Rahvad ei võta ikka veel õppust

„Kui inimesed suudaksid ajaloost õppida, milliseid õppetunde nad küll saaksid! Kirg ja Erakond aga pimestavad meie meeli ning Kogemus on nagu ahtrilatern, mis valgustab vaid laineid meie taga.” (Samuel Taylor Coleridge)

KAS sa nõustud inglise poeedi Samuel Coleridge’i sõnadega? Kas tõesti pimestab mingi ürituse tuline pooldamine meid niivõrd, et kordame möödunud põlvkondade traagilisi vigu?

Ristisõjad

Vaadelgem näiteks ristisõdade ajal toimunut. Aastal 1095 õhutas paavst Urbanus II „kristlasi” vallutama muhameedlastelt Püha Maad. Urbanus II üleskutsele vastasid kõigi tema halduspiirkonnas olevate maade kuningad, parunid, rüütlid ja lihtkodanikud. Ühe keskaja ajaloolase sõnul leidus „vaevalt küll mõnda Kristuse seaduse järgi elavat rahvast”, kes poleks tõtanud seda üritust toetama.

Ajaloolane Zoé Oldenbourg märgib, et enamik ristisõdijatest olid „täiesti veendunud, et ristimärgi all võideldes on nad otseselt Jumala teenistuses”. Nad pidasid end tema sõnul „hävitusingliteks, kes ründavad kuradi lapsi”. Samuti uskusid nad, et „kõik hukkunud võidavad taevas märtrikrooni”, ütleb kirjanik Brian Moynahan.

Ristisõdijad ilmselt ei teadnud, et nende vaenlane mõtleb umbes samamoodi. Ajaloolane John. M. Roberts kirjutab oma raamatus „Shorter History of the World”, et islamisõdurid läksid samuti võitlusse veendumusega, et nad võitlevad Jumala eest ning et „surm lahingus uskmatutega võimaldab neile sissepääsu paradiisi” taevas.

Mõlemale osapoolele õpetati, et nad peavad õiglast sõda, millel on Jumala heakskiit ja õnnistus. Religioossed ja poliitilised juhid kinnitasid neid uskumusi ning õhutasid lõkkele oma alamate emotsioone. Mõlemad pooled saatsid korda sõnulseletamatuid julmusi.

Kes need olid?

Kes panid toime selliseid tohutuid julmusi? Enamik neist olid tavalised inimesed, kes suurt ei erinenud tänapäeva inimestest. Kahtlemata olid paljud neist sütitatud idealismist ja soovist heastada seda kurja, mis valitses tollases maailmas. Emotsionaalselt ülesköetuina ei paistnud nad märkavat, et võitluses „õigluse” eest põhjustasid nad vaid  ebaõiglust, piina ja kannatusi sadadele tuhandetele süütutele meestele, naistele ja lastele, kes jäid võitlustsooni.

Kas pole analoogseid sündmusi toimunud kogu ajaloo vältel? Kas pole karismaatilised juhid ühtelugu õhutanud loendamatuid miljoneid inimesi, kellele see muidu mõttessegi poleks tulnud, pidama metsikuid ja barbaarseid sõdu nende religioossete ja poliitiliste vastastega? Mõlemapoolsed üleskutsed relvad haarata ning väited „Jumal on meiega” said poliitiliste ja religioossete vastaste julma allasurumise seaduslikuks õigustuseks. Sellise malli järgi tegutsemine on teeninud türannide huve sajandeid. Moynahan sõnab, et selline toimimisviis „teenis holokausti korraldajaid ja tänapäeva etnilisi puhastajaid sama kindlalt, nagu see vallandas esimese ristisõja”.

„Tänapäeval ei lase mõistlikud inimesed endaga enam sel moel manipuleerida,” võid sa öelda. „Kas pole me tunduvalt tsiviliseeritumad?” See peaks nii olema. Kas on aga ajaloost tõesti õppust võetud? Kes võiks seda ausalt kinnitada, kui mõtiskleda viimase sajandi sündmuste üle?

Esimene maailmasõda

Ristisõdijate eeskuju korrati näiteks Esimese maailmasõja ajal. See on „üks 1914. aasta paradokse”, sõnab Roberts, „et ilmatu palju inimesi kogu maailmas kõikidest parteidest, uskudest ja rahvusrühmadest näis minevat sõtta täiesti vabal tahtel ning meelsasti, nii kummaline, kui see ka pole”.

Miks läks tohutu hulk tavalisi inimesi „sõdima täiesti vabal tahtel ja meelsasti”? Nagu nendegi puhul, kes olid läinud vabal tahtel sõtta enne neid, olid nende väärtusi ja uskumusi kujundanud tolleaegsed ideoloogiad. Kuigi mõned võisid olla inspireeritud vabaduse ja õigluse põhimõtetest, on ilmne, et paljusid ajendas tegutsema ülbe seisukoht, et nende rahvas on parem kui teised ning seega on neil õigus teiste üle valitseda.

Neid veendi uskuma, et sõda on vältimatu osa loomulikust asjade käigust, nii-öelda „bioloogiline paratamatus”. Kirjanik Phil Williams sõnab, et sotsiaaldarvinism õhutas näiteks ideed, et sõda on seaduslik vahend „hävitada neid, kes pole väärt ellu jääma”.

Muidugi arvas igaüks, et tema üritus on õiglane. Mis oli tagajärg? Kirjanik ja ajaloolane Martin Gilbert sõnab, et Esimese maailmasõja ajal õhutasid valitsused kärarikkalt „rassismi, patriotismi ja sõjalist vaprust”, mida inimesed sõgedalt ka järgisid. Ökonomist John Kenneth Galbraith, kes kasvas sõja ajal Kanada maakohas, ütles, et kõikjal tema ümber rääkisid inimesed „Euroopa konflikti ilmsest rumalusest”. „Intelligentsed inimesed ... ei osale säärases hullumeelsuses,” oldi arvamusel. Kuid nad osalesid siiski. Mis olid tagajärjed? Esimeseks maailmasõjaks kutsutud õudses veresaunas oli mõlema vastaspoole rohkem kui üheksa miljoni surmasaanud sõjamehe hulgas ka 60 000 Kanada sõdurit.

 Ei võeta õppust

Järgmise kahe aastakümne jooksul tõstis samasugune vaim fašismi ja natsismi näol jällegi pead. Fašistid hakkasid kasutama „traditsioonilisi propagandavahendeid sümbolite ja müütide näol, et üles kütta inimeste emotsioone”, kirjutab Hugh Purcell. Üks iseäranis võimas vahend, mida fašistid kasutasid, oli religiooni ja poliitika vägev segu – palvetamine, et Jumal õnnistaks nende sõjavägesid.

„Masside mõjutamise meister ja hiilgav oraator” oli Adolf Hitler. Dick Geary kirjutab raamatus „Hitler and Nazism”, et paljude varasemate demagoogide sarnaselt uskus ka Hitler, et masse ei valitseta mitte intellekti, vaid emotsioonide kaudu. Ta tugines sellele inimlikule nõrkusele ning kasutas targalt igivana võtet õhutada vihkamist ühise vaenlase vastu, näiteks „suunas ta sakslaste hirmud ja pahameele juutide vastu”, sõnab Purcell. Ta tembeldas juudid „saksa rahva korrumpeerijateks”.

Kõige šokeerivam selles ajastus on see, et miljoneid näiliselt korralikke inimesi õnnestus hõlpsasti kihutada massimõrva sooritama. „Kuidas sai see nii olla, et eeldatavalt tsiviliseeritud riigi kodanikud polnud mitte lihtsalt sallivad natsiriigi suhtes, vaid ka lasid selle kohutavatest barbaarsustest end kaasa haarata?” küsib Geary. Ja see polnud mitte üksnes „tsiviliseeritud” riik, vaid väidetavalt ka kristlik maa! Nad lasid end kaasa kiskuda, kuna eelistasid inimeste filosoofiaid ja plaane Jeesus Kristuse õpetustele. Kui palju siiraid ja idealistlikke mehi ning naisi on sellest ajast alates mõjutatud metsikusi korda saatma!

Saksa filosoofi Georg Hegeli sõnul „õpetavad kogemus ja ajalugu seda, et rahvad ja valitsused pole ajaloost kunagi midagi õppinud ega ole järginud ühtegi saadud õppetundi”. Paljud ei pruugi küll nõustuda Hegeli elufilosoofiaga, kuid enamik ilmselt on selle väitega päri. Kurb küll, kuid inimestel paistab olevat väga raske ajaloost midagi õppida. Kas peaks see käima ka sinu kohta?

Üks selge õppetund on kindlasti järgmine: kui soovime vältida möödunud põlvkondade tragöödiaid, vajame midagi palju usaldusväärsemat ekslikest inimeste filosoofiatest. Kui aga inimtarkus ei suuda juhtida meie mõtteviisi, siis millele peaksime toetuma? Rohkem kui tuhat aastat enne ristisõdu näitasid Jeesus Kristuse jüngrid, missugune on õige kristlik – ja ainus mõistlik – eluviis. Uurigem, mis aitas neil hoiduda sekkumast tolleaegsetesse veristesse konfliktidesse. Kas on aga tõenäoline, et tänapäeva rahvad võtavad sellest õppust ja suudavad konflikte ära hoida? Mis lahendust pakub Jumal, sõltumata riikide tegevusest, et lõpetada inimeste vaevad ja hädad?

[Pildid lk 6]

Barbaarsus ja kannatused on olnud konfliktide lahutamatu osa

 [Pildid lk 7]

Ülal: sõjapiirkonna pagulased

Kuidas võis väidetavalt tsiviliseeritud rahvas osaleda säärastes sõnulseletamatutes vägivallategudes?

[Allikaviited]

Rwanda pagulased: UN PHOTO 186 788/J. Isaac; Maailma Kaubanduskeskuse kokkuvarisemine: AP Photo/Amy Sancetta