„See polnud mu surm”

„Ära seisa mu haual ja ole kurb,

mind pole seal,

see polnud mu surm”

● Kas sa tead seda luuletust? Või kas oled kuulnud seda esitatavat lauluna? Viimastel aastakümnetel on see luuletus toonud lohutust paljudele kõikjal maailmas. Luuletuse autoriks on aastate jooksul peetud eri inimesi. Mõned on koguni väitnud, et see on navahode matusepalve.

Mõni aasta tagasi sündis sellest luuletusest Jaapanis tõeline hittlugu, kuid samas põhjustas see ka palju segadust. Jaapanlased käivad sageli pere matuseplatsil, et austada surnud sugulasi, kes arvatakse seal siiani elus olevat. Kuna laulusõnad väidavad muud, ajendas see paljusid küsima, kus siis ikkagi viibivad surnud.

Jaapani budistid korraldavad ammuse kombe kohaselt matuseid, surnuvalvet ja mälestusteenistusi. Enamik budiste aga ei tea vastust järgnevatele küsimustele: kus viibivad surnud? kas surnud, kes kuulusid mõnda teise religiooni või rahvusesse, lähevad samasse kohta? miks surnud meiega ühendust ei võta?

Paljude meelest polegi neile küsimustele võimalik vastust leida ja nad peavad sellega tegelemist ajaraiskamiseks. Ent sul võib ikkagi tekkida küsimus, mis meist saab, kui me sureme. Kust küll leida vastused neile küsimustele? Piibel annab teada, et Jumal lõi esimese inimpaari täiuslikuna ja andis neile elamiseks kauni aia. Neil oli väljavaade elada igavesti paradiisis maa peal, juhul kui nad talle kuuletuvad. Kuid nad ei teinud seda.

Seepärast võttiski Jumal midagi ette. Ta ajas Aadama ja Eeva paradiislikust kodust välja ja ei hoidnud neid enam elus. Jumal selgitas, millised on nende sõnakuulmatu teo tagajärjed: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” Inimene on valmistatud mullast ja kui ta sureb, saab ta jälle põrmuks (1. Moosese 2:7; 3:19).

Jaapanis Kofus elav mees, kes kannab hoolt suure hauaplatsi eest, märgib: „Kui ma urnid maha matan, on need täidetud tuha ja luudega. Umbes viie aasta pärast on urnid pooltühjad, kümne aasta pärast aga on enamik neist päris tühjad.” Meie keha koosneb pinnases leiduvatest elementidest ja aja jooksul lagunevad need taas põrmuks. Seega, mis meist järele jääb?

Kuigi kogu meie teadvus lakkab surmaga olemast, mäletab meid meie armastav Looja, kes on teadlik isegi iga varblase surmast (Matteuse 10:29–31). Nagu Jumal on tõotanud, äratab ta meid üles, annab meile uuesti elu. Jah, ta äratab meid üles surmaunest (Iiob 14:13–15; Johannese 11:21–23, 38–44).

Kui soovid rohkem infot sel teemal, võid kirjutada selle ajakirja väljaandjatele, kes pakuvad sulle meeleldi lisateavet, või vaadata meie veebisaiti www.watchtower.org.