Jehu. Puhta kummardamise eest võitleja

JEHU oli mees, kes võitles puhta jumalakummardamise eest. Ta oli energiline, visa, innukas, julge ja valmis viivitamata tegutsema. Jehul oli mitmeid järgimist väärivaid omadusi.

Jehu sai Jumalalt ülesande ajal, kui Iisraeli rahva olukord oli vilets. Riik oli valitseva kuninga Joorami ema, Ahabi lese Iisebeli halva mõju all. Iisebel edendas Baali, mitte aga Jehoova kummardamist, tappis Jumala prohveteid ja laostas rahvast moraalselt oma „hooruste ja nõidustega” (2. Kun. 9:22; 1. Kun. 18:4, 13). Jehoova otsustas terve Ahabi soo, kaasa arvatud Joorami ja Iisebeli, hävitada. Jehu pidi selles ettevõtmises eestvedaja olema.

Jehust esimest korda rääkides ütleb Pühakiri, et ta istus koos väepealikega. Iisraellastel oli parasjagu sõda süürlaste vastu Gileadi Raamotis. Jehu oli kõrge positsiooniga pealik, võib-olla isegi Iisraeli sõjaväe juht. Prohvet Eliisa saatis ühe prohvetijüngri Jehut kuningaks võidma ja talle ütlema, et ta tapaks ärataganenud Ahabi soo kõik meesliikmed (2. Kun. 8:28; 9:1–10).

Kui teised väepealikud küsisid Jehult prohvetijüngri külastuse eesmärgi kohta, siis Jehu tõrkus vastamast. Ent kui need talle peale käisid, avaldas ta neile tõe. Seejärel hakkasid Jehu ja tema kaaslased Joorami vastu vandenõu pidama (2. Kun. 9:11–14). Ilmselt oli nende meeste südames võtnud maad meelepaha ja nad tundsid valitseva koja poliitika ja Iisebeli mõju suhtes vastumeelsust. Igal juhul mõtles Jehu hoolega läbi, kuidas tal oleks kõige parem oma ülesannet täita.

Kuningas Jooram oli lahingus haavata saanud ja läinud tagasi Jisreeli linna, kus ta lootis kosuda. Jehu teadis, et tema plaan läheb korda vaid juhul, kui keegi Jisreelis sellest teada ei saa. „Ärge laske linnast lahkuda kedagi, kes võiks minna Jisreeli seda kuulutama!” ütles Jehu (2. Kun. 9:14, 15). Vahest ootas ta Jooramile ustavatelt sõduritelt vähemalt mõningast vastupanu. Jehu tahtis, et selline vastupanu oleks välistatud.

PÖÖRANE KIHUTAMINE

Oma vastaste üllatamiseks ruttas Jehu hobuvankril Gileadi Raamotist 72 kilomeetri kaugusele Jisreeli. Vahitornis olev valvur nägi „Jehu jõuku tulevat” (2. Kun. 9:17). Vägagi tõenäoliselt oli Jehu võtnud endaga märkimisväärselt suure väesalga, et oma plaani õnnestumises kindel olla.

 Saades aru, et ühes vankris istub julge Jehu, hüüatas valvur: „Too kihutab nagu hull!” (2. Kun. 9:20). Jehu võis ka tavaliselt kiiresti sõita, kuid selle ülesande täitmisega oli tal niisugune rutt, et ta kihutas tõesti pööraselt.

Keeldunud ütlemast midagi kahele käskjalale, kes talle vastu saadeti, kohtus Jehu kuningas Joorami ja tema liitlase Juuda kuninga Ahasjaga, kes kumbki sõitsid oma vankris. Joorami küsimusele „Kas on rahu, Jehu?” vastas see teravalt: „Mis rahu, niikaua kui su ema Iisebeli hoorusi ja nõidusi on nii palju!” Jooram sattus sellisest vastusest ärevusse ja pöördus ümber, et põgeneda. Kuid Jehu oli temast kiirem. Ta tõmbas ammu vinna ja laskis noole läbi Joorami südame, nii et kuningas oma vankris suri. Ehkki Ahasjal õnnestus põgeneda, sai Jehu ta hiljem kätte ja käskis temagi tappa (2. Kun. 9:22–24, 27).

Järgmine inimene Ahabi soost, kes tuli hukata, oli kuri kuninganna Iisebel. Jehu nimetas teda õigustatult „neetuks”. Kui Jehu sõitis Jisreeli, nägi ta Iisebeli oma palee aknast välja vaatamas. Ilma pikema jututa käskis Jehu hoovkondlastel Iisebeli aknast alla visata. Siis lasi ta oma hobustel selle kogu Iisraeli laostaja peal trampida. Seejärel hukkas Jehu kümned teisedki kurja Ahabi soo liikmed (2. Kun. 9:30–34; 10:1–14).

Kuigi mõte sellisest vägivallast võib meile ebameeldiv olla, tuleks meil mõista, et Jehoova kasutas noil päevil oma kohtuotsuste täideviimiseks oma teenijaid. Piibel ütleb: „Jumalalt oli see Ahasjale hukatuseks, et ta tuli Joorami juurde; sest sinna jõudnult ta läks ühes Jooramiga Nimsi poja Jehu juurde, keda Jehoova oli võidnud Ahabi sugu hävitama” (2. Ajar. 22:7). Joorami surnukeha vankrist välja visates sai Jehu aru, et niimoodi täitus Jehoova tõotus maksta kätte selle eest, et Ahab oli mõrvanud Naaboti. Peale selle oli Jehoova käskinud Jehul ’tasuda oma sulaste vere eest’, mille Iisebel oli valanud (2. Kun. 9:7, 25, 26; 1. Kun. 21:17–19).

Tänapäeval ei kasuta ükski Jehoova teenija puhta jumalakummardamise vaenlaste vastu füüsilist jõudu. „Kättemaks on minu päralt,” ütleb Jumal (Heebr. 10:30). Kuid koguduse kaitsmiseks võimaliku laostava  mõju eest võib kristlikel kogudusevanematel olla vaja tegutseda Jehu julgusega (1. Kor. 5:9–13). Ja kõik koguduseliikmed peavad olema otsusekindlad, vältimaks läbikäimist eemaldatutega (2. Joh. 9–11).

JEHU EI SALLINUD MINGIT VÕISTLEMIST JEHOOVAGA

Jehu tegutsemise ajend ilmneb hästi tema sõnadest ustavale Joonadabile. Ta ütles: „Tule koos minuga ja vaata, et ma ei salli mingit võistlemist Jehoovaga!” (UM). Joonadab võttis Jehu kutse vastu, astus tema vankrisse ja sõitis ühes temaga Samaariasse. Seal tegutses Jehu kavalalt, „et hukata Baali teenrid” (2. Kun. 10:15–17, 19).

Jehu kuulutas, et ta kavatseb tuua Baalile „suure ohvri” (2. Kun. 10:18, 19). „Jehu kasutab siin osavalt sõnamängu,” ütleb üks õpetlane. Ehkki vastav algkeelne väljend „tähendab üldiselt ohvrit, kasutatakse seda ka ärataganejate tapmise kohta”. Kuna Jehu ei tahtnud, et ükski Baali kummardaja sellelt sündmuselt puuduks, kogus ta nad kõik kokku Baali kotta ja lasi neil selga panna sellised riided, mis neid teistest eristasid. Kui Jehu „oli lõpetanud põletusohvri ohverdamise”, käskis ta 80 relvastatud mehel Baali kummardajad hukata. Seejärel laskis ta Baali koja maha lammutada ja selle käimlaks teha, nii et see paik polnud kummardamiseks enam sobiv (2. Kun. 10:20–27).

On tõsi, et Jehu valas palju verd. Ometi räägib Pühakiri temast kui julgest mehest, kes vabastas Iisraeli rahva Iisebeli ja tema pere rõhuva võimu alt. Selle tegemine sai õnnestuda vaid niisugusel Iisraeli juhil, kes oli julge, otsusekindel ja innukas. „See oli ränk töö ja see tehti ära visa põhjalikkusega,” ütleb üks Piibli sõnaraamat. „Leebemate meetoditega poleks ilmselt suudetud Iisraelist Baali kummardamist välja juurida.”

Kahtlemata mõistad sa, et olukorrad, millega tänapäeva kristlased silmitsi seisavad, nõuavad mõningaid sellised omadusi, mis olid Jehul. Näiteks, kuidas toimida, kui meid ahvatletakse tegema midagi, mille Jehoova hukka mõistab? Me peaksime ahvatluse julgelt ja jõuliselt tagasi lükkama ning tegema seda viivitamata. Kui asi puudutab meie andumust Jumalale, ei või me sallida mingit võistlemist Jehoovaga.

OLE HOOLAS KÄIMA JEHOOVA KÄSUÕPETUSE JÄRGI

Selle loo lõpus aga on meile hoiatus. Jehu ’ei loobunud kuldvasikaist, mis olid Peetelis ja Daanis’ (2. Kun. 10:29). Kuidas on võimalik, et keegi, kes näis olevat puhta jumalakummardamise eest seistes nii innukas, sallis ebajumalateenimist?

Jehu võis uskuda, et Iisraeli kuningriigi sõltumatus Juudast nõuab nende kahe kuningriigi religioosset eraldatust. Niisiis, nagu olid teinud varasemad Iisraeli kuningad, üritas Jehugi hoida neid riike lahus vasikakummardamise põlistamisega. Kuid sellest ilmnes, et tal jäi vajaka usust Jehoovasse, kes oli ta kuningaks seadnud.

Jehoova kiitis Jehut, kuna see ’oli teinud hästi, mis Jehoova silmis õige oli’. Ometi Jehu „ei kandnud hoolt, et käia Jehoova, Iisraeli Jumala käsuõpetuse järgi kõigest oma südamest” (2. Kun. 10:30, 31). Jehu varasemaid tegusid arvesse võttes võib see sind üllatada ja kurvastada. Kuid selles peitub meile õppetund. Me ei tohiks kunagi oma suhteid Jehoovaga endastmõistetavaks pidada. Et jääda Jumalale ustavaks, tuleb meil iga päev selle heaks midagi teha: uurida tema Sõna, mõtiskleda selle üle ja palvetada südamest tema kui oma taevase Isa poole. Olgem siis igati hoolsad käima Jehoova käsuõpetuse järgi kõigest oma südamest (1. Kor. 10:12).

[Kast lk 4]

Jehu ilmalikes ajalooallikates

Kriitikud on Pühakirjas mainitud isikute ajaloolisuse tihti kahtluse alla seadnud. Seega tekib küsimus, kas Jehu olemasolu kohta on piibliväliseid tõendeid.

Vähemalt kolm muistse Assüüria dokumenti mainivad selle Iisraeli kuninga nime. Üks neist kujutab väidetavalt Jehut või vahest mõnd tema käskjalga kummardamas Assüüria kuninga Salmanassar III ees ja maksmas talle andamit. Sealsamas on pealiskiri „Omri (Hu-um-ri) poja Jehu (Ia-ú-a) andam; ma sain temalt hõbedat, kulda, kullast saplu-kausi, teravatipulise põhjaga kuldvaasi, kullast jooginõusid, kuldämbreid, tina, kuningasaua (ja) puust puruhtu [viimase sõna tähendust ei teata]”. Jehu polnud küll otseselt „Omri poeg”, kuid seda väljendit kasutati pärast Omrit valitsenud Iisraeli kuningate kohta, ja seda tõenäoliselt seetõttu, et Omri oli kuulus ning oli rajanud Iisraeli pealinna Samaaria.

Assüüria kuninga väidet, nagu maksnuks Jehu talle andamit, ei saa kinnitada. Kuid igal juhul mainib ta Jehut kolm korda: ühel steelil, Salmanassari kujul ja Assüüria kuninglikes annaalides. Need viited ei jäta mingit kahtlust selle piiblitegelase ajaloolisuses.