Piibli seisukoht

Kas Jumal vaatab meie nõrkustele läbi sõrmede?

„Ma ei ole halb inimene. Olen nii palju pingutanud, et halbadest harjumustest lahti saada, aga ma ei suuda, sest olen lihtsalt nii nõrk.”

KAS peegeldavad need mõtted ka sinu või mõne su tuttava tundeid? Paljud inimesed arvavad, et sügavasti sissejuurdunud moraalsetest nõrkustest on peaaegu võimatu lahti saada. Mõned inimesed on alkoholi-, teised tubaka- või uimastisõltuvuses. Paljud lasevad end juhtida ahnusel. On ka neid, kes elavad seksuaalselt ebamoraalset elu ning väidavad, et ei suuda ilma seksita elada.

Nagu näitab piiblitekst Matteuse 26:41, suhtus Jeesus inimeste nõrkustesse mõistvalt. * Tegelikult ilmneb selgelt kogu Piiblist, et nii Jehoova Jumal kui ka Jeesus on inimeste suhtes halastavad (Laul 103:8, 9). Kas me võime aga oodata, et Jumal ignoreerib kõiki meie vigu?

Mooses ja Taavet

Mõtle Moosese peale. Ta oli tuntud kui mees, kes on „alandlikum kõigist inimestest maa peal”, ja ta püüdis seda head omadust säilitada (4. Moosese 12:3). Kui iisraellased mööda kõrbet rändasid, käitusid nad tihti rumalalt ning olid Jumala ja tema esindajate suhtes lugupidamatud. Vaatamata sellele otsis Mooses alandlikult Jumala juhatust (4. Moosese 16:12–14, 28–30).

Just siis, kui nende pikk ja väsitav rännak oli lõppemas, kaotas aga Mooses terve rahva ees enesevalitsemise ning jättis kuuletumata Jumala juhistele. Jumal küll andestas Moosesele, kuid kas ta lihtsalt ignoreeris seda juhtumit? Ei. Ta ütles Moosesele ja Aaronile: „Sellepärast et te ei uskunud minusse ..., ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!” Mooses ei pidanud Tõotatud Maale pääsema. Mooses, kes oli võidelnud selle imelise eesõiguse eest 40 aastat, jäi sellest tõsise eksimuse pärast ilma (4. Moosese 20:7–12).

Kuningas Taavet oli teine jumalakartlik mees,  kellel oli oma nõrkus. Ühel korral andis ta järele kirele ning oli seksuaalsuhetes teise mehe naisega. Seejärel püüdis ta oma tegu varjata, surmates selle naise abikaasa (2. Saamueli 11:2–27). Hiljem kahetses Taavet oma kuritegusid kogu südamest ning Jumal andestas talle. Kuna aga Taavet oli lõhkunud perekonna, ei kaitsnud Jehoova teda sellele teole järgnenud laastavate hädade eest. Taaveti laps jäi raskelt haigeks, ning kuigi Taavet palvetas oma lapse pärast härdalt, ei aidanud Jehoova teda. Poiss suri ja sellele järgnesid Taaveti perekonnas muudki tragöödiad (2. Saamueli 12:13–18; 19:1). Taavet maksis moraalsele nõrkusele järeleandmise pärast väga kõrget hinda.

Need juhtumid näitavad, et Jumal peab inimesi oma tegude eest vastutavaks. Inimesed, kes tahavad Jumalat teenida, peavad oma nõrkade külgede kallal tööd tegema ning saama paremateks kristlasteks. Paljud esimesel sajandil elanud inimesed tegid seda.

Võitlus patust vabanemiseks

Apostel Paulust võib õigustatult pidada eeskujulikuks kristlaseks. Ent ka Paulus võitles pidevalt oma nõrkustega. Roomlastele 7:18–25 kirjeldab ilmekalt seda konflikti ehk „sõdimist”, nagu seda on nimetatud 23. salmis (EP 97). Paulus võitles lakkamatult, sest ta teadis, et patt on järeleandmatu (1. Korintlastele 9:26, 27).

Mõned kristliku koguduse liikmed muistses Korintoses olid teinud varem harjumuslikult väärtegusid. Piibel ütleb, et nad olid olnud hoorajad, abielurikkujad, homoseksualistid, vargad, ahned ja joodikud. Kuid Piibel ütleb ka seda, et nad said „puhtaks pestud” (1. Korintlastele 6:9–11). Kuidas? Pühakirja täpne tundmine, kristlik seltsing ja Jumala vaim aitasid neil endistest harjumustest loobuda. Lõpuks kuulutas Jumal nad Kristuse nimel õiglaseks. Jah, Jumal andestas neile ja andis neile puhta südametunnistuse (Apostlite teod 2:38; 3:19).

Paulus ja Korintose kristlased ei pidanud oma patuseid kalduvusi tühiseks asjaks. Nad hoopis võitlesid nende vastu ja võitsid need Jumala abiga. Need esimesel sajandil elanud jumalateenrid said moraalselt puhasteks inimesteks, hoolimata oma elukeskkonnast ja ebatäiuslikest kalduvustest. Kuidas on meiega?

Jumal ootab, et me võitleksime oma nõrkuste vastu

Nõrkusega võitlemine ei pruugi tähendada sellest täielikult lahti saamist. Ehkki meil ei tule oma ebatäiusele alla anda, ei saa me seda endast täielikult välja juurida. Ebatäiuse tõttu on meil nõrkusi, mis võivad osutuda väga püsivaks. Siiski ei tohiks me oma nõrkustele alla anda (Laul 119:11). Miks on see nii tähtis?

Kuna Jumala silmis ei ole ebatäius halva käitumise pidevaks vabanduseks (Juuda 4). Jehoova tahab, et inimesed puhastaksid end ja hakkaksid elama moraalset elu. Piibel ütleb: „Hoiduge kurjast eemale” (Roomlastele 12:9). Miks on Jumal nii kindlal seisukohal?

Üks põhjus on see, et nõrkusele alla andmine toob kahju. „Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” ütleb Piibel tekstis Galaatlastele 6:7. Need, kes annavad järele sõltuvusele keelatud ainetest, ahnusele ja ebamoraalsusele, lõikavad oma elus tihtipeale väga kibedat vilja. On aga veel teinegi põhjus.

Patt solvab Jumalat. See ’teeb vahe’ meie ja Jehoova vahele (Jesaja 59:2). Kuna need, kes teevad harjumuslikult pattu, ei saa Jumala heakskiitu, ütleb Jumal: „Peske endid, puhastage endid ... lakake paha tegemast!” (Jesaja 1:16).

Meie Looja on armastav ja armuline. „Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Kui anname kogu aeg oma nõrkustele alla, takistab see meil saamast Jumala heakskiitu. Kuna Jumal ei ignoreeri meie nõrkusi, ei tohiks seda teha ka meie.

[Allmärkus]