Vabastatud vihkamise ahelatest

JUTUSTANUD JOSÉ GOMEZ

SÜNDISIN 8. septembril 1964. aastal väikeses linnas Rognacis Lõuna-Prantsusmaal. Minu vanemad ja vanavanemad olid Andaluusia mustlased, kes olid sündinud Põhja-Aafrikas Alžeerias ja Marokos. Nagu mustlaskultuuris tavaks, oli meil paljuliikmeline suurpere.

Isa oli vägivaldne mees ja mu lapsepõlvemälestustes on pildid sellest, kuidas ta emale haiget teeb. Lõpuks otsustas ema temast lahutada, mis on mustlaste hulgas üsna haruldane. Ta võttis mu venna, õe ja minu ning kolis Belgiasse, kus elasime rahulikult järgmised kaheksa aastat.

Olukord aga muutus. Meie, lapsed, soovisime näha oma isa, nii viis ema meid Prantsusmaale, kus hakkasime jälle elama koos isaga. Elu koos isaga oli mulle raske. Belgias olime igal pool käinud koos emaga, isapoolses perekonnas seltsisid aga mehed meestega. Nende macho-mentaliteet oli, et meestel on kõik õigused ja naistel kõik kohustused. Näiteks kui soovisin kord aidata oma tädil pärast õhtusööki lauda koristada, sõimas onu mind homoseksualistiks. Tema peres oli söögi valmistamine rangelt naiste töö. Selline tasakaalutu mõtteviis hakkas lõpuks mulle mõju avaldama.

Mõne aja pärast sai emast jälle isa vägivaldse loomuse ohver. Püüdsime korduvalt vahele astuda, kuid pidime siis koos vennaga läbi akna isa hoopide eest põgenema. Minu õde ei säästetud samuti. Selle kõige tõttu olin nii palju kui võimalik kodust eemal. 15-aastaselt polnud mul elus mingeid eesmärke.

Peatselt sai tuntuks ka minu vägivaldne loomus. Mulle meeldis teisi türanniseerida. Mõnikord provotseerisin teisi noormehi, kuid vaid vähesed julgesid mulle vastu hakata – iseäranis seetõttu, et olin tihti relvastatud noa või ketiga. Varsti hakkasin varastama autosid ja neid müüma. Mõnikord panin need lihtsalt põlema ja nautisin seda vaatemängu, kui tuletõrjujad leeke kustutasid. Hiljem hakkasin poodidesse ja kaubaladudesse sisse murdma. Mind arreteeriti korduvalt. Ja iga kord palusin Jumalat, et ta aitaks mind!

Tõesti, ma uskusin Jumalasse. Kui elasime veel Belgias, käisin katoliiklikus koolis. Seega ma teadsin, et minu teguviis on halb. Siiski ei mõjutanud mu usk Jumalasse mingil moel minu käitumist. Mõtlesin, et mul tuleb lihtsalt Jumalat paluda ja kõik minu patud antakse andeks.

1984. aastal määrati mind 11 kuuks vanglasse varastamise eest. Mind saadeti Marseilles’sse Baumettes’i vanglasse. Seal tegin  oma kehale tätoveeringuid, millest üks ütleb „viha ja kättemaks”. Ma polnud sugugi muutunud ning vanglas mu vihkamine võimude ja ühiskonna vastu vaid süvenes. Vabanesin juba kolme kuu pärast, kuid minus oli rohkem vihkamist kui kunagi varem. Siis aga muutis üks õnnetus mu elu.

Kättemaksust saab minu eesmärk

Minu pere oli tülis ühe teise mustlasperega. Otsustasime koos onudega selle asja lahendada. Mõlemad pered olid relvastatud. Tekkinud vaidluses lasti mu onu Pierre ja mu isa nõbu surnuks. See tegi mind niivõrd pööraseks, et ma seisin tänaval, püss käes, ja röökisin raevuhoos. Üks mu onu võttis viimaks jõuga püssi mu käest ära.

Onu Pierre oli mulle otsekui isa eest, seepärast langesin pärast tema kaotust masendusse. Leinasin teda mustlaskombe kohaselt. Mitmeid päevi ma ei ajanud habet ega söönud liha. Ma ei vaadanud televiisorit ega kuulanud muusikat. Vandusin, et maksan oma onu surma eest kätte, kuid mu sugulased takistasid mind, et ma relva kätte ei saaks.

1984. aasta augustis kutsuti mind sõjaväkke. 20-aastasena astusin ma ÜRO rahuvalve vägedesse Liibanonis. Mulle meeldis eluga riskida. Sel ajal suitsetasin ma suurtes kogustes hašisit. Lisaks heaolutundele pani see mind arvama, et miski ei tee mulle kahju.

Liibanonis oli lihtne relvi hankida, seetõttu otsustasin saata relvi Prantsusmaale, et hiljem ellu viia kättemaksuplaan onu eest. Ostsin kohalike käest kaks revolvrit ja laskemoona. Võtsin revolvrid osadeks lahti, peitsin need kahe raadio sisse ja saatsin koju.

Vaid kaks nädalat enne sõjaväeteenistuse lõppu läksime koos kolme kaaslasega hüppesse. Barakkidesse tagasi jõudes pandi meid trellide taha. Vanglas haaras mind raev ja ma ründasin valvurit. Minu jaoks oli väljakannatamatu, et mind halvustab payo – mittemustlane. Järgmisel päeval toimus veel üks kokkupõrge, seekord ohvitseriga. Mind saadeti kuni minu sõjaväeteenistuse lõpuni Prantsusmaale Montluci vanglasse Lyoni.

Leian vanglas vabaduse

Esimesel päeval Montluci vanglas tervitas mind sõbralikult üks meeldiv noormees. Sain teada, et ta on Jehoova tunnistaja ning et tema ja ta kaaslased on vanglas vaid seetõttu, et nad ei võta relva kätte. See jahmatas mind ning tahtsin sellest rohkem teada.

Sain teada, et Jehoova tunnistajad armastavad siiralt Jumalat, ning nende kõrged moraalistandardid avaldasid mulle muljet. Siiski oli mul palju küsimusi. Näiteks huvitas mind, kas surnud saavad elavatega unenägude kaudu suhelda – paljud mustlased uskusid seda. Jean-Pauli nimeline Jehoova tunnistaja pakkus mulle võimalust uurida Piiblit, kasutades abivahendina raamatut „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. *

Neelasin selle raamatu ühe õhtuga ja loetu puudutas mu südant. Siin, vanglas, leidsin tõelise vabaduse! Kui mind lõpuks vabastati, sõitsin rongiga koju, kott piiblilist kirjandust täis.

Et saada ühendust oma kodukandi Jehoova tunnistajatega, läksin Martigues’i linna kuningriigisaali. Jätkasin piibliuurimist, seekord juhendas mind noor täisajaline teenija Eric. Mõne päevaga jätsin maha suitsetamise ja lõpetasin oma endiste kaaslastega läbikäimise. Olin otsustanud toimida kooskõlas tekstiga Õpetussõnad 27:11, mis ütleb: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” Olin leidnud Jehoova näol endale armastava isa, kellele tahtsin rõõmu valmistada.

Muutumise raskused

Mul polnud sugugi lihtne kristlikke põhimõtteid ellu  rakendada. Näiteks oli mul mitu nädalat kestev tagasilöök seoses uimastite tarvitamisega. Kõige raskem oli aga vabaneda kättemaksusoovist. Ericu teadmata kandsin ma alati revolvrit kaasas ning sepitsesin ikka veel aktiivselt kättemaksuplaani oma onu tapjate vastu. Veetsin terveid öid väljas, et neid leida.

Kui rääkisin sellest Ericule, selgitas ta, et ma ei saa rajada Jumalaga häid suhteid, kui kannan relva ja haun kättemaksu. Pidin tegema valiku. Mõtisklesin sügavalt apostel Pauluse manitsuse üle tekstis Roomlastele 12:19: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale.” Koos südamesttuleva palvega aitas see mul enda tunnete üle võitu saada (Laul 55:23). Lõpuks loobusin ka oma relvadest. 1986. aasta 26. detsembril, pärast aastast piibliuurimist, sümboliseerisin oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega.

Minu perekonna poolehoid

Muutused minu käitumises innustasid ka mu vanemaid Piiblit uurima. Nad registreerisid uuesti oma abielu ja mu ema ristiti 1989. aasta juulis. Aja jooksul võtsid ka mõned teised pereliikmed Piibli sõnumi vastu ja said Jehoova tunnistajateks.

1988. aasta augustis otsustasin alustada täisajalist teenistust. Siis ma armusin meie koguduse nooresse õesse Katiasse ning 1989. aasta 10. juunil me abiellusime. Meie esimene abieluaasta kujunes päris keeruliseks, kuna mul oli veel vaja muuta oma suhtumist naistesse. Mul oli raske rakendada ellu sõnu tekstis 1. Peetruse 3:7, mis õhutab abielumehi oma kaasat austama. Pidin korduvalt palvetama, et mul oleks jõudu neelata alla oma uhkus ja muuta oma mõtteviisi. Ajapikku minu suhtumine paranes.

Onu surm valmistab mulle siiani suurt valu ja aeg-ajalt ei suuda ma talle mõeldes pisaraid tagasi hoida. Võitlen ikka tugevate emotsioonidega, mis vallanduvad tema mõrvamisele mõeldes. Veel aastaid pärast ristimist olen kartnud, et satun kokku mõne selle pere liikmega, kellega meil oli veritasu. Mida ma teen, kui nad mind ründavad? Kuidas ma siis reageerin? Kas mu vana isiksus võtab mu üle võimust?

Kord pidasin avalikku kõnet ühes naaberkoguduses. Nägin saalis Pepat, selle mehe sugulast, kes oli tapnud mu onu. Pean möönma, et tema nägemine pani viimse närvini proovile mu kristliku isiksuse. Heitsin aga oma tunded kõrvale. Hiljem, Pepa ristimispäeval, embasin teda ja õnnitlesin otsuse puhul teenida Jehoovat. Kõigest hoolimata võtsin ta vastu kui oma vaimse õe.

Tänan iga päev Jehoovat, et ta aitas mul vabaneda vihkamise ahelatest. Kus ma oleksin nüüd ilma Jehoova halastuseta? Tänu talle on mul õnnelik perekonnaelu. Lisaks on mul tulevikulootus – uus maailm, kus pole vihkamist ega vägivalda. Usun tõesti, et läheb täide Jumala tõotus: „Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid, sest vägede Jehoova suu on kõnelnud!” (Miika 4:4.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

ÜRO rahuvalve vägede ridades Liibanonis, 1985

[Pilt lk 20]

Koos Katia ning poegade Timeo ja Pierre’iga