Emakaru pikk uinak

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

PÕHJAMAADES annab lähenevast sügisest eksimatult märku rändlindude lahkumine. Pakase eest pagevad lõuna poole nii tiibadega kiiresti vehkivad kuldnokad kui ka suursuguseid kiilukujulisi ahelikke moodustavad kured. Kuidas tuleb aga kohmaka sammuga pruunkaru toime siis, kui taimed närbuvad, maapind külmub ja kõik kattub lumevaibaga? Võrreldes tiivulistega pole ju mesikäpal sugugi lihtne tõtata mööda metsi ja kõnnumaid soojema kliimaga aladele.

Lahendus sellele probleemile on üsna praktiline. Karu sööb oma talveportsu suvel ette ning on siis kuni kevadeni taliuinakus. Kõik see ei kulge aga niisama lihtsalt. Mõtle, milline näeks välja inimene, kui ta ei sööks ega jooks pool aastat. Seepärast vaadelgem mõningaid huvitavaid aspekte, mis on seotud emakaru taliuinakuga.

Toimekas suvi

Selleks et emakaru võiks olla mitu kuud söömata, tuleb tal eelnevalt energiat talletada. Oma figuuri pärast karu seetõttu süües ei muretse. Tema peamine mure on koguda naha alla palju rasva, mida ladestub mõnda kohta isegi kaheksa sentimeetrit. Kuigi emakaru lemmiktoiduks on suhkrurikkad marjad, pole ta toidu suhtes pirtsakas. Ta sööb kõike: juuri, väikseid imetajaid, kala ja sipelgaid. Emakaru, kes kaalub muidu 130 kilogrammi, võib sügisel kaaluda 160 kilogrammi,  millest umbes kolmandiku moodustab rasv (isakaru võib sügiseks kaaluda kuni 300 kilogrammi). Enne taliuinakut lõpetab karu söömise ja tühjendab soolestiku. Umbes poole aasta jooksul karu ei söö, urineeri ega rooja.

Oma talikorteriks valib mesikäpp kas koopa, mahajäetud sipelgapesa või puujuurte all asuva õõnsuse – juhul kui seal muidugi rahulik on. Kellele meeldiks, kui teda magamise ajal segatakse! Et teha oma magamisase nii mugavaks kui võimalik, kogub karu sinna kuuseoksi, sammalt, rohumättaid ja muud materjali. Karu ase pole palju suurem kui ta ise. Talve saabudes kattub karukoobas lumevaibaga ning hingamisava võib märgata üksnes terase pilguga inimene.

Taliuinak

On väikesi imetajaid, nagu siilid, nahkhiired ja unilased, kes magavad talveund. Nad veedavad suurema osa talvest tardumusseisundis, mil nende kehatemperatuur läheneb ümbritseva keskkonna temperatuurile. Karu kehatemperatuur väheneb aga vaid umbes viis kraadi allapoole normaalset, mistõttu tema uni pole kuigi sügav. „Taliuinakus olemine ei tähenda, et karu magaks nagu nott. Ta tõstab pead ja vahetab asendit peaaegu iga päev,” selgitab Soome Oulu ülikooli professor Raimo Hissa, kes on aastaid karude taliuinakut uurinud. Oma asemelt lahkub karu südatalvel siiski haruharva.

Taliuinaku ajal toimivad karu elutegevuseks vajalikud protsessid nii-öelda säästurežiimil. Tema süda lööb vähem kui kümme korda minutis ning ainevahetus on aeglustunud. Niipea kui emakaru on magama jäänud, algab rasvade põletamine. Rasvad hakkavad lagunema, mis annab karu kehale vajalikke kaloreid ja vett. Hoolimata elutähtsate funktsioonide aeglustumisest, tekib ainevahetusprotsessi käigus siiski mingil määral jääkaineid. Kuidas karu neist vabaneb ja suudab samal ajal oma aset puhtana hoida? Tänu sellele, et need ained lähevad uuesti ringkäiku.

Professor Hissa selgitab: „Neerudest ja põiest imendub kusiaine, mis kandub vereringe kaudu sooltesse, kus bakterid lõhustavad kusiaine ammoniaagiks.” Veelgi hämmastavam on see, et ammoniaak läheb tagasi maksa, kust sellest toodetakse uusi aminohappeid, mis on valkude peamised koostisosad. Tänu sellele, et jääkained muudetakse toitaineteks, saab karu pika uinaku ajal vajalikku energiat.

Oli aeg, mil taliuinakus karudele jahti peeti. Unine ott oli tõepoolest kerge saak. Kõigepealt otsiti üles karu talikorter ning seejärel piirasid suusatajad selle ümber. Siis äratati karu üles ja tapeti. Praegu on aga selline julm jahipidamine peaaegu kõikjal Euroopas keelatud.

Uue elu algus

Kui isakaru saab talve läbi muretult põõnata, on emakaruga teised lood. Karud paarituvad varasuvel, kuid viljastatud munarakkude areng peatub kuni taliuinakuni. Seejärel kinnituvad looted emakaseinale ja hakkavad kasvama. Kõigest kahe kuu pärast tõuseb veidi emakaru temperatuur ning detsembris või jaanuaris toob ta ilmale kaks või kolm karupoega. Siis langeb emakaru temperatuur uuesti, kuigi seekord mitte nii madalale kui enne poegimist. Karuisa poegade sündimist ei näe, ja kui näekski, valmistaksid pojad talle arvatavasti pettumuse. Suurel isakarul oleks tõenäoliselt üsna raske neid tillukesi, umbes 350 grammi kaaluvaid nõrgukesi oma järeltulijateks tunnistada.

Emakaru toidab poegi oma rammusa piimaga, mis kurnab veelgi tema energiavarusid. Pojad kasvavad kiiresti ning kevadel kaaluvad väiksed  karvased mõmmikud juba umbes 5 kilogrammi. See tähendab, et emakaru kitsas talikorteris käib üsna suur sagimine.

Kevad

Käes on märtsikuu. Talvekülmad on möödunud, lumi sulab ja lõuna poolt hakkavad saabuma rändlinnud. Kuu lõpus ronivad isakarud oma talikoopast välja. Emakarud puhkavad aga veel mõned nädalad. Võib-olla on väiksed liialt nende jõudu kulutanud.

Priskest emakarust pole pärast seda pikka uinakut jäänud järele muud kui luu ja nahk. Lumi on kadunud, samuti karu nahaalune rasvakiht. Muidu on aga emakaru üllatavalt vilgas. Ei mingeid lamatisi, krampe ega luude hõrenemist. Ta tuleb oma koopast välja ning väljutab mõne aja pärast nn karupunni ehk ainevahetuse jäägid. Tavaliselt hakkab karu alles kahe-kolme nädala pärast sööma, kuna seedimise taastumiseks kulub veidi aega. Pärast seda on karu loomulikult väga näljane. Kuna loodus on aga alles tärkamas, pole karudel metsa all veel suurt midagi süüa. Niisiis otsib karu vastseid ja mardikaid, vanu korjuseid ning võib pidada jahti isegi põhjapõtradele.

Et karupoegadest saaksid tõelised karud, peab ema neid kasvatama, kusjuures emakaru hoiab oma poegi nagu silmaterasid. Üks muistne õpetussõna ütleb: „Pigemini tulgu mehele vastu karu, kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega!” (Õpetussõnad 17:12). Teisisõnu, kumbki kohtumine pole meeldiv. „Emakarul on oma poegadega tükk tegemist. Kui neile läheneb isane karu, peletab ema oma pojad kohe puu otsa, kuna isane võib tungida kallale isegi oma poegadele,” selgitab Hissa.

Järgmise talve veedavad pojad oma ema koopas. Ülejärgmisel talvel tuleb aga võõrutatud poegadel leida oma talikorter, kuna siis toob nende ema ilmale juba uue pesakonna mõmmibeebisid.

Kuigi karu taliuinaku kui keeruka ja geniaalse nähtuse kohta on palju teada saadud, on nii mõnedki aspektid tänase päevani saladusse jäänud. Miks muutub karu sügisel uniseks ja kaotab söögiisu? Miks tal ei teki luude hõrenemist? Karu saladusi pole kerge teada saada ja see on ka mõistetav. Lõppude lõpuks on ju igaühel õigus mingisugusele privaatsusele.

[Kast lk 20]

Uuringud karu taliuinaku kohta

Oulu ülikooli zooloogiaosakond on aastaid uurinud mehhanisme, mis aitavad loomadel külmaga kohaneda. Euroopa pruunkaru hakati uurima 1988. aastal ning selle aja jooksul on uuritud 20 karu. Uurimise eesmärgil ehitati ülikooli zooloogiaaeda koobas. Selleks, et uurida karude kehatemperatuuri, ainevahetust, aktiivsust ning vereringe- ja hormonaalmuutusi taliuinaku ajal, on kasutatud arvuteid ja videokaamerat ning sooritatud laborikatseid. Koostööd on tehtud ka teiste riikide ülikoolidega, sealhulgas ülikooliga isegi nii kaugest riigist, kui seda on Jaapan. Teadlased loodavad saada teadmisi, millest oleks kasu ka inimese füsioloogia probleemide lahendamiseks.

[Pilt lk 18]

Emakaru koobas

[Pilt lk 18]

Suhkrurikkad marjad