Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Kas emaihus surnud beebil on ülestõusmislootust?

Neil, kes pole tundnud sedasorti kaotusvalu sündimata lapse pärast, võib olla raske kujutleda, mida see tähendada võib. Vanemad võivad olla sellise kaotuse korral sügavas leinas. Üks ema oli jäänud ilma oma viiest lapsest. Lõpuks oli tal õnn kasvatada üles kaks tervet poega. Ometi oli tal iga kaotus selgelt meeles. Ta teadis kuni oma elupäevade lõpuni täpselt, kui vanad oleksid ta surnultsündinud või nurisünnitatud lapsed olnud, kui nad oleksid ellu jäänud. Kas seda läbi elanud kristlastel on alust loota, et nad kaotatu ülesäratamise kaudu tagasi saavad?

Otsesõnu võiks sellele vastata, et me ei tea seda. Piibel ei käsitle otseselt seda, kas surnultsündinud või nurisünnituse tõttu kaotatud beebid üles äratatakse. Siiski on Jumala Sõnas seda küsimust puudutavaid põhimõtteid, mis võivad mingil määral lohutust pakkuda.

Vaadelgem kahte asjaga seotud küsimust. Esiteks, millal saab inimese elu Jehoova seisukohalt alguse – kas eostumisel või sündides? Teiseks, kuidas suhtub Jehoova sündimata lapsesse – kas kui kordumatusse indiviidi või kui pelgalt rakkude ja kudede kogumisse naise emakojas? Piibli põhimõtted annavad mõlemale küsimusele selge vastuse.

Moosese käsuseadus näitas selgelt, et elu ei alga mitte sünniga, vaid palju varem. Miks nii võib väita? Seadus ütles, et inimene võidakse loote surmamise eest surma mõista. „Tuleb anda hing hinge vastu,” sätestas seadus (2. Moos. 21:22, 23). * Seega on sündimata laps emakojas elus ning ta on elav hing. Tänu selle aegumatu tõe mõistmisele ei tunnista miljonid kristlased aborditegemist, mida nad peavad rängaks patuks Jumala vastu.

Niisiis on selge, et sündimata laps on elus, ent kui kõrgelt väärtustab Jehoova seda elu? Eelmainitud seadus nõudis, et sündimata lapse surma põhjustanud täiskasvanu peab surmatama. Seega on ilmselge, et Jumala silmis on sündimata lapsel suur väärtus. Lisaks näitab hulgaliselt pühakirjakohti, et Jehoova peab sündimata last kordumatuks indiviidiks. Näiteks inspireeriti kuningas Taavetit lausuma Jehoova kohta: „Sina ... kudusid mind mu ema ihus! ... Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud” (Laul 139:13–16; Iiob 31:14, 15).

Samuti näeb Jehoova seda, et sündimata lapsel on eriomaseid loomujooni, mis võivad tulevikus ta elu suuresti mõjutada. Kui Iisaki naine Rebeka ootas kaksikuid, tegi Jehoova teatavaks prohvetikuulutuse kahe tema emakojas tõukleva poisi kohta, millest võib järeldada, et ta juba nägi neis selliseid loomujooni, millel võib olla kaugeleulatuv mõju (1. Moos. 25:22, 23; Rooml. 9:10–13).

Huvitav on ka lugu Ristija Johannesega. Evangeeliumis öeldakse: „Sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja teretust, et laps hüppas tema ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu” (Luuka 1:41). Arst Luukas kasutas sellest juhtumist rääkides kreeka sõna, mis võib käia nii veel sündimata kui ka juba sündinud lapse kohta. Sama sõna kasutas ta sõimes lebava väikse Jeesuse kohta (Luuka 2:12, 16; 18:15).

Kas Piibel annab siis kõige selle põhjal alust eristada rangelt last, kes on emakojas, lapsest, kes on teinud oma esimese iseseisva hingetõmbe? Paistab, et mitte. Ka on see kooskõlas sellega, mida on leidnud nüüdisteadus. Näiteks on teadlastele selgunud, et laps on emaüsas võimeline tajuma väliseid ärritusi ja neile reageerima. Nõnda polegi üllatav see, et lapseootel emal kujuneb temas kasvava lapsega väga tihe side.

Beebi lõpuks ilmale tulles võib tema sünniaja määramine üsna meelevaldseks osutuda. Toome näite: ühel emal sünnib enneaegselt laps, kes on elus, kuid sureb mõne päeva pärast. Teine ema kannab last täisaja, ent vahetult enne sündimist laps sureb. Kas esimesel emal on lootust, et ta laps üles äratatakse, vaid sellepärast, et sünd juhtus enneaegne olema, samas kui teisel emal sellist lootust pole?

Seega võib kokkuvõtteks öelda, et Piibel õpetab selgesõnaliselt, et elu saab alguse eostumisega ning et Jehoova suhtub sündimata lapsesse kui kordumatusse ja väärtuslikku indiviidi. On neid, kes selliste piiblitõdede valgusel peavad vastuoluliseks väidet, et sündimata lapsel, kes sureb, pole ülestõusmislootust. Küllap nad võivad arvata, et selline väide õõnestab meie abordivastast piiblilist seisukohta, mis üldjoontes rajaneb neilsamadel tõdedel.

Varem on selles ajakirjas tõstatatud küsimusi, mis paistavad seadvat kahtluse alla enne sündi surnud laste ülesäratamise. Näiteks, kas peaks Jumal paradiisis siirdama naise emakotta ka äsja eostatud embrüo? Kuid edasised uuringud ja asja palvemeeles kaalumine on toonud juhtiva kogu järeldusele, et sellised arutlused ülesäratamislootuse suhtes tähtsust ei oma. Jeesus ütles: „Jumalal on kõik võimalik!” (Mark. 10:27). Selle ütluse paikapidavust demonstreeris see, mis sai osaks Jeesusele endale: tema elu kanti taevast üle noore neitsi emakotta – inimlikult seisukohalt oleks see tõesti täiesti võimatu.

Kas siis tähendab kõik see, et Piibel õpetab, nagu äratataks enne sündimist surnud lapsed üles? Peame rõhutama, et Piibel ei anna sellele küsimusele otsest vastust, seega pole inimestel alust selles küsimuses dogmaatiline olla. Sel teemal võib tõstatuda lausa lõputult küsimusi. Paistab tõesti, et parem oleks mõttetargutustest hoiduda. Kuid me teame seda: asi on Jehoova Jumala kätes, kes on rikas heldusest ja halastustest (Laul 86:15). Kahtlemata on tal sügav soov ülesäratamise kaudu kaotada surma tekitatud kahju (Iiob 14:14, 15). Me võime olla kindlad, et ta teeb alati seda, mis on õige. Käskides armastavalt oma Pojal ’tühistada kuradi teod’, parandab ta kõik need arvukad haavad, mida meile on põhjustanud elu selles kurjas maailmas (1. Joh. 3:8).

[Allmärkus]

^ lõik 6 Mõnikord on selle kirjakoha tõlkega antud edasi mõte, et vaid ema surm võib tuua kaasa surmamõistmise. Ent heebrea algtekstist võib näha, et see seadus käsitleb nii ema kui ka tema sündimata lapse surmaga lõppevat traumat.

[Pilt lk 13]

Jehoova tervendab meid kogu sellest valust, mida läbielatu võib olla põhjustanud