Kes oli esimene?

DOKTOR Martin Cooper oli esimene, kes helistas kaasaskantava traadita telefoniga. Aasta oli siis 1973. Tema mobiiltelefonis oli patarei, raadio ja mikroprotsessor. Kui Cooper tänaval telefoniga rääkis, oli njuujorklaste hämmeldus suur. Kuid see leiutis sai võimalikuks üksnes tänu sellele, et 1800. aastal oli Alessandro Volta leiutanud töökindla patarei, et 1876. aastal oli leiutatud telefon, 1895. aastal raadio ja 1946. aastal arvuti. Puudu oli veel vaid mikroprotsessor, mis leiutati aastal 1971. Ent kas suhtlemine keerukate sidevahendite kaudu oli tõesti midagi uut?

Sidevahend, mida tihti iseenesestmõistetavaks peetakse, on inimese enda hääl. Inimese kõneorganite liigutusi juhib üle poole miljardi motoorse ajukoore neuroni, kusjuures keele, huulte, lõualuu, kõri ja rindkere komplekssete mehhanismide töö tagab sadakond lihast.

Ka inimese kõrv on osa samast sidesüsteemist. See muudab heli elektriimpulssideks, mida aju töötleb. Aju analüüsib helisid, nii et meil on võimalik inimesi hääle järgi ära tunda. Samuti mõõdab aju seda, mitu miljondikku sekundit saabus heli ühte kõrva varem kui teise, ning arvutab selle abil täpselt välja heliallika suuna. Need on vaid kaks iseärasust, mis võimaldavad meil kuulata ühte inimest korraga, kuigi samal ajal võib rääkida mitu inimest.

Niisiis pole keerukas traadita side (koos helistaja äratundmisega) midagi uut. Looduses elusolendite juures oli see juba enne olemas.

[Joonis/pildid lk 3]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

1800

Töökindel patarei

1876

Telefon

1971

Mikroprotsessor

1973

Dr Martin Cooper töötab välja mobiiltelefoni

[Allikaviide]

Dr Cooper ja mobiiltelefon: © Mark Berry

 [Pildid lk 2]

Lk 2 paremal, eest taha: Guglielmo Marconi raadioseadmetega; Thomas Edison ja hõõglamp; Granville T. Woods, sidevahendite leiutaja; vennad Wrightid ja nende „Flyer” (1903)