Kui keegi meie lähedastest sureb, siis on täiesti loomulik, et tunneme temast puudust ja nutame. Jeesus oli Laatsarusse kiindunud, kuid tema pisarate põhjuseks polnud Laatsaruse surm. Jeesus nuttis kaastundest leinajate vastu, nagu on näha Johannese jutustuse kaastekstist (Joh. 11:36).

Kui Jeesus Laatsaruse haigusest kuulis, ei rutanud ta teda kohe ravima. Piibel ütleb: „Kui ta [Jeesus] nüüd kuulis, et too [Laatsarus] on haige, jäi ta siiski veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli” (Joh. 11:6). Miks Jeesus viivitas? Tal oli selleks hea põhjus. Jeesus ütles: „Selle haiguse lõpptulemus ei ole surm, vaid see toob Jumalale au, et Jumala Poega seeläbi austataks” (Joh. 11:4). Laatsaruse haiguse lõpptulemus polnud surm. Jeesuse eesmärk oli tuua au Jumalale. Miks võib nii öelda? Jeesus soovis teha ime, et oma armas sõber surmast tagasi tuua.

Kui Jeesus oma jüngritega seda olukorda arutas, võrdles ta surma unega. Ta ütles neile, et läheb „teda [Laatsarust] unest äratama” (Joh. 11:11). Laatsaruse surmast tagasitoomine oli Jeesusele niisama lihtne kui lapsevanemale oma lapse unest äratamine. Seega polnud tal mingit põhjust Laatsaruse surma üle kurvastada.

Aga miks siis Jeesus ikkagi nuttis? Vastuse leiame kontekstist. Kui Jeesus nägi Laatsaruse õde Maarjat ja teisi nutmas „ohkas ta südamest ja teda valdas meeleliigutus”. Nende valu nägemine tegi Jeesusele nii haiget, et ta ohkas südamest. Just seepärast voolasidki Jeesuse silmist pisarad. Ta oli äärmiselt kurb, nähes oma kalleid sõpru kannatamas (Joh. 11:33, 35).

See piiblijutustus näitab, et tulevases uues maailmas suudab Jeesus meie lähedased ellu äratada ja neile tervise tagasi anda. See aitab meil ka mõista, et Jeesus tunneb kaasa inimestele, kes on kaotanud oma lähedase surma läbi. Veel võime õppida sellest loost seda, et meil tuleks leinajatele kaasa tunda.

Jeesus teadis, et ta äratab Laatsaruse üles. Siiski ta nuttis, kuna ta armastas oma sõpru ja tundis neile kaasa. Kaastunne võib ajendada ka meid nutma koos nutjatega (Rooml. 12:15). Kaotusvalu väljendamine ei tähenda seda, et inimene ei usu ülesäratamist. Jeesus andis meile eeskuju, tundes leinajatele kaasa ja nuttes siiralt koos nendega, ehkki ta oli Laatsarust kohe üles äratamas.