VANA-ROOMA akveduktid on muistse aja inseneritöö silmapaistvamaid saavutusi. „Sellist hulka hädatarvilikke ehitisi, mis kannavad nii paljusid veekanaleid, võrrelge, kui soovite, mõttetute püramiidide või kreeklaste küll kuulsate, kuid kasutute ehitistega!” kirjutas Rooma asehaldur ja veevarustuse ülem Sextus Julius Frontinus (35 — u 103 m.a.j). *

Vanal ajal ehitati linnad tavaliselt rikkalike looduslike veevarude lähedale ja Rooma polnud selles suhtes erand. Esialgu sai see linn piisavalt vett Tiberi jõest ning lähedal asuvatest allikatest ja kaevudest. 4. sajandil e.m.a aga hakkas Rooma kiiresti kasvama ja kasvas ka selle veevajadus.

Kuna väheste inimeste majades oli olemas veevärk, ehitasid roomlased sadu era- ja avalikke saunu. Esimene avalik saun Rooma linnas sai oma vee akvedukti kaudu, mida nimetati Aqua Virgoks ja mis avati aastal 19 e.m.a. Selle ehitaja Marcus Agrippa, keiser Augustuse hea sõber, kasutas suure osa oma tohutust varandusest Rooma veevarustussüsteemi hooldus- ja laiendustöödeks.

Saunad said ka seltsielu keskusteks, suuremate juurde kuulusid koguni aed ja raamatukogu. Saunadest voolas akveduktivesi — mida ei saanud ju kinni keerata — reoveekanalitesse, uhtudes minema heitmed, sealhulgas saunade juures olevatest käimlatest pärit fekaalid.

Vana-Rooma akveduktidele mõeldes kerkib paljude kujutlusse kõrge, silmapiirini ulatuv kaaristu. Tegelikult moodustasid kaaristud akveduktide pikkusest vähem kui viiendiku, suurem osa veejuhtmetest kulges maa all. Maa-aluste veejuhtmete rajamine oli odavam, samuti olid sellised veejuhtmed kaitstud erosiooni eest ning nende mõju põldudele ja asulatele polnud  nii suur. Näiteks Aqua Marcia, mis valmis aastal 140 e.m.a, oli umbes 92 kilomeetrit pikk, kuid ainult 11 kilomeetrit sellest moodustas kaaristu.

Enne akvedukti rajamist kaalusid insenerid potentsiaalse veeallika sobivust, näiteks hindasid nad vee selgust, voolukiirust ja maitset. Nad võtsid arvesse ka nende inimeste tervist, kes seda vett jõid. Kui mingi veeallikas oli heaks kiidetud, arvutati välja, milline oleks veejuhtme parim kulgemistee ja õige kalle, samuti kui lai ja pikk tuleks veekanal. Tööjõuna kasutati orje. Akvedukti ehitamine võis võtta aastaid, mistõttu see oli väga kulukas, eriti kui oli vaja ehitada kaaristuid.

Peale selle tuli veejuhtmeid korras hoida ja kaitsta. Mingil ajal hooldas Rooma linna akvedukte ligikaudu 700 töölist. Sellele, kuidas akvedukte hooldada, mõeldi juba neid kavandades. Näiteks tehti maa-alustele osadele juurdepääsemiseks luugid ja šahtid. Kui oli vaja teha suuremat sorti remonditöid, võisid insenerid vee katkisest kohast ajutiselt kõrvale juhtida.

Kolmanda sajandi alguses varustasid Rooma linna veega 11 suurt akvedukti. Vanim neist, Aqua Appia, mis oli ehitatud aastal 312 e.m.a ja oli pisut üle 16 kilomeetri pikk, kulges peaaegu täies ulatuses maa all. Veel praeguseni on osaliselt säilinud Aqua Claudia. Omal ajal oli see 69 kilomeetrit pikk ja sellel oli umbkaudu 10 kilomeetrit kaaristuid, millest mõni oli ligi 30 meetrit kõrge.

Kui palju vett akveduktid Rooma linna juhtisid? Näiteks Aqua Marcia kaudu jõudis iga päev linna umbes 190 000 kuupmeetrit vett. Jõudnud linna — vesi liikus edasi gravitatsiooni jõul —, voolas see jaotusmahutitesse ja sealt harusid mööda edasi järgmistesse jaotusmahutitesse või kohtadesse, kus vett tarbiti. Mõne hinnangu kohaselt sai Rooma veejaotussüsteem sedavõrd võimsaks, et see varustas iga päev linna koguni 1000 liitri veega elaniku kohta.

Rooma impeerium kasvas, ja nagu öeldakse raamatus „Roman Aqueducts & Water Supply”, „kuhu läks Rooma, sinna läksid ka akveduktid”. Väike-Aasias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Põhja-Aafrikas reisides võib veel tänapäevalgi imetleda neid muistse ehituskunsti suursaavutusi.