Jõulupuu eelkristlik algupära

PALJUDES maailma paikades on igihaljas jõulupuu pühadeaegne sümbol, mida kasutatakse palju ka kaubanduses. Jõulupuu religioosne algupära ulatub inimkonna ajaloo kaugesse minevikku.

Sellele leiab kinnitust Rootsi läänerannikul Bohusläni maakonnas ja selle naabruses Norras, Østfoldi maakonnas. Nendes piirkondades on umbes 5000 kohas leitud rohkem kui 75 000 kaljujoonist, millest mõnedel kujutatakse igihaljaid puid. Arheoloogide sõnul võivad paljud neist pärineda ajavahemikust 1800–500 e.m.a. *

Need tähelepanuväärsed joonised näitavad nii mõndagi nende inimeste uskumuste kohta, kes elasid kaua enne Naatsareti Jeesuse sündi. Näiteks arvavad mõned õpetlased, et praeguse Rootsi ja Norra aladel oli kunagi igihaljas puu nagu kuusk pühaduse sümboliks.

Miks kujutasid need kaugetel põhjarannikutel elavad inimesed kaljujoonistel kuusepuid? Mõnede õpetlaste arvates osaliselt sellepärast, et need puud võisid olla Kristuse eelsel ajal, mil need joonised tehti, veel väga haruldased. On mõistetav, et kui teised puud külmaga näiliselt surid, siis kogu aeg haljana ehk „elus” püsiv puu võis mõjuda müstiliselt.

Puud on olnud elu, ellujäämise ja surematuse sümboliteks paljudes kultuurides üle kogu maailma. Seegi teadmine aitab selgitada, miks raiuti igihaljaste kuuskedega sarnanevad puukujutised Bohusläni ja Østfoldi piirkondades kaljusse juba palju sajandeid varem, kui see puu seal tavaliseks sai.

Raamat „Rock Carvings in the Borderlands”, mis anti välja koostöös Rootsi rahvuspärandi nõukoguga, ütleb: „Puukujutised kaljujoonistel näitavad, et juba nii ammu kui pronksiajal kuulus Lõuna-Skandinaavia suuremasse religioossesse ja kultuurilisse ruumi, mis hõlmas kogu Euroopa ja suure osa Aasiast. Nii religioon kui ka kosmoloogia olid sulandunud tolleaegsete inimeste ellu, kes elatasid end põllunduse ja loomapidamisega. Nad kummardasid enamasti samu jumalaid, kuigi nende jumalatel olid erisugused nimed.”

Lisaks selgitab Bohusläni muuseumi trükis „The Rock Carving Tour”: „Kaljujoonistel ei kujutatud argielu. Me usume, et nende joonised olid otsekui palve või appihüüd  jumalate poole.” See trükis lisab: „Uskumused pöörlesid elu igavese tsükli, viljakuse, surma ja taassünni ümber.”

Kirjeldades üht haruldast sümboolse kunsti kogu, mis loodi kaua enne seda, kui kirjakunst jõudis Põhja-Euroopasse, märgib Rootsi entsüklopeedia „Nationalencyklopedin”: „Selline kogus seksuaalse alatooniga kujutisi näitab, kui tähtis oli pronksiajal põhjamaa inimeste religioonis viljakuskultus.”

Igihaljaste puudega seotud tavad levisid ja said elu osaks paljudes paikades. Entsüklopeedia „Britannica” kirjutab jõulupuu kohta: „Puukummardamine oli paganlike eurooplaste seas tavaline ja säilis ka pärast nende ristiusku pöördumist.” See avaldus paljudes riitustes ja tavades, muu hulgas ka „kombes ... seada kesktalviste pühade ajal maja sissepääsu juurde või majja jõulupuu”.

Laiemalt sillutati teed igihaljaste puude tänapäevase populaarsuseni aastal 1841, kui Briti kuninglik perekond kasutas oma jõulupidustustel kaunistatud kuusepuud. Tänapäeval tuntakse jõulupuud kõikjal maailmas ning nõudlus loendamatute miljonite looduslike ja kunstlike jõulupuude järele ei paista lõppevat. Samas on Skandinaavia kaljujoonised vaikseks, otse kivisse raiutud tunnistuseks sellest, et jõulupuu algupära pole kristlik.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 12]

Kaljujoonised lasevad oletada, et paganlik igihaljaste puude kummardamine sai alguse enne kristlikku aega

[Pildid lk 13]

Puukujutistega kaljujoonised Rootsis 1) Torsbos, 2) Backas, ja 3) Lökebergis

[Allikaviide]

Courtesy Stiftelsen för dokumentation av Bohusläns hällristningar