Surm kui karm reaalsus

„INIMESE sünni hetkest alates on pidevalt olemas tõenäosus, et ta võib iga hetk surra,” kirjutas Briti ajaloolane Arnold Toynbee. Ta lisas: „Ja paratamatult saab sellest võimalusest lõpuks fakt.” Kui surm võtab meilt armastatud pereliikme või lähedase sõbra, tunneme sügavat kaotusvalu.

Surma kui karmi reaalsusega on tulnud inimkonnal leppida juba aastatuhandeid. Lähedase inimese surma korral tunneme end täiesti abituna. Surma ees on kõik võrdsed. Nukrus sellises olukorras on paratamatu. „Kurbus teeb meist taas lapsed, kaotades kõik erinevused intelligentsete ja vähem intelligentsete vahel. Ka kõige targem ei tea mitte midagi.” Nõnda kirjutas üks 19. sajandi esseist. Surmaga silmitsi seistes oleme kõik nagu väikesed lapsed – abitud ega suuda olukorra muutmiseks midagi ära teha. Ei rikkus ega võim päästa surmast. Nõutud on isegi väga targad ja intelligentsed inimesed. Tugevad nutavad ja sedasama teevad ka nõrgad.

Muistse Iisraeli kuningas Taavet koges sellist hingevalu, kui suri tema poeg Absalom. Kuulnud surmasõnumit, puhkes kuningas nutma ja hüüdis: „Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!” (2. Saamueli 19:1). Võimas kuningas, kes oli alistanud vägevaid vastaseid, ei suutnud teha muud kui vaid abitult soovida, et oleks ometi „viimne vaenlane ... surm” tabanud teda ennast ta poja asemel (1. Korintlastele 15:26).

Kas surma haardest on võimalik vabaneda? Kui jah, siis milline lootus on surnutel? Kas me saame kunagi oma lähedasi taas näha? Järgmisest artiklist leiad neile küsimustele Pühakirjal põhinevad vastused.