1. Miks võib öelda, et kõik kuulub Jehoovale? (Vaata pilti artikli alguses.)

KÕIK kuulub Jehoovale! Talle „kuulub taevas, kogu taevaavarus, ning maa ja kõik, mis seal on”. (5. Moos. 10:14; Ilm. 4:11.) Kuna Jehoova on loonud inimkonna, kuuluvad ka kõik inimesed talle. (Laul 100:3.) Siiski on läbi ajaloo olnud Jumalal inimesi, kes kuuluvad talle erilisel moel.

2. Kellest on Piiblis räägitud kui Jumalale erilisel moel kuuluvatest inimestest?

² Näiteks on Laulus 135 öeldud, et Jehoova valis muistse Iisraeli endale „eriliseks omandiks”. (Laul 135:4.) Hoosea raamatus ennustati, et mõned mitteiisraellased saavad samuti Jehoova rahva liikmeteks. (Hoosea 2:23.) Hoosea prohvetikuulutus täitus, kui Jehoova hakkas ka mittejuutide seast valima tulevasi Kristuse kaasvalitsejaid. (Ap. t. 10:45; Rooml. 9:23–26.) See „püha rahvas” on Jehoova „eriline omand”. Selle liikmed on võitud püha vaimuga ja neil on lootus elada taevas. (1. Peetr. 2:9, 10.) Mida öelda aga nende paljude ustavate kristlaste kohta, kel on maise elu lootus? Jehoova nimetab ka neid oma rahvaks ja valituteks. (Jes. 65:22.)

3. a) Kellel on praegu Jehoovaga erilised suhted? b) Mida me selles artiklis õpime?

 ³ Praegu kummardavad „väike kari”, kel on lootus elada taevas, ja need, kel on väljavaade elada maa peal, ehk „teised lambad” ühtselt Jehoovat kui „üks kari”, tema kallis rahvas. (Luuka 12:32; Joh. 10:16.) Kas ei taha me näidata Jehoovale oma tänu, et ta lubab meil olla temaga nii erilistes suhetes? Selles artiklis õpime, kuidas oma tänu väljendada.

4. Kuidas me saame näidata oma tänu Jehoovale ja kuidas Jeesus seda tegi?

⁴ Me näitame oma tänu Jehoovale, kui pühendume talle. Kui laseme end vees ristida, näitame avalikult, et kuulume Jehoovale ning soovime talle alluda. (Heebr. 12:9.) Jeesus tegi midagi samalaadset. Ristimise ajal ta justkui ütles: „Sinu tahet, mu Jumal, täidan ma hea meelega.” (Laul 40:7, 8.) Jeesus andis end sellega Jehoova käsutusse, kuigi ta oli juba sünni järgi Jumalale pühendunud rahva liige.

5., 6. a) Mida Jehoova tundis, kui Jeesus ristiti? b) Selgita, miks Jehoovat rõõmustab see, kui talle pühendume.

⁵ Mida Jehoova tundis, kui Jeesus ristiti? Piibel ütleb: „Pärast ristimist tõusis Jeesus otsekohe veest ja taevas avanes ning Johannes nägi Jumala vaimu nagu tuvi Jeesuse peale laskuvat. Siis kostis taevast hääl: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.”” (Matt. 3:16, 17.) Kuigi Jeesus kuulus juba oma taevasele isale, tegi Jehoovale suurt rõõmu see, et tema poeg soovis kogu elu tema teenimisele pühendada. Jehooval on ka meie pühendumise üle hea meel ja ta õnnistab meid. (Laul 149:4.)

⁶ Et Jehoova tundeid mõista, kujuta ette meest, kes on istutanud oma aeda palju ilusaid lilli. Ühel päeval korjab tema väike tütar ühe neist ja kingib oma isale. Kas see lill juba mitte ei kuulu isale? Kuidas saab tüdruk kinkida isale midagi sellist, mis on tema oma? Isa, kes oma tütart armastab, isegi ei mõtle sellistele küsimustele. Selle asemel võtab ta kingi rõõmuga vastu, sest see näitab tema tütre armastust. Kindlasti on see lill talle palju erilisem kui kõik muud lilled ta aias. Jehoovagi on väga rõõmus, kui me ise soovime talle jäägitult pühenduda. (2. Moos. 34:14.)

7. Kuidas aitab Malaki meil mõista, mida Jehoova tunneb oma teenijate vastu?

⁷ Loe Malaki 3:16. Kui sa pole veel pühendunud ja ristitud, siis mõtle, miks see samm on nii oluline. On tõsi, et sellest hetkest, kui sa olemasollu tulid, kuulud sa Jehoovale nagu ka kõik ülejäänud inimesed. Ent mõtle, kui palju rõõmu toob Jehoovale see, kui sa tunnustad tema ülemvõimu, pühendud talle ja täidad tema tahet. (Õpet. 23:15.) Jehoova tunneb neid, kes teda teenivad, ja kirjutab nende nimed „mälestusraamatusse”.

8., 9. Mida ootab Jehoova neilt, kelle nimed on „mälestusraamatus”?

⁸ Et meie nimed „mälestusraamatus” püsiksid, tuleb meil midagi teha. Malaki sõnade kohaselt tuleb meil karta Jehoovat ja mõtiskleda tema nime üle. Kui me pühendume hardalt kellelegi või millelegi peale Jehoova,  kustutatakse meie nimi sümboolsest eluraamatust. (2. Moos. 32:33; Laul 69:28.)

⁹ Seega on meie pühendumus midagi palju enamat kui vaid tõotus täita Jehoova tahet ja soov lasta end ristida. Pühendumispalve ja ristimine on vaid algus, Jehoovat teenime aga kogu elu. Iga päev, seni kuni elame, näitame oma tegudega, et allume Jehoovale. (1. Peetr. 4:1, 2.)

10. Milline selge vahe on nende vahel, kes Jehoovat teenivad ja kes ei teeni?

¹⁰ Eelmises artiklis vaatasime piiblilugusid Kainist, Saalomonist ja iisraellastest. Nad kõik väitsid end Jehoovat teenivat, kuid olid kaugel jäägitust pühendumusest. Need jutustused näitavad selgelt, et need, kes kuuluvad Jehoovale, peavad hoidma kinni heast ja jälestama halba. (Rooml. 12:9.) Pärast seda, kui Malaki oli rääkinud „mälestusraamatust”, ütles ta: „Siis te näete jälle vahet õige ja jumalatu vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni.” (Mal. 3:18.)

11. Miks peaks olema selgelt näha, et oleme Jehoovale jäägitult pühendunud?

¹¹ Niisiis on veel üks viis, kuidas me saame näidata oma tänulikkust selle eest, et Jehoova on meid oma rahva hulka kutsunud. Meie vaimne edenemine peab olema ilmne kõigile. (Matt. 5:16; 1. Tim. 4:15.) Mõtle järgmisele. Kas teistele on näha, et olen Jehoovale jäägitult ustav? Kas otsin võimalusi näidata, et olen Jehoova tunnistaja? Jehoova oleks väga kurb, kui me tema rahva liikmetena häbeneksime, et talle kuulume. (Laul 119:46; loe Markuse 8:38.)

12., 13. Miks on mõne kohta raske öelda, kas ta kuulub Jehoovale või tahab olla maailma sõber?

¹² Kahju küll, aga mõned on ähmastanud vahet selle vahel, „kes teenib  Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni”, lastes end mõjutada „maailma vaimul”. (1. Kor. 2:12.) See vaim toidab patuseid ihasid. (Efesl. 2:3.) Näiteks eelistavad mõned, hoolimata paljudest nõuannetest, mis sel teemal on juba antud, ikka välja näha ja riietuda sobimatult. Nad kannavad riideid, mis on liibuvad või paljastavad, ja seda isegi kristlikel koosviibimistel. Või on neil äärmuslikud soengud. (1. Tim. 2:9, 10.) Seetõttu on raske öelda, kas nad kuuluvad Jehoovale või tahavad olla maailma sõbrad. (Jaak. 4:4.)

¹³ On ka muid ilminguid, mis näitavad, et mõne koguduseliikme elukombed ei erine ilmalike omast. Nende tantsuliigutused ja käitumine pidudel ei ole kristlasele kohased. Nad postitavad sotsiaalmeediasse selliseid fotosid ja kommentaare, mis pole paslikud vaimsele inimesele. Neid pole ehk koguduses tõsise patu pärast noomitud, kuid nad on halvaks eeskujuks vendadele-õdedele, kes pingutavad kõvasti, et maailmast erineda. (Loe 1. Peetruse 2:11, 12.)

14. Mida tuleb meil teha, et kaitsta oma erilist suhet Jehoovaga?

¹⁴ Maailm propageerib patuseid ihasid, silmahimu ja varaga uhkeldamist. (1. Joh. 2:16.) Ent Jehoova, kellele me kuulume, „õpetab meid hoiduma jumalakartmatutest tegudest, seisma vastu maailma ihadele ning olema praegusel ajastul kaine mõistusega, elama õigesti ja teenima Jumalat pühendumusega”. (Tiit. 2:12.) Meie kõne, söömis- ja joomisharjumused, riietus ja välimus, suhtumine töösse – kõik peaks edastama selge signaali, et me oleme Jehoovale jäägitult pühendunud. (Loe 1. Korintlastele 10:31, 32.)

15. Miks tuleb meil oma usukaaslastega olla lahked ja armastavad?

¹⁵ Me näitame oma tänu Jehoova erilise sõpruse eest sellega, kuidas me  kohtleme oma usukaaslasi. Ka nemad kuuluvad Jehoovale. Kui me ei unusta seda tõsiasja, oleme oma vendade-õdedega alati lahked ja armastavad. (1. Tess. 5:15.) Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Joh. 13:35.)

16. Milline näide Moosese seadusest kirjeldab hästi Jehoova tundeid oma rahva vastu?

¹⁶ Et mõista, kuidas meil tuleks oma kogudusekaaslasi kohelda, mõtle järgnevale. Jehoova templi riistad olid pühendatud talle, eraldatud tema pühaks teenistuseks. Moosese seaduses olid kirjas üksikasjad, kuidas tuli nende riistadega ümber käia, ja need, kes selle järgi ei toiminud, tuli surmata. (4. Moos. 1:50, 51.) Kui Jehoovale läks nii väga korda see, kuidas käidi ringi tema teenistuseks mõeldud elutute esemetega, siis kui palju enam kaitseb ta talle pühendunud ustavaid teenijaid, kelle ta on valinud enda rahva hulka! Kord ütles ta oma rahvale: „Kes puudutab teid, puudutab minu silmatera.” (Sak. 2:8.)

17. Mida paneb Jehoova tähele ja kuulab?

¹⁷ Malaki ütles, et „Jehoova pani tähele ja kuulas”, kuidas tema rahva liikmed üksteist kohtlesid. (Mal. 3:16.) Jehoova tõesti „tunneb neid, kes talle kuuluvad”. (2. Tim. 2:19.) Talle on teada kõik, mida me teeme või ütleme. (Heebr. 4:13.) Kui me pole oma venna või õega lahked, paneb Jehoova tähele ja kuulab. Kui aga oleme külalislahked, helded, andestavad ja heatahtlikud, võime olla kindlad, et Jehoova märkab ka seda. (Heebr. 13:16; 1. Peetr. 4:8, 9.)

18. Kuidas me saame Jehoovale näidata, kui tänulikud me oleme, et kuulume talle?

¹⁸ Me tahame Jehoovale näidata, kui tänulikud me oleme, et kuulume talle. Me teame, et Jumalale pühendumine oli väga tark tegu. Ehkki me elame „keset rikutud ja pahelist põlvkonda”, tahame, et inimesed näeksid, et oleme laitmatud ja puhtad ja särame maailmas kui valgusallikad. (Filipl. 2:15.) Me seisame vastu halvale. (Jaak. 4:7.) Me armastame oma usukaaslasi ja peame neist lugu, mõistes, et ka nemad kuuluvad Jehoovale. (Rooml. 12:10.)

19. Kuidas tasub Jehoova neile, kes talle kuuluvad?

¹⁹ Piibel tõotab: „Jehoova ei hülga oma rahvast.” (Laul 94:14.) See lubadus on kaljukindel, ükskõik mis õnnetus meid ka ei tabaks. Isegi surm ei saa lahutada meid Jumala armastusest. (Rooml. 8:38, 39.) „Kui me elame, siis elame Jehoova auks, ja kui me sureme, siis sureme Jehoova auks. Seega, kas me siis elame või sureme, kuulume Jehoovale.” (Rooml. 14:8.) Me ootame igatsusega aega, mil Jehoova äratab üles kõik oma ustavad teenijad, kes on surnud. (Matt. 22:32.) Aga juba praegu on meil palju õnnistusi. Nagu Piibel ütleb, „õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova, rahvas, kelle ta endale on valinud”. (Laul 33:12.)