Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Usukatse

Usukatse

Usukatse

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

RICHMOND on maaliline linnake Inglismaal Põhja-Yorkshires. Kohe pärast normannide vallutust aastal 1066 ehitatud kindlusest avaneb avar vaade üle Swale’i jõe oru, mis läheb üle Yorkshire Dales’i rahvuspargiks.

Teledokumentaalfilm „The Richmond Sixteen” on toonud avalikkuse ette ühe olulise aspekti kindluse nüüdisajaloost – Esimese maailmasõja ajal vangistatud kuueteistkümne süümelistel kaalutlustel keelduja saatuse. Mis nendega juhtus?

Sundmobilisatsioon

Pärast seda kui Suurbritannia 1914. aastal sõja välja kuulutas, kandis patriotismilaine riigi relvajõududesse umbes 2,5 miljonit meest. Ent armee üha suurenevate inimkaotuste pärast ja arusaamise tõttu, et sõda ei lõppegi nii kiiresti, kui poliitikud seda olid lubanud, „hakkasid sõjaväkke värbamiseks tehtavad üleskutsed asenduma üha enam sunniga”, märgib ajaloolane Alan Lloyd. Niisiis hakati 1916. aasta märtsis esimest korda Briti ajaloos vallalisi mehi väeteenistusse võtma.

Kaebuste lahendamiseks moodustati kaks tuhat väeteenistusest vabastamise küsimusi otsustavat komisjoni, kuid vähe – kui üldse – oli neid, kes süümelistel põhjustel said väeteenistusest täieliku vabastuse. Enamik süümelistel kaalutlustel keeldujaid saadeti sõjamasina toetamiseks loodud tsiviilkorpustesse. Sellest keeldujad arvati sellegipoolest kutsealuste hulka ning anti sõjakohtusse. Neid koheldi karmilt ning enamasti heideti nad hirmsatesse ülerahvastatud vanglatesse.

Kuusteist richmondlast

Kuueteistkümne Richmondi vangi hulgas oli ka viis rahvusvahelist piibliuurijat, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal tunti. Herbert Senior, kellest sai piibliuurija aastal 1905, mil ta oli 15-aastane, kirjutas umbes 50 aastat hiljem: „Meid pandi kambritesse, mis sarnanesid pigem koobastega. Paistis, et neid polnud aastaid kasutatud, sest põrandaid kattis paks rämpsukiht.” Hiljuti tutvustati avalikkusele nüüd juba tuhmunud ja kohati juba ka loetamatuks muutunud grafitit ja muid ülestähendusi, mille vangid olid jäädvustanud lubjatud kambriseintele. Seal on nimesid, läkitusi ja lähedasi kujutavaid joonistusi koos usuavaldustega.

Üks vang on kirjutanud sirgjooneliselt: „Ma suren pigem oma põhimõtete kui nende puudumise pärast.” Paljud sõnumid puudutavad Jeesus Kristust ja tema õpetusi, peale selle on seal hoolikalt joonistatud jäljendeid risti ja krooni embleemist, mida Rahvusvaheliste Piibliuurijate Selts (IBSA) tol ajal kasutas. Herbert Senior meenutab, et ta joonistas oma kambriseinale aegade tabeli piibliuurimise abivahendist „Jumalik aegade kava”, kuid nüüd pole seda suudetud üles leida. See võib olla nagu teisedki põhibloki kambrite või muude ruumide seintele jäädvustatud kirjutised täielikult tuhmunud. Ühelt seinalt võib lugeda: „Clarence Hall, Leeds, IBSA, 29. mai 1916. Saadetud Prantsusmaale”.

Prantsusmaale ja jälle tagasi!

Prantsusmaal ja Belgias kasvasid inimkaotused ärevusttekitavas tempos. Sõjaminister Horatio Herbert Kitchener ja Briti kindral Douglas Haig vajasid hädasti vägedele täiendust, kaasa arvatud abielumehi, kes alates 1916. aasta maikuust samuti sundmobiliseerimisele kuulusid. Surveavaldusena otsustasid ametnikud korraldada süümelistel kaalutlustel keeldujate näitliku karistamise. Niisiis pandi need kuusteist raudus kätega richmondlast seadusevastaselt ja püssiähvardusel rongile ning sõidutati salaja ringteid pidi Prantsusmaale. Ajakiri „Heritage” kirjutab: „Boulogne rannal seoti mehed okastraadi abil postide külge, otsekui löödaks neid risti”, ning neid sunniti pealt vaatama, kuidas laskekomando ühe briti desertööri hukkab. Neile öeldi, et kui nad korraldustele ei allu, ootab neid samasugune saatus.

1916. aasta juuni keskel kamandati vangid 3000-mehelise sõjaväe ette ning neile loeti ette surmaotsus, ent selleks ajaks oli Kitchener surnud ning asjasse oli sekkunud Briti peaminister. Kodeeritud sõnumiga postkaardil oli õnnestunud Londoni võimukandjateni jõuda, misjärel militaarkäsk tühistati. Kindral Haig sai käsu asendada kõik surmaotsused 10-aastase sunnitööga.

Pärast saabumist Suurbritanniasse määrati mõned neist kuueteistkümnest Šotimaale kivimurdu „riikliku tähtsusega tööle” kohutavates tingimustes, nagu on kirjas ühes ametlikus raportis. Teised, nende hulgas Herbert Senior, saadeti tagasi tsiviil-, mitte enam sõjaväevanglasse.

Pärand

Arvestades kambriseinte kehva seisundit, on Richmondi kindlust käsitleva ulatusliku väljapaneku hulgas, mille eest praegu hoolitseb English Heritage, ka virtuaalreaalne puute-ekraan, mis võimaldab külastajatel uurida põhjalikumalt nii vanglakambreid kui ka grafitit ilma neid kahjustamata. Õpilasrühmadele pakub mõtteainet see, miks olid süümelistel kaalutlustel keeldujad oma tõekspidamiste pärast, millesse nad siiralt uskusid, valmis minema vastu karistusele, vangistusele ja võimalik et isegi hukkamisele.

Neil kuueteistkümnel Richmondi vangil õnnestus „pöörata avalikkuse tähelepanu süümelistel kaalutlustel keeldumise küsimusele ning pälvida selle eest tunnustus ja lugupidamine”. See edendas võimukandjate mõistvamat suhtumist, kui neil Teise maailmasõja ajal tuli tegelda nendega, kes olid registreerinud endid kui väeteenistusest süümelistel kaalutlustel keeldujad.

Avaldamaks tunnustust nende kuueteistkümne Richmondi vangi kõlbelistele tõekspidamistele, pühendati osa kenast kindluseaiast aastal 2002 nende mälestusele.

[Pildid lk 12, 13]

Vasakult paremale: 12. sajandist pärit Richmondi kindluse torn koos kambriteblokiga

Herbert Senior, üks neist kuueteistkümnest Richmondi vangist

Üks neist kambritest, kus Richmondi kuutteist vangi kinni peeti

Taustaääris: osa aastate jooksul vanglaseinale jäädvustatust