Püsige täielikud ja kindlalt veendunud

Julged laitmatuse säilitajad võidutsevad natsliku tagakiusamise üle

„OLE tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11.) See südamlik üleskutse näitab, et intelligentsed Jumala loodud võivad Jehoova südant rõõmustada, kui jäävad talle truuks ja lojaalseks (Sefanja 3:17). Jumala teotaja Saatan on aga kindlalt otsustanud Jehoova teenijate laitmatuse murda (Iiob 1:10, 11).

Saatana viha Jehoova rahva vastu on olnud eriti suur alates 20. sajandi algusest, mil ta taevast välja maa lähedusse visati (Ilmutuse 12:10, 12). Kuid kristlased on püsinud „täielikud ja kindlalt veendunud” ning jäänud Jumalale laitmatuks (Koloslastele 4:12, UM). Vaadelgem põgusalt ühte sellist laitmatuks jäämise eredat näidet Saksamaa Jehoova tunnistajatest enne Teist maailmasõda ja selle ajal.

Innuka tegevuse tõttu pannakse laitmatus proovile

1920ndatel aastatel ja 1930ndate alguses levitasid Bibelforscher’id, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal Saksamaal nimetati, palju piibliteemalist kirjandust. Aastast 1919 kuni aastani 1933 jagasid nad igasse Saksamaa perre keskmiselt kaheksa raamatut, brošüüri või ajakirja.

Sel ajal elas Saksamaal Kristuse võitud jüngreid rohkem kui mõnes teises riigis. Õigupoolest elas seal peaaegu 30 protsenti neist 83 941 inimesest, kes 1933. aastal Issanda õhtusöömaajast üle kogu maailma osa võtsid. Peagi pandi Saksamaal elavate Jehoova tunnistajate laitmatus rängalt katsele (Ilmutuse 12:17; 14:12). Töölt vallandamised, kodude läbiotsimised ja koolist väljaviskamised kasvasid lühikese aja jooksul peksmisteks, arreteerimisteks ja vangistamisteks (pilt 1). Seetõttu olid Teisele maailmasõjale eelnenud aastatel koonduslaagrite asukatest 5 kuni 10 protsenti Jehoova tunnistajad.

Miks natsid Jehoova tunnistajaid taga kiusasid

Millega siis Jehoova tunnistajad natsirežiimi raevu esile kutsusid? Ajalooprofessor Ian Kershaw märgib oma raamatus „Hitler– 1889–1936: Hubris”, et Jehoova tunnistajatest said tagakiusamise ohvrid, kuna nad keeldusid „alistumast natsiriigi totaalsetele nõuetele”.

Ajalooprofessori Robert P. Erickseni ja juudi-uuringute professori Susannah Hescheli toimetatud raamatus „Betrayal–German Churches and the Holocaust” („Reetmine – Saksamaa kirikud ja holokaust”) selgitatakse,  et Jehoova tunnistajad „keeldusid osalemast vägivallas ja sõjalise jõu kasutamises ... Tunnistajad pidasid õigeks poliitilist neutraalsust, mis tähendas, et nad ei hääletanud Hitleri poolt ega saluteerinud tema auks”. Sama allikas lisab, et see kutsus natsides esile viha ja seadis tunnistajad ohtu, sest „natsionaalsotsialism ei kavatsenud sallida sellist allumatust”.

Ülemaailmne protest ja otsustav rünnak

9. veebruaril 1934 saatis Joseph F. Rutherford, kes oli tol ajal kuulutustöö esirinnas, erikäskjala kaudu Hitlerile protestikirja natside sallimatuse kohta (pilt 2). 1934. aasta 7. oktoobril lisandus Rutherfordi kirjale umbes 20 000 protestikirja ja -telegrammi, mille saatsid Hitlerile Jehoova tunnistajad 50 riigist, kaasa arvatud Saksamaalt.

Vastuseks hoogustasid natsid tagakiusamist. 1. aprillil 1935 keelustati Jehoova tunnistajate tegevus kogu riigis ja 28. augustil 1936 alustas Gestapo otsustavat rünnakut nende vastu. Kuid tunnistajad „jätkasid lendlehtede jagamist ja säilitasid ka muul moel oma usu”, märgitakse raamatus „Betrayal–German Churches and the Holocaust”.

Näiteks 12. detsembril 1936 jagasid umbes 3500 Jehoova tunnistajat otse Gestapo nina all kümneid tuhandeid trükikoopiaid resolutsioonist, mis puudutas neid tabanud väärkohtlemist. Sellest hoogtööst teatas „Vahitorn”: „See oli suur võit, mis andis ustavate töötegijate kirjeldamatuks rõõmuks tugeva hoobi nende vaenlastele.” (Roomlastele 9:17.)

Tagakiusamine jääb tulemusteta

Natsid jätkasid Jehoova tunnistajate tagaotsimist. Aastaks 1939 oli kuus tuhat tunnistajat vangistatud ja tuhandeid saadetud koonduslaagreisse (pilt 3). Milline olukord valitses Teise maailmasõja lõppedes? Umbes 2000 vangistatud Jehoova tunnistajat oli surnud, neist rohkem kui 250 hukatud. Professorid Ericksen ja Heschel kirjutasid, et sellegipoolest „jäid Jehoova tunnistajad enamasti oma usule kindlaks hoolimata raskustest”. Lõpuks kui Hitleri režiim kokku varises, väljus laagritest võidukalt üle tuhande Jehoova tunnistaja (pilt 4). (Apostlite teod 5:38, 39; Roomlastele 8:35–37.)

Kust sai Jehoova rahvas jõudu tagakiusamisele vastu pidada? Koonduslaagris ellujäänu Adolphe Arnold selgitab: „Kui sa ka oled kõige viletsamas olukorras, näeb Jehoova sind. Ta teab, mida sa läbi elad, ning annab sulle jõudu, et neist raskustest üle saada ja ustavaks jääda. Tema käsi ei ole liiga lühike.”

Nende ustavate kristlaste kohta käivad tabavalt prohvet Sefanja sõnad: „Jehoova, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab! Ta rõõmutseb sinu pärast üpris väga” (Sefanja 3:17). Jäljendagu kõik tõelise Jumala kummardajad tänapäeval nende lojaalsete tunnistajate usku, kes säilitasid laitmatuse natsliku tagakiusamise ajal, ja rõõmustagu nad samamoodi Jehoova südant! (Filiplastele 1:12–14.)

[Pildi allikaviide lk 8]

Loa andnud: Państwowe Muzeum Oświȩcim-Brzezinka, USHMM Photo Archives