1. Mida me kõik vajame?

MIS tunne sul on, kui keegi sinu tuttav, kellest sa lugu pead, unustab su nime või ei tunne sind üldse ära? Ilmselt pole see tore. Miks? Sest me kõik vajame, et meid tuntaks ja tunnustataks. Me vajame ka seda, et meid aktsepteeritaks nendena, kes me oleme, ja et meie saavutusi hinnataks. (4. Moos. 11:16; Iiob 31:6.)

2., 3. Kuidas võib meie soov olla tunnustatud moonduda? (Vaata pilti artikli alguses.)

² Ebatäius võib aga moonutada meie soovi olla tunnustatud, nii nagu see võib moonutada muidki soove. Me võime hakata ihkama sobimatuid tunnustusavaldusi. Saatana maailm paneb inimesi taotlema kuulsust ja au, aga niisugused taotlused jätavad tähelepanuta meie isa Jehoova, kes meie tunnustust ja kummardamist kindlasti väärib. (Ilm. 4:11.)

³ Mõned Jeesuse ajal tegutsenud usujuhid püüdsid  pälvida sobimatut tunnustust. Jeesus hoiatas oma järelkäijaid nende eest: „Olge ettevaatlikud kirjatundjate suhtes, kellele meeldib ringi käia pikkades rüüdes ning kes armastavad tervitusi turgudel, esimesi [„parimaid”, allmärkus] istmeid sünagoogides ja aukohti õhtusöökidel.” Ta ütles nende kohta: „Nad saavad ränga karistuse.” (Luuka 20:46, 47.) Teisest küljest kiitis Jeesus vaest leske, kelle tilluke annetus ei leidnud tõenäoliselt inimestelt mingit tunnustust. (Luuka 21:1–4.) On ilmselge, et Jeesuse suhtumine tunnustusse erines teiste omast kardinaalselt. Selles artiklis arutamegi õiget suhtumist tunnustusse, sellist, mis on vastuvõetav Jehoovale.

4. Mis on kõrgeim tunnustus ja miks nii võib öelda?

⁴ Mis on kõrgeim tunnustus, mis meile osaks võib saada? See ei ole midagi, mida võib leida teadus-, äri- või meelelahutusmaailmast. See on selline tunnustus, millest Paulus rääkis: „Nüüd, kui te olete Jumalat tundma õppinud, või õigemini, nüüd, kui Jumal tunneb teid, miks pöördute tagasi maailmale omase nõrga ja armetu mõtteviisi juurde ning tahate jälle selle orjusse sattuda?” (Gal. 4:9.) Seda, et kõrgeim valitseja Jehoova tunneb meid ja tahab meiega lähedaseks saada, võib pidada väga suureks tunnustuseks. Me oleme pääsenud tema soosingusse. Meie elu mõte on olla Jehoova sõbrad ja leida tema tunnustust. (Kog. 12:13, 14.)

5. Mida teha, et Jumal tahaks meid tunda?

⁵ Moosesele sai osaks Jumala õnnistus. Ta palvetas, et Jehoova annaks talle teada oma teed, ja Jehoova vastas: „Mina teengi nõnda, nagu oled soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi.” (2. Moos. 33:12–17, 1997. a tõlge.) Kui Jehoova tunneb meid isiklikult, ootavad ka meid imepärased õnnistused. Aga mida teha, et ta tahaks meid tunda? Meil tuleks teda armastada ja talle pühenduda. (Loe 1. Korintlastele 8:3.)

6., 7. Mis võib meie suhte Jehoovaga rikkuda?

⁶ Ent suhet taevase isaga tuleb hoida. Nagu Paulus Galaatia kristlastele kirjutas, ei tohi me sattuda „maailmale omase nõrga ja armetu mõtteviisi” orjusse, mis muu hulgas võib tähendada maailma tunnustuse taotlemist. (Gal. 4:9.) Neid esimese sajandi kristlasi Jumal juba tundis. Kuid mõned neist olid pöördumas tagasi mõttetuste juurde. Pauluse öeldut võiks ümber sõnastada ka nii: „Kas te tõesti tahate nüüd, kui olete jõudnud nii kaugele, tagasi pöörduda selle väärtusetu juurde, mis te seljataha jätsite?”

⁷ Kas midagi taolist võib juhtuda ka meiega? Võib küll. Jehoovat tundma õppides loobusime taotlemast Saatana maailma tunnustust, nii nagu loobus omal ajal ka Paulus. (Loe Filiplastele 3:7, 8.) Võib-olla loobusime võimalusest omandada kõrgharidus, teha karjääri või teenida rohkem  raha ettevõtjana. Kui oleme andekad, oleks pühendumine muusikale või spordile võinud teha meid kuulsaks ja rikkaks, aga me jätsime selle kõik seljataha. (Heebr. 11:24–27.) Kas nüüd oleks tark neid „kaotatud võimalusi” taga nutta? Kui me seda teeksime, satuksime taas selle maailma „nõrga ja armetu mõtteviisi” küüsi. *

8. Mis tugevdab soovi Jehoova tunnustuse järele?

⁸ Kuidas kasvatada soovi Jehoova tunnustuse järele, aga mitte taotleda seda maailmalt? Meil tuleb meeles pidada kahte tähtsat tõsiasja. Esiteks, Jehoova tunnustab alati neid, kes teda ustavalt teenivad. (Loe Heebrealastele 6:10; 11:6.) Jehoovale on iga tema teenija väärtuslik ja kellegi unustamine oleks tema silmis ülekohtune. „Jehoova tunneb neid, kes talle kuuluvad.” (2. Tim. 2:19.) Ta „teab õigete teed” ja „kuidas päästa jumalakartlikke inimesi katsumustest”. (Laul 1:6; 2. Peetr. 2:9.)

9. Too näiteid, kuidas Jehoova on oma rahvast tunnustanud.

⁹ Mõnikord on Jehoova tunnustanud oma rahvast erilisel viisil. (2. Ajar. 20:20, 29.) Mõtle näiteks, kuidas ta viis oma rahva läbi Punase mere, kui vaarao võimas armee sel kannul oli. (2. Moos. 14:21–30; Laul 106:9–11.) See oli nii efektne, et sellest räägiti seal kandis veel 40 aastat hiljemgi. (Joosua 2:9–11.) Nagu ammusest ajast ennustatud, ründab meid peatselt Goog Maagoogi maalt, ja taoliste varasemate armastuse ja jõu ilmingute meelespidamine julgustab meid. (Hes. 38:8–12.) Sel ajal on meil ilmselt eriti hea meel, et ihkasime tunnustust Jehoovalt, mitte maailmalt.

10. Milline teine tõsiasi Jehoova tunnustuse kohta väärib meeldejätmist?

¹⁰ Teine meeldejätmist vääriv tõsiasi on see, et Jehoova tunnustus võib tulla ettearvamatul viisil. Need, kes teevad head vaid selleks, et inimestele muljet avaldada, ei saa Jehoovalt tasu. Miks? Sest nad on kogu oma tasu, inimeste tunnustuse, juba kätte saanud. (Loe Matteuse 6:1–5.) Kuid Jeesus sõnas, et tema isa „näeb, mida tehakse salajas”. Jumal näeb heategusid, mida pole tunnustatud, ja tasub igaühele nende eest. Ja mõnikord tuleb tema tasu ettearvamatul viisil. Toome mõned näited.

11. Kuidas tunnustas Jehoova Maarjat?

¹¹ Kui jõudis kätte aeg, et Jumala poeg pidi sündima inimesena, valis Jehoova tema emaks alandliku neiu Maarja. Maarja elas kõrvalises Naatsareti linnakeses, eemal Jeruusalemmast ja selle uhkest templist. (Loe Luuka 1:26–33.) Miks valis Jehoova just Maarja? Ingel Gabriel ütles Maarjale, et too on „Jumalale meelepärane”. Maarja head vaimsust  on näha tema hilisemast vestlusest oma sugulase Eliisabetiga. (Luuka 1:46–55.) Jehoova tunnustus tuli Maarjale täiesti ootamatult, aga Jehoova oli teda jälginud ja pannud tähele tema ustavust.

12., 13. Kuidas tunnustati Jeesust kohe pärast sündimist ja 40 päeva hiljem?

¹² Kui Jeesus sündis, ei teavitanud Jehoova sellest Jeruusalemma või Petlemma tähtsaid asjamehi. Inglid ilmusid hoopis tavalistele Petlemma lähedal lambaid hoidnud karjastele. (Luuka 2:8–14.) Karjased läksid vastsündinut vaatama. (Luuka 2:15–17.) Kahtlemata üllatas Maarjat ja Joosepit, et Jeesust sellisel moel tunnustati! Võrdle nüüd, kuidas käitus Jehoova, ja kuidas käitus Kurat. Saatana saadetud astroloogid ajasid ärevusse kogu Jeruusalemma. (Matt. 2:3.) Ja niisugune avalik tähelepanu viis terve hulga süütute laste hukkumiseni. (Matt. 2:16.)

¹³ Nelikümmend päeva pärast Jeesuse sündi tuli Maarjal Jeruusalemma templis, umbes 9 kilomeetri kaugusel Petlemmast, Jehoovale ohver tuua. (Luuka 2:22–24.) Koos Joosepi ja Jeesusega Jeruusalemma poole liikudes võis Maarja mõelda, kas ohvrit vastu võttev preester ütleb midagi Jeesuse tulevase elu kohta. Ent tunnustus tuli jälle ettearvamatul viisil. Jehoova kinnitas, et lapsest saab ennustatud messias, aga selle kinnituse ütlesid välja hoopis „õige ja jumalakartlik mees” Siimeon ning 84-aastane naisprohvet Anna. (Luuka 2:25–38.)

14. Kuidas õnnistas Jehoova Maarjat?

¹⁴ Kas Jehoova tunnustas Maarjat selle eest, et too ustavalt tema poega kasvatas? Muidugi. Jumal lasi tema sõnad ja teod Piiblisse kirja panna. Ilmselt polnud Maarjal võimalik Jeesusega kolm ja pool aastat teenistuses kaasas käia. Võib-olla jäi ta lesena Naatsaretti. Maarja ei saanud küll osa kõigest, mida Jeesus tegi, aga ta oli tema juures tema surma hetkel. (Joh. 19:26.) Pärastpoole, enne kui nädalatepühal valati välja püha vaim, oli Maarja koos jüngritega Jeruusalemmas. (Ap. t. 1:13, 14.) Küllap võiti tedagi koos teistega. Sel juhul on ta taevas Jeesusega igavesti koos. Teda on ustava teenistuse eest tõesti tublisti tunnustatud!

15. Kuidas tunnustas Jehoova Jeesust sel ajal, kui too oli maa peal?

¹⁵ Jeesust ei huvitanud tollaste usujuhtide ja poliitikute tunnustus. Aga ta ei jäänud tunnustuseta, sest tervelt kolmel korral kostis taevast Jehoova enda hääl, mis kinnitas tema armastust. Kohe pärast Jeesuse ristimist Jordani jões ütles Jehoova: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” (Matt. 3:17.) Tundub, et ainuke, kes neid sõnu peale tema veel kuulis, oli Ristija Johannes. Umbes aasta enne Jeesuse surma kuulsid kolm apostlit Jehoova sõnu tema kohta: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Teda kuulake!” (Matt. 17:5.)  Ja mõni päev enne Jeesuse surma rääkis Jehoova temaga jälle. (Joh. 12:28.)

16., 17. Millisel ettearvamatul viisil tunnustas Jehoova Jeesust?

¹⁶ Kuigi Jeesus teadis, et tema surm saab olema häbiväärne ja ta tembeldatakse jumalateotajaks, palus ta, et ei sünniks mitte tema, vaid Jehoova tahe. (Matt. 26:39, 42.) Ta ihkas ainult Isa tunnustust, mitte tunnustust maailmalt, ja „pidas piinapostil vastu eesootava rõõmu pärast ega hoolinud häbist”. (Heebr. 12:2.) Kuidas Jehoova teda tunnustas?

¹⁷ Maa peal olles palvetas Jeesus, et ta saaks tagasi auhiilguse, mis tal oli olnud Isa kõrval taevas. (Joh. 17:5.) Miski ei näita, et ta oleks lootnud enamat. Ta ei eeldanud mingit ülendust. Aga Jehoova tegi enamat ja tunnustas Jeesust ettearvamatul viisil, ülendades ta „kõrgemale, kui ta oli olnud enne”, ja andes talle millegi, mida keegi varem polnud saanud – surematuse! * (Filipl. 2:9; 1. Tim. 6:16.) See oli erakordne tunnustus Jeesuse ustavusele.

18. Mis aitab meil hoiduda taotlemast selle maailma tunnustust?

¹⁸ Mis siis aitab meil hoiduda taotlemast selle maailma tunnustust? Pidagem meeles, et Jehoova tunnustab alati oma ustavaid teenijaid ja teeb seda sageli ettearvamatul viisil. Me ei oska kujutledagi, mil viisil Jehoova meid tulevikus õnnistab! Kurjas maailmas on meil raskusi ja katsumusi, aga me peame vastu ja teame, et see maailm ja igasugune selle pakutav tunnustus kaob. (1. Joh. 2:17.) Meie armas isa Jehoova ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie töö ja armastuse, mida oleme osutanud tema nime vastu. (Heebr. 6:10.) Ta tunnustab meid kindlasti, ja arvata võib, et täiesti ettearvamatutel viisidel!