Hoidugem nurisemisest
Hoidugem nurisemisest
„Tehke kõik nurisemata.” (FILIPLASTELE 2:14)
1., 2. Millist nõu andis apostel Paulus Filipi ja Korintose kristlastele ja miks?
APOSTEL PAULUS jagas Jumala vaimu juhatusel koostatud kirjas 1. sajandi Filipi kristlikule kogudusele ohtralt kiitust. Ta kiitis oma usukaaslasi sellest linnast helde ja innuka vaimu eest ning väljendas rõõmu nende heade tegude üle. Siiski tuletas Paulus neile meelde, et nad ’teeksid kõik nurisemata’ (Filiplastele 2:14). Miks apostel neid nõnda manitses?
2 Paulus teadis, milleni nurisemine võib viia. Mõni aasta varem oli ta tuletanud Korintose kogudusele meelde, et nuriseda võib olla ohtlik. Paulus tõi välja mõtte, et kõrbes olles tõmbasid iisraellased korduvalt endi peale Jehoova viha. Mil moel? Ihaldades kahjulikke asju, tegeldes ebajumalakummardamise ja hooramisega, kiusates Jehoovat ning nurisedes. Paulus kutsus korintlasi üles neist näidetest õppust võtma. Ta kirjutas: „Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi” (1. Korintlastele 10:6–11).
3. Miks pakub nurisemise teema tänapäeval huvi?
3 Meie kui Jehoova praegusaegsed teenijad ilmutame samasugust vaimu nagu Filipi kogudus. Me oleme innukad tegema häid tegusid ning meil on armastus isekeskis (Johannese 13:34, 35). Kuid pidades silmas seda, millist kahju põhjustas nurisemine Jumala rahvale minevikus, on meil tõsine põhjus järgida nõuannet „tehke kõik nurisemata”. Kõigepealt vaadelgem Pühakirjas toodud näiteid nurisemise kohta. Seejärel saame arutleda, mida ette võtta, et nurisemine tänapäeval kahju ei saaks teha.
Halb kogudus nuriseb Jehoova vastu
4. Kuidas nurisesid iisraellased kõrbes?
4 Heebrea sõna tähendusega „nurisema, irisema või kaeblema” tarvitatakse Piiblis ühenduses sündmustega, mis toimusid Iisraeli 40 aastat kestnud kõrberännaku ajal. Mõnikord olid iisraellased oma olukorraga rahulolematud ning väljendasid seda nurisemisega. Näiteks kõigest mõni nädal pärast vabanemist Egiptuse orjusest „kogu Iisraeli laste kogudus nurises kõrbes Moosese ja Aaroni vastu”. Iisraellased kurtsid toidu üle, öeldes: „Oleksime ometi võinud surra Jehoova käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada!” (2. Moosese 16:1–3).
5. Kellele suunasid hädaldavad iisraellased tegelikult oma kaebused?
5 Tegelikult varustas Jehoova iisraellasi kõrbes kõige vajalikuga, andes neile armastavalt toitu ja vett. Iisraeli rahvast ei varitsenud mitte kunagi oht kõrbes nälga surra. Kuid rahulolematuse vaimu ilmutades hakkasid nad oma raskusi ülemäära suureks puhuma ning nurisema. Olgugi et nad suunasid oma kaebused Moosesele ja Aaronile, oli Jehoova silmis nende rahulolematuse märklauaks tema ise. Mooses ütles iisraellastele: „Jehoova on kuulnud teie nurisemist, kuidas te olete nurisenud tema vastu. Aga kes oleme meie? Teie nurisemine ei ole meie vastu, vaid on Jehoova vastu!” (2. Moosese 16:4–8).
6., 7. Kuidas oli Iisraeli meelsus muutunud, nagu seda näitab kirjakoht 4. Moosese 14:1–3?
6 Ei kestnud kuigi kaua, kui iisraellased taas nurisesid. Mooses läkitas kaksteist meest Tõotatud Maad järele uurima. Kümme neist saabusid tagasi halbade uudistega. Mis oli selle tagajärg? „Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: „Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud! Miks Jehoova viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?”” (4. Moosese 14:1–3).
7 Kuidas küll oli Iisraeli meelsus muutunud! Esialgne tänumeel Egiptusest vabastamise ja Punasest merest läbipääsemise eest oli pannud neid Jehoovale kiituslaule laulma (2. Moosese 15:1–21). Ent kui Jumala rahvas puutus kokku kõrbeelu raskustega ja hakkas kartma kaananlasi, asendus nende tänumeel rahulolematusega. Selle asemel, et oma vabaduse eest Jumalat tänada, süüdistasid nad teda õigustamatult, et nad on oma eelistest ilma jäetud. Seega väljendas nurisemine kohase tänumeele puudumist Jehoova hoolitsuse vastu. Pole ka ime, et ta ütles: „Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu?” (4. Moosese 14:27; 21:5).
Nurisemine esimesel sajandil
8., 9. Too näiteid nurisemisjuhtudest Kristlikes Kreeka Kirjades.
8 Eelnevad näited nurisemise kohta puudutasid inimrühmi, kes selgelt ja valjuhäälselt väljendasid oma rahulolematust. Kui aga Jeesus Kristus oli 32. aasta lehtmajade pühaks Jeruusalemma tulnud, ’sosistati rahvahulgas rohkesti tema kohta’ (Johannese 7:12, 13, 32, P 1997). Tema kohta levitati kuuldusi – ühed ütlesid, et ta on hea mees, teised, et ei ole.
9 Kord oli Jeesus oma jüngritega külas maksukoguja Leevi ehk Matteuse pool. „Variserid ja nende kirjatundjad nurisesid tema jüngrite vastu ning ütlesid: „Miks te sööte ja joote ühes tölnerite ja patustega?”” (Luuka 5:27–30). Mõni aeg hiljem Galileas „nurisesid juudid tema üle, et ta oli öelnud: „Mina olen leib, mis taevast on alla tulnud!”” Ka mõningatele Jeesuse järelkäijatele sai see, mida ta rääkis, komistuskiviks ning nad hakkasid nurisema (Johannese 6:41, 60, 61).
10., 11. Miks kreekakeelsed juudid nurisesid ning mida on kristlikel kogudusevanematel õppida viisist, kuidas kaebus lahendati?
10 Soodsamalt lahenes olukord siis, kui nurin tõusis vahetult pärast 33. aasta nelipühi. Paljud vastpöördunud jüngrid väljastpoolt Iisraeli nautisid Juudamaa kaasusklike külalislahkust, ent seoses varude jagamisega tekkis probleeme. Loos öeldakse: „Tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest” (Apostlite teod 6:1).
11 Need nurisejad ei olnud sellised kui iisraellased kõrbes. Kreekakeelsed juudid ei avaldanud isekalt rahulolematust oma eluolu üle. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et leskedele abiandmises on vajakajäämisi. Pealegi polnud need nurisejad rahutuste tekitajad ega kaevelnud avalikult Jehoova üle. Nad tegid oma kurtmised teatavaks apostlitele, kes võtsid otsekohe tarvitusele abinõud, sest kaebus oli põhjendatud. Milline hea apostlite antud eeskuju kristlikele kogudusevanematele tänapäeval! Need vaimsed karjased jälgivad hoolega, et nad ei suleks „oma kõrva viletsa hädakisale” (Õpetussõnad 21:13; Apostlite teod 6:2–6).
Hoidugem nurisemise õõnestavast mõjust
12., 13. a) Näitlikusta nurisemise mõju. b) Mis võib panna inimese nurisema?
12 Valdav osa meie vaadeldud näiteid Pühakirjast osutab sellele, et minevikus tegi nurisemine Jumala rahvale palju kahju. Seepärast peaksime tõsiselt mõtlema sellele, millist õõnestavat mõju võib see avaldada tänapäeval. Abiks võiks olla näide. Paljud metalliliigid kipuvad roostetama. Kui varajastele roostetamismärkidele tähelepanu ei pöörata, võib rooste metalli juba sel määral hävitada, et see muutub kasutuks. Lõpmata hulk autosid ei lähe utiili mitte mehhaaniliste rikete pärast, vaid sellepärast, et rooste on metalli sedavõrd hävitanud, et auto muutub sõidukõlbmatuks. Kuidas võib seda näidet seostada nurisemisega?
13 Nii nagu mõningad metallid kipuvad roostetama, on ebatäiuslikel inimestel kalduvus kaevelda. Meil tuleb valvsalt igat sellist märki tähele panna. Nõnda nagu niiske ja soolane õhk kiirendavad roostetamist, kipume meie eluraskuste all kergemini nurisema. Stressi toimel võib kerge ärritus minna üle tõsiseks hädaldamiseks. Kuna eluolud selle maailma viimseil päevil aina halvenevad, lisandub tõenäoliselt ka põhjusi kaeblemiseks (2. Timoteosele 3:1–5). Sellest tulenevalt võib üks Jehoova teenija teise vastu nurisema hakata. Põhjuseks võib olla mingi pisiasi, näiteks rahulolematus kellegi nõrkuste, oskuste või teenistuseesõiguste pärast.
14., 15. Miks me ei tohiks lasta kalduvusel kurta takistamatult maad võtta?
14 Mis pahameele põhjuseks ka poleks, võib juhul, kui me oma kurtmiskalduvust ei kontrolli, võtta meis maad rahulolematuse vaim ning meist saavad harjumuslikud nurisejad. Jah, nurisemise vaimses mõttes sööbiv mõju võib meid täielikult rikkuda. Kui iisraellased kõrbeelu üle nurisesid, hakkasid nad süüdistama koguni Jehoovat (2. Moosese 16:8). Ärgu seda iial meiega juhtugu!
15 Metalli roostetamist saab peatada, kui katta see roostekindla värviga ning üksikud roosteplekid kiiresti eemaldada. Samamoodi saame meie, juhul kui me enda juures täheldame kalduvust kurta, seda ohjeldada, kui me probleemi eest otsekohe palvemeeles hoolt kanname. Mil moel?
Vaadakem asjadele Jehoova seisukohalt
16. Kuidas saada jagu kalduvusest kaevelda?
16 Nurisedes keskendume iseendile ja oma muredele, nii et õnnistused, mis meile kui Jehoova tunnistajatele on osaks saanud, jäävad tagaplaanile. Saamaks jagu kalduvusest kaevelda, on meil tarvis neid õnnistusi mõtetes esiplaanil hoida. Näiteks on igaühel meist imeline eesõigus kanda Jehoova nime (Jesaja 43:10). Me võime arendada temaga lähedasi suhteid ning me saame tema kui palvete Kuuljaga igal ajal kõnelda (Laul 65:3; Jakoobuse 4:8). Meie elu on tõesti mõttekas, sest me mõistame kõikehõlmavat ülemvõimu puudutavat vaidlusküsimust ning hoiame meeles oma eesõigust jääda Jumala ees laitmatuks (Õpetussõnad 27:11). Me võime regulaarselt osaleda Kuningriigi hea sõnumi kuulutustöös (Matteuse 24:14). Usk Jeesus Kristuse lunastusohvrisse võimaldab meil elada puhta südametunnistusega (Johannese 3:16). Need on meie õnnistused, tulgu meil taluda mida tahes.
17. Miks tuleks meil püüda näha asju Jehoova seisukohalt, kuigi meil võib olla tõsine põhjus kurta?
17 Vaadakem asju Jehoova, mitte pelgalt enda seisukohalt. „Jehoova, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu!” laulis Taavet (Laul 25:4). Kui meil on tõsine põhjus kurta, ei jää see Jehoovale märkamata. Ta võiks asja jalamaid korda seada. Miks ta siis laseb mõnikord täbaral olukorral kesta? See võib aidata meil arendada endas väärtuslikke omadusi, nagu kannatlikkust, vastupidavust, usku ja pikameelsust (Jakoobuse 1:2–4).
18., 19. Too näide selle kohta, millist mõju võib avaldada see, kui talume kitsikust nurisemata.
18 Kui talume kitsikust nurisemata, aitab see meil täiustada oma isiksust ning võib avaldada lisaks head muljet neile, kes meie käitumist tähele panevad. Aastal 2003 sõitis rühm Saksamaa Jehoova tunnistajaid bussiga Ungarisse konvendile. Bussijuhile, kes polnud Jehoova tunnistaja, ei olnud eriti meelt mööda mõte olla kümme päeva koos tunnistajatega. Kuid reisi lõpuks oli ta täiesti teist meelt. Miks?
19 Reisi ajal juhtus mitu äpardust, ent tunnistajad ei hakanud mitte kunagi kurtma. Bussijuht ütles, et tal pole eales olnud nii head reisiseltskonda! Ta lubas, et kui tunnistajad peaksid teda järgmine kord külastama, kutsub ta nad sisse ja kuulab neid hoolega. Kui toreda mulje jätsid need reisijad sellega, et tegid kõike nurisemata!
Andeksand edendab ühtsust
20. Miks meil tuleks üksteisele andeks anda?
20 Mida teha siis, kui meil on kaaskristlase peale kaebust? Juhul, kui asi on tõsine, peaksime rakendama Jeesuse väljendatud põhimõtteid kirjakohas Matteuse 18:15–17. Kuid mitte alati pole see vajalik, sest enamik kaebuse põhjuseid on tühised. Miks mitte näha tekkinud olukorras võimalust andeks anda? Paulus kirjutab: ’Sallige üksteist ja andke andeks üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side’ (Koloslastele 3:13, 14). Kas oleme südames valmis andestama? Kas mitte pole Jehooval põhjust kaebuseks meie peale? Ometi osutab ta meile ikka ja jälle kaastunnet ja andestust.
21. Kuidas võib mõjuda nurin neile, kes seda kuulevad?
21 Olgu väärnähtus milline tahes, nurisemine asja ei paranda. Nurisemise kohta käiv heebrea termin võib tähendada ka kaeblemist. Üsna tõenäoliselt tunneme end alalise nuriseja seltsis ebamugavalt ning üritame temast kaugemale saada. Kui me nuriseme või kaebleme, võivad meie kuuljad end samamoodi tunda. Neil võib olla nii ebamugav, et nad üritavad meist koguni eemale hoida! Irisemisega võib võita küll kellegi tähelepanu, aga kindlasti mitte südant!
22. Mida ütles Jehoova tunnistajate kohta üks tütarlaps?
22 Andestav hoiak edendab ühtsust – omadust, mida Jumala rahvas peab kallihinnaliseks (Laul 133:1–3). Ühel Euroopa maal kirjutas 17-aastane katoliiklasest tütarlaps Jehoova tunnistajate harubüroole kirja, et väljendada oma imetlust Jehoova tunnistajate üle. Ta kirjutas: „Minu teada on see ainus organisatsioon, kus selle liikmeid ei lahuta vihavaen, saamahimu, sallimatus, isekus ja killustatus.”
23. Mida käsitletakse järgnevas artiklis?
23 Tänumeel kõigi vaimsete õnnistuste vastu, mis meile kui tõelise Jumala Jehoova teenijatele osaks saavad, edendab meie keskel ühtsust ning hoiab ära teiste üle nurisemise isiklikes asjus. Järgnev artikkel näitab, kuidas jumalakartlikud omadused hoiavad meid laskumast nurisemise veelgi ohtlikuma vormini – nurisemiseni Jehoova organisatsiooni maise osa vastu.
Kas sul on meeles?
• Mida nurisemine sisaldab?
• Kuidas võiks nurisemise mõju piltlikustada?
• Mis aitab meil vabaneda kalduvusest nuriseda?
• Kuidas aitab valmisolek andestada meil nurisemisest hoiduda?
[Küsimused]
[Pilt lk 14]
Tegelikult nurisesid iisraellased Jehoova enda vastu!
[Pilt lk 17]
Kas sa püüad vaadata asjadele nii, nagu Jehoova vaatab?
[Pildid lk 18]
Andestamine edendab kristlikku ühtsust