Sa võid toime tulla ebakindlusega

„KINDLASTI!” „Loomulikult!” „Garanteerin!” Oled neid väljendeid tõenäoliselt tihti kuulnud. Kuid igapäevaelus on vähe asju, milles kindel olla. Elu on nii ettearvamatu, et võime sageli mõelda, kas üleüldse milleski saab täiesti kindel olla. Näib, et kahtlused ja ebakindlus kuuluvad elu juurde.

Muidugi mõista soovib enamik inimesi nii endale kui oma perele turvalist ja õnnelikku elu. Nad rabavad tööd teha asjade nimel, mis nende arvates tagavad õnne ja turvalisuse. Tavaliselt on nendeks raha ja materiaalne vara. Ent maavärin, orkaan, õnnetus või kuritegu võib ühe hetkega nende vara hävitada. Raske haigus, abielulahutus või töökoha kaotus võib üleöö inimese elu muuta. On tõsi, et sind ei pruugi sellised asjad tabada. Kuid juba selle teadmine, et midagi kohutavat võib ükskõik millal juhtuda, tekitab rahutust ja ahastust. See pole aga veel kõik.

Ebakindluse sünonüüm on kahtlus, mis on ühe sõnaraamatu järgi „arvamine, et miski ei pruugi tõele vastata, millegi küsitavaks, ebakindlaks pidamine”. Lisaks öeldakse raamatus „Managing Your Mind”, et „ebakindlus milleski olulises on üks peamisi ängistuse ja rahutuse põhjuseid”. Leevendamata kahtlused viivad ängistuse, pettumuse ja vihani. Jah, muretsemine asjade pärast, mis võivad, kuid ei pruugi juhtuda, kahjustab psüühilist ja füüsilist tervist.

Sellest tulenevalt on mõned inimesed läinud teise äärmusesse. Neid võib võrrelda ühe noore Brasiilia mehega, kes ütles: „Miks muretseda selle pärast, mis tuleb nagunii? Oluline on praegune hetk, mitte tulevik.” Selline fatalistlik „söögem ja joogem”-suhtumine toob kaasa ainult pettumuse ja häda ning lõpptulemusena viib see surma (1. Korintlastele 15:32). Palju mõttekam on pöörduda Looja Jehoova Jumala poole. Piibel ütleb, et tema „juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jakoobuse 1:17). Kui uurime Jumala Sõna Piiblit, leiame sealt usaldusväärset nõu ja juhatust, kuidas ebakindlates oludes toime tulla, ja mõistame ka paremini, miks on ebakindlus nii levinud.

Ebakindluse põhjus

Pühakiri näitab, kuidas suhtuda ellu realistlikult ning kuidas arendada õiget hoiakut  muutlike ja ebakindlate olude suhtes. Kuigi perekondlikud sidemed, ühiskondlik positsioon, intelligentsus, hea tervis ja muud tegurid võivad mingil määral kindlustunnet pakkuda, näitab Piibel, et need pole muutumatud ega kindlusta meie elu hädade vastu. Tark kuningas Saalomon lausus: „Jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist.” Miks mitte? „Vaid aeg ja saatus [„juhus”, UM] tabab neid kõiki.” Sellepärast Saalomon hoiatas: „Nagu kaladki, keda püütakse kurja võrguga, või nagu paelaga püütavad linnud; nagu neid, nõnda püütakse inimlapsigi kurjal ajal, kui see äkitselt neid tabab” (Koguja 9:11, 12).

Jeesus Kristus rääkis samuti ajast, mil terve inimpõlv tunneb suurt ängistust ja ebakindlust. Ta ütles ilmekas keeles: „Päikeses, kuus ja tähtedes on ennustusmärke ja maa peal on rahvastel ahastus ja nõutu olek mere kohina ja veevoogude pärast. Ja inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast, mis maailma peale on tulemas; sest taeva vägesid kõigutatakse.” Ometi tõi Jeesus välja midagi positiivset tänapäeval elavate ausa südamega inimestele: „Kui te näete seda sündivat, siis tundke, et Jumala riik on ligidal!” (Luuka 21:25, 26, 31). Selle asemel et karta ebakindlat tulevikku, aitab usk Jumalasse meil näha ebakindlusest kaugemale, näha imelist, kindlat tulevikku.

Meie „täielik lootus” on kindel

Kuigi me ei saa kindlalt uskuda kõike, mida kuuleme, loeme või näeme, on meil ometi mõjuvaid põhjusi uskuda Loojat. Ta pole mitte ainult Kõigekõrgem, vaid ta on ka armastav Isa, kes hoolitseb oma maiste laste eest. Jumal ütles oma sõna kohta: „See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin” (Jesaja 55:11).

Jeesus Kristus õpetas Jumalalt saadud tõde ja paljud tema kuulajad võtsid selle vastu veendumuse ja kindlustundega. Näiteks rühm ausa südamega samaarlasi ütles naisele, kes oli enne neid Jeesust kuulanud: „Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et tema on tõesti maailma Õnnistegija!” (Johannese 4:42). Samamoodi on ka tänapäeval: vaatamata muutlikule elule, ei ole meil tarvis tunda ebakindlust selles osas, mida uskuda.

Mõned on seisukohal, et usulisi tõekspidamisi tuleb lihtsalt uskuda, mitte püüda neid mõista. Kuid piiblikirjutaja Luukas oli teisel arvamusel. Ta tegi uurimistööd ja andis oma kirjapandu kaudu edasi täpset informatsiooni, et teised „õpiksid tundma nende asjade kindla tõe” (Luuka 1:4). Kuna perekonnaliikmed ja sõbrad, kes ei jaga meie uskumusi, võivad karta, et meie lootused purunevad ja me pettume oma usus, on tähtis osata oma usku kaitsta (1. Peetruse 3:15). Ainult siis, kui teame täpselt, miks me midagi usume, saame aidata ka teistel Jumalat usaldama hakata. Piibel kirjeldab Jehoovat järgmiste sõnadega: „Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged! Jumal  on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane!” (5. Moosese 32:4).

Mõelgem piiblisalmi viimasele ütlusele „tema on õige ja õiglane”. Milliste tõendite alusel võime selles kindlad olla? Apostel Peetrus oli selles täiesti veendunud. Ta ütles roomlasest sõjamehele ja tema kodakondsetele: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Peetrus lausus need sõnad, sest ta oli äsja näinud, kuidas Jumala enda käsi oli asju suunanud nii, et varem ebapuhta ja vastuvõetamatu paganrahva hulka kuuluv perekond sai Talle meelepäraseks. Meiegi võime nagu Peetrus veenduda Jumala erapooletuses ja õigluses, kui näeme oma silmadega, kuidas „suur hulk rahvast”, keda on üle kuue miljoni rohkem kui 230 maal, on hüljanud endise eluviisi ja käib nüüd õigluse teel (Ilmutuse 7:9; Jesaja 2:2–4).

Tõeliste kristlastena ei ole me fanaatilised ega jäigad, vaid oleme alandlikud ja mõistlikud. Sellegipoolest ei kahtle me oma uskumustes või tulevikulootuses. Apostel Paulus kirjutas esimese sajandi kristlastele: „Me ihaldame seda, et te igaüks osutaksite sama indu täieliku lootuse säilitamiseks otsani” (Heebrealastele 6:11). Piibli hea sõnum on ka meile toonud „täieliku lootuse”. See lootus, mis põhineb kindlalt Jumala Sõnal, „ei jäta häbisse” ehk teisisõnu, ei vii pettumuseni, nagu Paulus selgitas (Roomlastele 5:5).

Peale selle oleme täiesti veendunud, et kui õpetame teistele Piiblist head sõnumit, toob see neile vaimse ning isegi emotsionaalse ja füüsilise turva- ja kindlustunde. Võime ühineda Pauluse mõtteavaldusega: „Meie evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega” (1. Tessalooniklastele 1:5).

Praegused õnnistused tänu vaimsele turvalisusele

Kuigi tänapäeval pole alust oodata täielikku kindlustunnet, saame ise midagi ette võtta, et elada võrdlemisi stabiilset ja kindlat elu. Koosolekutel kristliku kogudusega korrapärane läbikäimine toob kindlustunde, sest seal õpetatakse meile õigeid ja häid põhimõtteid ning väärtusi. Paulus kirjutas: „Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (1. Timoteosele 6:17). Õppides lootma Jehoovale, mitte kaduvatele materiaalsetele asjadele või üürikestele naudingutele, on paljud suutnud end vabastada ängistusest ja pettumusest, mille küüsis nad varem olid (Matteuse 6:19–21).

Koguduses ümbritsevad meid ka armsad õed-vennad, kes pakuvad meile mitmel moel oma abi ja tuge. Apostel Pauluse teenistuses oli kord aeg, mil teda ja ta reisikaaslasi „ülemäära vaevati” ning nad olid isegi „kahevahel oma elu pärast”. Kust leidis Paulus tuge ja kergendust? Tema usk Jumalasse ei löönud muidugi kunagi kõikuma. Lisaks sai ta julgustust ja lohutust kaaskristlaste käest (2. Korintlastele 1:8, 9; 7:5–7). Tänapäeval on meie kristlikud vennad looduskatastroofide või muude õnnetuste korral sageli esimestena kohal, et pakkuda vajalikku materiaalset ja vaimset abi nii kaaskristlastele kui teistele abivajajatele.

Palve on veel üks moodus, kuidas ebakindlate oludega toime tulla. Me võime alati  pöörduda oma armsa taevase Isa poole, kui satume ootamatult pingelisse olukorda. „Jehoova [on] kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal!” (Laul 9:10.) Inimvanemad ei suuda iga kord kaitsta oma lapsi. Kuid Jumal tahab aidata meil hirmudest ja ebakindlusest üle saada. Kui heidame oma mured palves Jehoova peale, võime olla veendunud, et ta „enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame” (Efeslastele 3:20).

Kas sa palvetad korrapäraselt? Kas sa oled veendunud, et Jumal kuuleb sinu palveid? Üks neiu São Paulost lausus: „Ema ütles, et peaksin Jumalat paluma, aga ma küsisin endalt: „Miks peaksin rääkima kellegagi, keda ma üldse ei tunne?” Kuid Õpetussõnad 18:10 aitas mul mõista, et me vajame Jumala abi ja peaksime palvetama.” See piiblikoht ütleb: „Jehoova nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju!” Tõesti, kuidas me võime kasvatada usaldust Jehoova vastu ja talle loota, kui me temaga harjumuspäraselt ei räägi? Et kogeda vaimse turvalisusega seotud õnnistusi, on vaja teha endale harjumuseks iga päev südamest palvetada. Jeesus lausus: „Valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” (Luuka 21:36).

Lisaks võime kindlalt loota Jumala Kuningriigile. Pane tähele Taanieli 2:44 sõnu: „Taeva Jumal [püstitab] kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.” Selle tõotuse täitumises võime olla täiesti kindlad. Sageli inimeste lubadused ei täitu, aga Jehoova sõna on alati usaldusväärne. Jumal on otsekui kalju, millele võib loota. Võime tunda nagu Taavet: „Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik ja redu! Mu päästja! Sa päästad mind vägivallast!” (2. Saamueli 22:3).

Varem mainitud raamat „Managing Your Mind” lisab: „Mida enam mõelda halbadele asjadele, mis võivad juhtuda, seda tõenäolisemad nad tunduvad ja seda raskem on näha võimalusi, kuidas nendega toime tulla.” Seega, miks lasta maailma muredel ja kahtlustel end koormata? Asenda oma meeles selle maailma ebakindlus Jumala kindlate tõotustega. Kui säilitame tugeva usu Jehoova usaldusväärsetesse lubadustesse, võime kindlad olla järgmistes sõnades: „Ükski, kes temasse usub, ei jää häbisse!” (Roomlastele 10:11).

[Väljavõte lk 29]

Jumala Sõna tagab inimkonnale tulevikus õnnistused

[Väljavõte lk 30]

„Ükski, kes temasse usub, ei jää häbisse!”

[Pilt lk 31]

Kuningriigi hea sõnum toob inimestele kindlustunde