Muistsed kirjutajad ja Jumala Sõna

PIIBLI heebreakeelse osa kirjutamine lõppes viienda sajandi lõpuks e.m.a. Järgnevatel sajanditel püüdsid juudi kirjatargad, eeskätt sofer’id ja hiljem masoreedid, heebreakeelseid tekste piinliku täpsusega ümber kirjutada. Piibli vanimad raamatud pandi aga kirja Moosese ja Joosua ajal ehk siis tuhat aastat enne sofer’ite aega. Materjal, millele tollal kirjutati, ei pidanud kaua vastu, ja nii tuli kirjarullidest korduvalt koopiaid teha. Mida on varajaste ümberkirjutajate ameti kohta teada? Kas muistses Iisraelis oli oskuslikke kirjutajaid?

Meie ajani säilinud vanimad teadaolevad Piibli käsikirjad on Surnumere kirjarullid, millest mõned on dateeritud kolmandasse ja teise sajandisse e.m.a. „Kuigi meil puuduvad varasemad Piibli raamatute koopiad,” selgitab professor Alan Millard, Lähis-Ida keelte ja arheoloogia õpetlane, „võib naaberkultuuride uurimise kaudu teada saada, kuidas muistsed kirjutajad töötasid, ning need teadmised aitavad anda hinnangut heebreakeelsele tekstile ja selle ajaloole.”

Kirjutaja amet muistsel ajal

Ajaloolisi, religioosseid, juriidilisi, akadeemilisi ja ilukirjanduslikke tekste kirjutati Mesopotaamias juba neli tuhat aastat tagasi. Seal olid olemas kirjutajate koolid, mille üheks õppeaineks oli täpne koopiate tegemine. Meie aja õpetlased on avastanud, et aastatuhande või pikemagi perioodi jooksul korduvalt ümber kirjutatud Babüloonia tekstides on vaid minimaalseid erinevusi.

Kirjutajaid ei leidunud üksnes Mesopotaamias. Teatmeteos „The Oxford Encyclopedia of Archaeology in the Near East” ütleb: „Babüloonia kirjutaja, kes elas teise aastatuhande keskel e.m.a, oli tõenäoliselt tuttav meetoditega, mida kasutati kogu Mesopotaamia, Süüria, Kaanani ja isegi Egiptuse kirjutajate keskustes.” *

Egiptuses kuulusid kirjutajad Moosese päevil kõrgklassi hulka. Kirjutajad tegid kirjandusteostest pidevalt koopiaid. Sellist tegevust on kujutatud ka ühel enam kui neli tuhat aastat vanal Egiptuse hauakambril. Eelmainitud entsüklopeedia ütleb selle varajase perioodi kirjutajate kohta: „Teise  aastatuhande jooksul e.m.a olid nad kirjutanud ümber ja kogunud paljusid kirjandusteoseid, mis rääkisid Mesopotaamia ja Egiptuse suurest tsivilisatsioonist, ning loonud elukutselise kirjutaja eetikakoodeksi.”

Selle eetikakoodeksi hulka kuulus ka kolofooni ehk järelteksti kasutamine. Kolofoon sisaldas kirjutaja ja kivi- või savitahvli omaniku nime, kuupäeva, originaalteksti nimetust, ridade arvu jms. Üsna tihti oli kirjutaja lisanud: „Teos kirjutati ümber originaalist ja kontrolliti üle.” Need detailid näitavad, et muistsed kirjutajad olid oma töös täpsed.

Professor Millard, keda varem tsiteeriti, ütleb: „Kirjutajatel oli oma kopeerimismeetod, mille juurde kuulus kontrollimine ja korrektuuri tegemine, mis aitas ennetada vigade sissetulekut. Üheks vigade ennetamise meetodiks oli ridade ja sõnade loendamine, mida kasutasid ka varasel keskajal elanud masoreedid.” Niisiis oli Lähis-Idas juba Moosese ja Joosua ajal kombeks teha hoolikaid ja täpseid koopiaid.

Kas ka iisraellaste hulgas oli vilunud ümberkirjutajaid? Mida näitavad piiblisisesed tõendid?

Kirjutajad muistses Iisraelis

Mooses kasvas üles vaarao kodakonnas (2. Moosese 2:10; Apostlite teod 7:21, 22). Egüptoloogide sõnul kuulus tema hariduse juurde Egiptuse kirjasüsteemi omandamine ning mingil määral ka kirjutajate töö õppimine. Professor James Hoffmeier ütleb oma raamatus „Israel in Egypt”: „On põhjust uskuda Piibli sõnu, mille järgi Mooses oskas üles tähendada sündmusi, läbitud teekondi ja teisi asju, mis kuuluvad kirjutaja pädevusse.” *

Piibel viitab ka teistele, kellel olid muistses Iisraelis kirjutaja oskused. Väljaande  „The Cambridge History of the Bible” sõnul määras Mooses ametisse „kirjaoskajaid ülevaatajaid ..., et talletada langetatud otsuseid ja teha ülestähendusi organisatsioonilise ülesehituse kohta”. See järeldus põhineb tekstil 5. Moosese 1:15, mis ütleb: „Siis ma [Mooses] võtsin teie suguharudest peamehi ... ja panin nad teile peameesteks, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikuiks ja ülevaatajaiks teie suguharudele.” Kes olid need suguharude ülevaatajad?

Heebrea sõna, mis on tõlgitud vastega „ülevaataja”, esineb Piiblis mitu korda ning on seotud Moosese ja Joosua ajaga. Eri õpetlaste sõnul tähendab see sõna kas ’sekretäri, kes teeb ülestähendusi’, ’kedagi, kes kirjutab või teeb ülestähendusi’ või ’ametnikku, kes abistab kohtunikku sekretäritööga’. Selle heebrea sõna esinemisjuhtumid näitavad, et Iisraelis oli niisuguseid kirjutajaid ehk sekretäre palju ning et neil oli algusaegadel selle rahva juhtimises hulgaliselt kaalukaid ülesandeid.

Kolmas näide puudutab Iisraeli preestreid. Teatmeteos „Encyclopaedia Judaica” märgib, et preestrite „religioossed ja ilmalikud ülesanded eeldasid seda, et nad on kirjaoskajad”. Näiteks ütles Mooses Leevi poegadele: „Igal seitsmendal aastal ... loe seda käsuõpetust kogu Iisraeli ees.” Preestrite kätte usaldati käsuõpetuse ametlik eksemplar ning nemad hoolitsesid selle eest, et käsuõpetusest tehtaks vajalikul hulgal koopiaid (5. Moosese 17:18, 19; 31:10, 11).

Vaadelgem, kuidas käsuõpetusest tehti esimene koopia. Mooses ütles iisraellastele enne oma surma: „Sel päeval, mil te lähete üle Jordani maale, mille Jehoova, su Jumal sinule annab, püstita enesele suured kivid ja võõpa need lubjaga. Ja kirjuta nende peale kõik selle käsuõpetuse sõnad” (5. Moosese 27:1–4). Pärast Jeeriko ja Ai vallutamist kogunesid iisraellased Eebali mäele, mis asus Tõotatud Maa keskel. Seal kirjutas Joosua tõepoolest altari kividele „ärakirja Moosese käsuõpetusest” (Joosua 8:30–32). Sellised raidkirjad näitavad, et iisraellased oskasid nii kirjutada kui lugeda. Niisiis on selge, et muistsetel iisraellastel olid vajalikud oskused, et säilitada oma pühasid tekste muutumatuna.

Pühakirja usaldusväärsus

Pärast Moosese ja Joosua päevi kirjutati veel teisigi kirjarulle ning neist tehti käsitsi koopiaid. Kui need ärakirjad kulusid või muutusid niiskuse ja hallituse tõttu kasutuskõlbmatuks, tuli need asendada. Piibli raamatute ümberkirjutamine kestis sajandeid.

Kuigi Piibli ümberkirjutajad olid väga hoolsad, tuli teksti paratamatult sisse mõningaid vigu. Kuid kas need vead muutsid Piibli sisu? Ei. Kui vaadata Pühakirja tervikuna, siis on need vead tühised ega muuda mõtet, nagu tõestavad muistsete käsikirjade kriitilised võrdlused.

See, kuidas Jeesus Kristus suhtus Piibli raamatutesse, kinnitab kristlastele, et Pühakirja sisu on jäänud muutumatuks. Sellised fraasid nagu „eks te ole lugenud Moosese raamatust” ja „eks Mooses ole teile andnud käsuõpetuse” näitavad, et Jeesus pidas olemasolevaid käsitsikirjutatud koopiaid usaldusväärseks (Markuse 12:26; Johannese 7:19). Tegelikult kinnitas Jeesus kogu Piibli heebreakeelse osa usaldusväärsust, kui ta ütles: „Kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!” (Luuka 24:44).

Niisiis on meil põhjust olla kindlad, et Pühakiri on jõudnud meieni sellisena, nagu see oli muistsel ajal. Ütles ju prohvet Jesajagi: „Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Jesaja 40:8).

[Allmärkused]

[Pilt lk 18]

Egiptuse kirjutaja ametis

[Pilt lk 19]

Vanimad Piibli raamatud on pärit Moosese ajast