Hispaania, Portugal ja paavstid olid avastatud maade omandiküsimusega juba varemgi tegelenud. 1455. aastal oli paavst Nicolaus V andnud portugallastele ainuõiguse uurida Atlandi ookeani poolse Aafrika ranniku saari ja maid ning võtta endale kõik, mis nad sealt leiavad. 1479. aastal loovutasid Portugali kuningas Afonso V ja tema poeg prints João Alcáçovase lepinguga ülemvõimu Kanaaridel Hispaania kuningale Fernando II-le ja kuninganna Isabel I-le. Vastutasuks tunnustas Hispaania Portugali ainuõigust Aafrikaga kaubelda, samuti Portugali ülemvõimu Assooridel, Roheneemesaartel ja Madeiral. Kaks aastat hiljem kinnitas seda lepingut paavst Sixtus IV ning täpsustas, et kõik uued avastused Kanaaridest lõuna ja ida pool lähevad Portugali valdusse.

João, tol ajal juba Portugali kuningas João II, väitis, et Kolumbuse avastatud maad peaksid kuuluma Portugalile. Hispaania monarhid polnud nõus neist ilma jääma ning pöördusid uue paavsti, Aleksander VI poole, et nõutada endale õigus Kolumbuse avastatud maid koloniseerida ja ristiusustada.

Vastuseks sellele pöördumisele andis Aleksander VI  välja kolm dekreeti. Esimesega määras ta uued alad „kõikvõimsalt Jumalalt saadud volitusega” jäädavalt Hispaania ainuomandusse. Teise dekreediga määras ta kindlaks põhja-lõunasuunalise eraldusjoone Roheneemesaartest umbes 560 kilomeetrit lääne pool. Kõik juba avastatud või veel avastamist ootavad maad, mis sellest joonest läände jäid, pidid kuuluma Hispaaniale. Nii oli paavst üheainsa suletõmbega maailmajaod ära jaganud. Tema kolmas dekreet näis laiendavat Hispaania mõjuvõimu idas kuni Indiani. See aga vihastas kuningas João II, kelle alamad olid hiljaaegu sõitnud ümber Aafrika lõunatipu ja nõnda laiendanud Portugali monopoli ka India ookeanile.

João II, kel oli paavstist * villand, pöördus läbirääkimiste pidamiseks otse Fernando II ja Isabel I poole. „Hispaania monarhid, kartes jõhkraid portugallasi ja olles hõivatud Uue Maailma allakugistamisega, olid suurima heameelega nõus otsima mõistlikku kompromissi,” kirjutab William Bernstein. Seega kirjutati 1494. aastal Hispaanias Tordesillases alla lepingule, mida hakati nimetama selle linna järgi.

Tordesillase lepinguga säilitati põhja-lõunasuunaline eraldusjoon, mille Aleksander VI oli tõmmanud, ent see nihutati 1480 kilomeetrit lääne poole. Nüüd kuulusid kogu Aafrika ja Aasia väidetavalt Portugalile, Uus Maailm aga Hispaaniale. Seoses piiri nihutamisega lääne poole sai Portugal endale ka lahmaka tollal veel avastamata Brasiiliast.

Dekreete, mis andsid Hispaaniale ja Portugalile loa võtta oma valdusse ja kaitsta uusi maid, kasutasid need õigustusena, et panna toime suuri verevalamisi. Nende dekreetidega mitte üksnes ei tallatud jalge alla neis maades elavate inimeste õigusi, tuues nende peale orjuse, vaid need kutsusid ka esile sajanditepikkuse võitluse võimu ja meresõiduvabaduse pärast.