Valdeslased – ketseritest protestantideks

See juhtus aastal 1545 kaunis Lubéroni piirkonnas Provence’is Lõuna-Prantsusmaal. Sõjavägi oli kogunenud täitma jubedat korraldust, millele andis tõuke usuline sallimatus. Järgnes nädal aega verevalamist.

KÜLAD tehti maatasa ning elanikud võeti vangi või tapeti. Armutud sõdurid korraldasid võika veresauna, mis pani Euroopa õudusest vabisema. Umbes 2700 meest hukati ja 600 saadeti tööle galeeridele, rääkimata naiste ja laste kannatustest. Väeülem, kes seda verist kampaaniat juhatas, pälvis aga kiituse nii Prantsuse kuningalt kui ka paavstilt.

Reformatsioon oli juba lõhestanud Saksamaa, kui Prantsuse katoliiklik kuningas François I, keda protestantismi levik rahutuks tegi, lasi järele uurida, kuidas on tema kuningriigis lood niinimetatud ketseritega. Mõne üksiku ketseri asemel leidsid Provence’i ametivõimud külade kaupa usulisi teisitimõtlejaid. Selle ketserluse minemapühkimiseks anti välja edikt, mis viidi lõpuks täide 1545. aasta veresaunas.

Kes olid need ketserid? Ja miks said nad ägeda usulise sallimatuse märklauaks?

Rikkurist kehvikuks

Need tapatöö ohvrid kuulusid usuliikumisse, mis sündis juba 12. sajandil ning laienes paljudesse Euroopa osadesse. Selle levik ja püsimajäämine mitme sajandi vältel on usulise teisitimõtlemise ajaloos ainulaadne nähtus. Enamik ajaloolasi on ühel meelel, et alguse sai see liikumine 1170. aasta paiku. Prantsuse linna Lyoni rikas kaupmees Vaudès hakkas sügavat huvi tundma selle vastu, kuidas Jumalale meelepärane olla. Ilmselt mõjutatuna sellest, kuidas Jeesus Kristus soovitas ühel rikkal mehel müüa ära varanduse ja anda vaestele, tegi Vaudès korraldusi oma pere materiaalseks kindlustamiseks ning loobus siis jõukast elujärjest ja hakkas kuulutama evangeeliumi (Matteuse 19: 16–22). Varsti olid tal ka järelkäijad, kes said hiljem tuntuks kui valdeslased. *

Vaudès’ südameasjaks sai vaesus, kuulutustöö ja Piibel. Protesti avaldamine vaimulike jõukuse vastu ei olnud uus nähtus. Juba mõnda aega olid mitmed vaimulikkonda kuuluvad teisitimõtlejad kiriku moraalset laostumist ja võimu kuritarvitamist hukka mõistnud. Vaudès ja enamik tema järelkäijaid olid aga ilmikud. See selgitab, miks Vaudès leidis, et Piibel peaks kindlasti olema saadaval rahvakeeles. Kuna kiriku ladinakeelne Piibel oli kättesaadav üksnes vaimulikele, lasi Vaudès tõlkida evangeeliumid ja teised Piibli raamatud franko-provanssaali keelde, mida mõistis lihtrahvas Kesk-Prantsusmaa idaosas. * Kooskõlas Jeesuse käsuga hakkasid Lyoni kehvikud oma sõnumit avalikult kuulutama (Matteuse 28:19, 20). Ajaloolane Gabriel Audisio selgitab, et valdeslaste kindlameelne avalik kuulutustöö oli otsustav tegur, mis määras kiriku suhtumise nendesse.

Katoliiklastest ketseriteks

Noil päevil tohtisid jutlustada üksnes vaimulikud ning kirik väitis endal olevat õiguse anda luba kuulutamiseks. Vaimulikud pidasid valdeslasi võhiklikeks ja harimatuteks inimesteks, ent aastal 1179 pöördus Vaudès paavst Aleksander III poole, et saada oma kuulutustööks ametlikku luba. Ta sai loa, kuid tingimusel, et ka kohalikud preestrid on sellega nõus. Ajaloolane Malcolm Lambert märgib, et see oli „peaaegu sama mis täielik keeld”. Ja tõepoolest, Lyoni peapiiskop Jean Bellesmains keelas ametlikult ilmikutel kuulutada. Vaudès tsiteeris vastuseks kirjakohta Apostlite teod 5:29: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” Keelust üleastumise tõttu heideti Vaudès aastal 1184 kirikust välja.

Kuigi valdeslased saadeti Lyoni piiskopkonnast välja ning tõrjuti linnast minema, näib, et see esialgne keeld jäi siiski mõningal määral teoreetiliseks. Paljud alamrahva hulgast imetlesid valdeslasi nende siiruse ja eluviisi pärast ning isegi piiskopid suhtlesid nendega edasi.

Ajaloolane Euan Cameron märgib, et valdeslastest jutlustajad ei „võidelnud iseenesest Rooma kiriku vastu”. Nad lihtsalt „tahtsid kuulutada ja õpetada”. Ajaloolased väidavad, et õigupoolest muudeti see liikumine ketserluseks terve rea määrustega, mis järk-järgult, ent jäädavalt kahandasid valdeslaste mõjuvõimu. Kirikupoolsete hukkamõistude tipuks pandi valdeslased 1215. aastal IV Lateraani kirikukogu otsusega kirikuvande alla. Kuidas see nende kuulutustööd mõjutas?

Põranda alla

Vaudès suri aastal 1217 ning tema järelkäijad hajusid tagakiusamise tõttu Prantsusmaa  Alpide orgudesse, Saksamaale, Põhja-Itaaliasse ning Kesk- ja Ida-Euroopasse. Vaenamise tõttu eelistasid nad jääda maakohtadesse, mis vähendas nende kuulutustegevust paljudes piirkondades.

Aastal 1229 jõudis Lõuna-Prantsusmaal lõpule katoliku kiriku ristisõda katarite ehk albilaste vastu. * Järgmiseks sihtmärgiks said valdeslased. Inkvisitsioon rippus ähvardavalt kõigi kiriku vastaliste pea kohal. Hirm ajas valdeslased põranda alla. Aastaks 1230 oli nende avalik kuulutustöö seiskunud. Ajaloolane Audisio selgitab: „Enam ei otsinud nad mitte uusi lambaid ..., vaid keskendusid usulepöördunute eest hoolitsemisele, hoides neid kindlana oma tõekspidamistes, hoolimata välisest survest ja tagakiusamisest.” Ta lisab, et „jutlustamine jäi endiselt tähtsale kohale, kuid oli oma laadilt täiesti muutunud”.

Tõekspidamised ja kombed

Selle asemel et kaasata kuulutustegevusse nii mehi kui naisi, kujunes valdeslaste seas juba 14. sajandiks välja vahetegemine jutlustajate ja tavausklike vahel. Hingekarjasetööd tegid ainult hea väljaõppega mehed. Need rändjutlustajad said hiljem tuntuks kui barba’d (onud).

Barba’d, kes külastasid valdeslaste peresid, püüdsid liikumist pigem elus hoida kui laiendada. Kõik barba’d oskasid lugeda ja kirjutada ning nende väljaõpe, mis kestis kuni kuus aastat, keskendus Piiblile. Kuna neil oli rahvakeelne Piibel, said nad seda ka oma koguduseliikmetele selgitada. Isegi vastased möönsid, et valdeslased ja nende lapsed rakendavad ellu Piibli õpetusi ning suudavad Pühakirjast pikki katkendeid tsiteerida.

Muu hulgas mõistsid esimesed valdeslased hukka valelikkuse ega tunnustanud puhastustule õpetust, missade pidamist surnute eest, paavstlikku patukustutust ja indulgentse ning Maarja ja „pühakute” kummardamist. Nad pidasid kord aastas Issanda õhtusöömaaega. Lamberti sõnul oli nende jumalakummardamine „oma olemuselt tavalise ilmiku religioon”.

Kaksikelu

Valdeslaste kogukonnad olid ühtsed. Abielluti ainult oma liikumise siseselt, nii et sajandite jooksul kujunesid välja valdeslastele iseloomulikud perekonnanimed. Võideldes püsimajäämise eest, püüdsid nad aga oma vaateid varjata. Saladuskatte tõttu, mis looritas valdeslaste usulisi tõekspidamisi ja kombeid, oli vastastel lihtne esitada neile pööraseid süüdistusi, näiteks väita, et nad on Saatana kummardajad. *

Üks valdeslaste reageeringuid sellistele süüdistustele oli kompromissi tegemine ja „minimaalne muganemine” katoliikliku jumalateenimisega, nagu seda väljendab ajaloolane Cameron. Paljud valdeslased käisid katoliku preestrite juures pihil ja missal, kasutasid pühitsetud vett ning osalesid koguni palverännakutel. Lambert märgib: „Paljuski käitusid nad katoliiklaste kombel.” Audisio ütleb otsesõnu, et aja jooksul hakkasid valdeslased kaksikelu elama. Ta lisab: „Pealtnäha käitusid nad nagu katoliiklased, et säilitada oma suhteliselt rahulikku olelust; samas aga täitsid nad isekeskis kindlal arvul rituaale ja kombeid, mis tagasid nende kogukonna püsimajäämise.”

Ketseritest protestantideks

Reformatsioon muutis 16. sajandil põhjalikult Euroopa usulist maastikku. Sallimatuse ohvrid võisid taotleda seaduslikku tunnustust oma kodumaal või otsida soodsamaid  tingimusi mõnest teisest riigist. Ketserlus ei olnud enam nii terav teema, sest paljud inimesed olid üldtunnustatud religiooni õigsuses kahtlema löönud.

Tuntud reformaator Martin Luther mainis valdeslasi juba aastal 1523. Aastal 1526 tõi üks valdeslaste barba Alpidesse naastes uudiseid usulistest muudatustest Euroopas. Järgnes periood, mil protestantlikud kogukonnad vahetasid arvamusi valdeslastega. Protestandid õhutasid valdeslasi esimese algkeeltest tõlgitud prantsuskeelse Piibli valmistamist rahaliselt toetama. See tõlge nägi trükivalgust aastal 1535 ja sai hiljem tuntuks kui Olivétani Piibel. Kummaline on siinjuures tõik, et enamik valdeslasi tegelikult prantsuse keelt ei mõistnud.

Katoliku kirikult lähtuva tagakiusamise jätkudes asus rohkel arvul valdeslasi elama turvalisemasse Provence’i piirkonda Lõuna-Prantsusmaal ning samuti toimisid sisserännanud protestandid. Peagi said ka võimud neist uusasukatest teadlikuks. Hoolimata sellest, et valdeslaste elulaad ja moraal pälvis paljudelt kiituse, leidus neidki, kes panid nende lojaalsuse kahtluse alla ja väitsid neid olevat ühiskonnale ohtlikud. Kuulutati välja Mérindoli edikt, mis viiski artikli algul mainitud hirmsa veretööni.

Katoliiklaste ja valdeslaste suhted muutusid järjest halvemaks. Valdeslasi rünnati ja nad võtsid endi kaitsmiseks appi koguni relvajõud. See konflikt tõukas nad protestantide leeri. Nii läksid valdeslased kaasa protestantismi põhivooluga.

Sajandite jooksul on valdeslaste kogudusi rajatud Prantsusmaast isegi nii kaugel asuvates paikades nagu Uruguays ja Ameerika Ühendriikides. Siiski on enamik ajaloolasi sama meelt Audisioga, kes ütleb, et „valdeslaste liikumine kadus reformatsiooni ajal”, kui protestantism selle „alla neelas”. Ent suure osa oma esialgsest innukusest oli see liikumine minetanud juba sajandeid varem – siis, kui selle liikmed hirmunult lakkasid Piibli sõnumit kuulutamast ja õpetamast.

[Allmärkused]

[Kaart/pilt lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Piirkonnad, kuhu laienes valdeslaste liikumine

PRANTSUSMAA

Lyon

PROVENCE

Lubéron

Strasbourg

Milano

Rooma

Berliin

Praha

Viin

[Pilt]

Valdeslased toetasid 1535. aastal ilmunud Olivétani Piibli tõlkimist

[Allikaviide]

Piibel: © Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pildid lk 20, 21]

VAUDÈS

Kaks eakat valdeslasest naist tuleriidal

[Allikaviide]

Lk 20 ja 21: © Landesbildstelle Baden, Karlsruhe