juhul, kui politseid üleüldse ei oleks? Kas pole tõsi, et reeglina osutab politsei vajalikke teenuseid? Ajakiri „Ärgake!” küsis eri riikide politseinikelt, miks nad valisid just selle elukutse.

Abi ühiskonnale

„Mulle meeldib inimesi aidata,” ütles Ivan, kes töötab politseinikuna Suurbritannias. „Mind köidab selle töö juures vaheldusrikkus. Üldiselt pole inimesed sellega kursis, et kuritegude käsitlemine moodustab meie tööst vaid 20 kuni 30 protsenti. Suurem osa meie tööst on seotud ühiskonna aitamisega. Ühel tüüpilisel patrullpäeval tuleb mul näiteks tegeleda liiklusõnnetuse, kuriteo ja ootamatu surmajuhtumiga ning abistada hättasattunud vanurit. Eriti suurt rõõmu toob mulle see, kui saan viia koju mõne äraeksinud lapse või aidata kuriteo ohvril toibuda emotsionaalsest traumast.”

Stephen on endine politseinik Ameerika Ühendriikides. Ta ütleb: „Politseinikul on nii vahendeid kui ka aega, et anda parimat abi, kui inimesed tema poole pöörduvad. Just sellepärast ma selle ameti valisingi. Ma soovisin inimesi aidata ja nende koormat kergendada. Arvan, et olen vähemalt mingil määral suutnud inimesi kuritegude eest kaitsta. Arreteerisin viie aasta jooksul üle 1000 inimese. Mulle pakkus rahuldust see, kui leidsin üles kadunud lapse, aitasin äraeksinud Alzheimeri-haiget või sain omanikule tagastada varastatud sõiduki. Põnevust pakkus ka kahtlusaluste jälitamine ja tabamine.”

„Tahtsin aidata hädasolevaid inimesi,” ütles Boliivias töötav politseinik Roberto. „Lapsepõlves imetlesin seda, kuidas politseinikud kaitsesid inimesi ohu eest. Oma karjääri alguses oli minu ülesandeks patrullida kesklinnas, kus asuvad valitsushooned. Peaaegu iga päev tuli meil tegeleda meeleavaldajatega. Minu ülesanne oli kanda hoolt selle eest, et rahutused ei muutuks vägivaldseks. Nägin, et kui käitun meeleavalduse eestvedajatega sõbralikult ja mõistvalt, suudan hoida ära mässu, mille tõttu võiksid saada vigastada paljud inimesed. See tõi mulle rahuldust.”

Valdkondi, millega politseinikel tegeleda tuleb, on mitmesuguseid. Neil on tulnud päästa nii kassi puu otsast kui ka pantvange terroristide käest või olla vastamisi pangaröövlitega. Igal juhul on sellest ajast, mil nüüdisaegsed politseijõud tegutsema hakkasid, vaadatud neile nii lootuse kui ka kartusega. Järgmine artikkel selgitab, miks see nii on.

[Pildid lk 2, 3]

Leheküljed 2 ja 3: liikluspolitseinik Hiinas Chengdus; märulipolitsei Kreekas; politseinikud Lõuna-Aafrika Vabariigis

[Allikaviide]

Linda Enger/Index Stock Photography

[Pilt lk 3]

Pood, mis rüüstati politseistreigi ajal 2001. aasta juulis Brasiilias Salvadoris

[Allikaviide]

Manu Dias/Agência A Tarde

[Pilt lk 4]

Stephen USAst

[Pilt lk 4]

Roberto Boliiviast