Õnnelik hoolimata rängast puudest

Jutustab José Godofredo Várguez

Olin sündides terve ning mu lapsepõlv möödus normaalselt. 17-aastaselt asusin tööle keevitajana. Kaks aastat hiljem olin keevitamas kõrgepingeliinide lähedal platvormil, kui hakkas vihma kallama. Äkitselt sain kohutava elektrilöögi, nii et kukkusin 14 meetri kõrguselt alla ja jäin oimetuks. Sattusin koomasse ning tulin teadvusele kolm kuud hiljem. Suutsin liigutada vaid pead. Olin täielikult halvatud ja muserdatud.

ALGUL olin Jumala peale vihane ja küsisin, miks ta ei lasknud mul surra. Kaalusin ka enesetappu. Otsisin tuge mitmest usundist, kuid õigupoolest ei leidnud ma ühestki neist lohutust ega vastuseid Jumala kohta. Isegi Piibli õpetuste ja normide järgi elama ei innustanud nad inimesi! Kui ema aastal 1981 suri, hakkasin alkoholi tarbima ja hasartmänge mängima. Mõtlesin, et Jumalal on mu seisundit silmas pidades minust hale meel ja ta andestab mulle joomise. Mu elu oli ka ebamoraalne, kuna elasin koos naisega, kellega ma polnud abielus.

Täispööre mõtteviisis

37-aastaselt puutusin esimest korda kokku Jehoova tunnistajatega. Ema oli maininud kuulujuttudest mõjutatuna alatasa, et see on kõige hirmsam usk, mis üldse olla võib. Lasin neil sellegipoolest sisse astuda puhtast soovist tõestada, et nad eksivad, sest pidasin end Piibli alal asjatundjaks. Avastasin enda üllatuseks aga, et tean üpris vähe! Eriti hämmastasid külalised mind sellega, et vastasid kõigile mu küsimustele Piibli abil. Veendusin peagi, et olin leidnud tõe!

Kahjuks oli naine, kellega koos elasin, mu vastleitud uskumustele vastu ning me läksime lahku. Jätkasin oma eluviiside parandamist ning hoiakute ja mõtteviisi kohandamist Piibli õpetustega. Lisaks olen Jumala abiga suutnud tulla toime oma õnnetuse psüühiliselt laastavate tagajärgedega isegi sedavõrd, et olen viimased paarkümmend aastat  leidnud suurt rahulolu teenimisest täisajalise evangeeliumikuulutajana. Paljud imestavad minu puuet silmas pidades, kuidas ma küll kõike seda suudan. Aga ma ei ela üksi, vaid koos noorema venna Ubaldoga, kel on Downi sündroom. Ka Ubaldo on Piibli tõe vastu võtnud ja teenib koos minuga Jehoovat.

Teeme head meeskonnatööd ja kanname teineteise eest hoolt. Koos kuulutamas olles lükkab Ubaldo mu ratastooli ja koputab minu eest ustele. Kui ajan inimestega juttu, aitab ta mul Piiblit lehitseda ning sobivat kirjandust esitleda. Ta on mulle ka muus mõttes füüsiliselt abiks. Mina omakorda teenin meile kahele raha kosmeetikatooteid müües. Lisaks on kohaliku koguduse Jehoova tunnistajad meile abiks toiduvalmistamisel ja muude majapidamistööde tegemisel ning arsti juures käimisel. Hindame kõike seda Ubaldoga üliväga!

Kristlikus koguduses on mul eesõigus teenida kogudusevanemana. Vaimsed vennad toetavad mind piibliteemade uurimisel alati abivalmilt. Saan tähtsaid mõtteid uurimise abivahendites alla joonida, hoides pliiatsit suus.

Kui mult küsitakse, kas olen õnnelik, vastan alati kogu südamest „jah!”. Kuidas saakski see teisiti olla? Olen leidnud ehtsa elumõtte ning mu silme ees on imeline lootus, mille Jumal on andnud oma ustavatele teenijatele: täiuslik tervis maa peale saabuvas paradiisis (Jesaja 35:5, 6; Luuka 23:43).

[Pilt lk 24]

José 18-aastasena, aasta enne õnnetust

[Pilt lk 25]

Tunnistajast kaaslane pöörab minu eest piiblilehti, kui ma kuningriigisaalis kõnet pean

[Pilt lk 25]

Teeme venna Ubaldoga Mehhikos üheskoos kuulutades head meeskonnatööd

[Pilt lk 25]

Kohaliku koguduse liikmed on abiks toiduvalmistamisel ja muude majapidamistööde tegemisel