Sündisin Inglismaal Londonis tihedasti asustatud piirkonnas Paddingtonis. Elasin koos oma ema ja kolme vanema õega. Kuna isal olid alkoholiprobleemid, elas ta meie juures kunas juhtus.

Kui olin väike, õpetas ema mind igal õhtul palvetama. Mul oli väike Piibel, mis sisaldas vaid Laulude raamatut. Mõtlesin lauludele ise viisi juurde ja laulsin neid. Ühest ilmalikust raamatust sööbis mu mällu fraas „Ühel päeval pole enam homset”. Tihti mõtlesin öösiti nende sõnade ja tuleviku peale. „Elul peab ju mingi eesmärk olema,” arutlesin endamisi. „Miks ma olemas olen?” Ma ei tahtnud surra.

Mul tekkis tohutu huvi okultismi vastu. Üritasin surnutega rääkida, käisime koolikaaslastega surnuaedades ja vaatasime koos õudusfilme. See tundus meile põnev, kuid samas ka hirmutav.

Juba kümneaastaselt läksin halvale teele. Hakkasin suitsetama ja jäin peagi sellest sõltuvusse. Hiljem hakkasin marihuaanat suitsetama. 11-aastaselt jõin ka alkoholi. Kuigi selle maitse polnud minu arust hea, meeldis mulle purju jääda. Kuna nautisin muusikat ja tantsimist, käisin pidudel ja ööklubides, millal aga sain. Õhtuhämaruses hiilisin kodust välja ja enne koitu jälle tagasi. Järgmisel päeval olin tavaliselt rampväsinud, seetõttu tegin koolist alatasa poppi. Kui ma ka olin kohal, jõin sageli vahetundide ajal alkoholi.

Viimasel kooliaastal olid mu hinded väga nigelad. See tõi päevavalgele minu halva eluviisi. Ema, kel varem polnud probleemi tõsidusest aimugi, oli väga vihane ja minus pettunud. Me tülitsesime ja ma jooksin kodust ära. Elasin mõnda aega oma poisi Tony juures, kes oli rastafari. Ta oli paras kriminaal, müüs narkootikume ning tal oli kõva löömamehe maine. Peagi jäin temast rasedaks ja kõigest 16-aastaselt sünnitasin poja.

Esimest korda kohtusin Jehoova tunnistajatega, kui elasin vallalistele emadele ja nende lastele mõeldud ühiselamus. Kohalikud võimud olid mulle sinna toa andnud. Kaks Jehoova tunnistajast naist külastasid seal regulaarselt noori emasid. Ühel päeval ühinesin nende aruteluga. Tahtsin tõestada, et Jehoova tunnistajad eksivad. Kuid nad vastasid igale minu küsimusele rahulikult ning Piibli abil. Nende tasadus ja lahkus avaldas mulle tohutult muljet. Seega nõustusin ka ise nende pakutud piibliuurimisega.

Üsna varsti õppisin Piiblist midagi, mis muutis mu elu. Juba lapsest saati olin kartnud surma. Nüüd aga kuulsin Jeesuse õpetust, et tuleb surnute ülestõusmine. (Johannese 5:28, 29.) Samuti sain teada, et Jumal hoolib minust. (1. Peetruse 5:7.) Eriti läksid mulle hinge Jehoova sõnad piiblitekstis Jeremija 29:11: „Sest ma tean, mis mõtteid ma teie kohta mõtlen, need on rahu, mitte õnnetuse mõtted, et teil oleks hea tulevik ja lootus.” Hakkasin uskuma, et ka minul võib olla lootus elada igavesti paradiislikul maal. (Laul 37:29.)

Jehoova tunnistajad olid minu vastu väga armastavad. Kui ma esimest korda nende koosolekule läksin, tajusin kohe sealset sooja õhkkonda. Kõik olid nii sõbralikud. (Johannese 13:34, 35.) See oli suureks kontrastiks sellele, kuidas oli minusse suhtutud kohalikus kirikus. Jehoova tunnistajad võtsid mind lahkelt vastu hoolimata minu olukorrast. Nad pühendasid mulle oma aega ja tähelepanu ning osutasid ka praktilist abi. Tundsin, et olen osa suurest armastavast perekonnast.

Piiblit uurides sain aru, et kui tahan Jumala mõõdupuudele vastata, tuleb mul oma elus muudatusi teha. Mul oli väga raske suitsetamist maha jätta. Tajusin ka, et teatud muusika kuulamine tekitab minus soovi marihuaanat suitsetada. Seega lõpetasin sedasorti muusika kuulamise. Soovist püsida kainena lõpetasin pidudel ja ööklubides käimise. Otsisin endale ka uued sõbrad, kelle positiivne mõju aitaks mul uut eluviisi juurutada. (Õpetussõnad 13:20.)

Samal ajal uuris ka Tony Jehoova tunnistajatega Piiblit. Kuna tema küsimused said samuti Piiblist vastused, veendus temagi, et õpitu on tõde. Ta tegi elus kannapöörde: lõpetas läbikäimise endiste vägivaldsete sõpradega, tegi lõpu igasuguse kriminaalse tegevusega ning jättis maha marihuaana suitsetamise. Et meie elu võiks Jehoovale veel rohkem rõõmu tuua, nägime vajadust muuta oma ebamoraalset eluviisi ning luua stabiilne keskkond meie pojale. Me abiellusime 1982. aastal.

Mäletan, et otsisin ajakirjadest Vahitorn ja Ärgake! a välja elulugusid inimestest, kes olid suutnud oma elus teha samalaadseid muudatusi, mida minagi tahtsin teha. Nende eeskuju oli väga innustav. Tahtsin kõvasti edasi pingutada ning mitte alla anda. Palusin tungivalt Jehoovat, et ta minu suhtes lootust ei kaotaks. 1982. aasta juulis käisime Tonyga ristimisel ja meist said Jehoova tunnistajad.

Jehoovaga sõprussuhte loomine päästis mu elu. Oleme Tonyga kogenud, kuidas Jehoova on meid raskustes aidanud. Sellised olukorrad on õpetanud meid toetuma Jumalale ning ta on alati meie pere eest hoolt kandnud. (Laul 55:22.)

Mulle on toonud palju rõõmu, et olen saanud aidata meie pojal ja tütrel Jehoovat tundma õppida. Praegu olen õnnelik, kui näen, kuidas omakorda nende lapsed Jumala tundmises kasvavad.

Enam ei leba ma öösiti üleval ega muretse tuleviku või surma pärast. Reisime Tonyga iga nädal ühest paigast teise, et Jehoova tunnistajate kogudusi julgustada. Käime koguduseliikmetega kuulutamas ning õpetame inimestele, et kui nad näitavad üles usku Jeesusesse, võivad ka nemad elada igavesti.