Piiblis ei öelda, et surnukeha tuhastamine on vale.

Mõned piiblijutustused räägivad surnukehade või surnute luude põletamisest (Joosua 7:25; 2. Ajar. 34:4, 5). See võis viidata sellele, et neid inimesi ei peetud tavapäraste matuste vääriliseks. Kuid see polnud mitte alati surnukeha põletamise põhjuseks.

Seda tõendab lugu kuningas Sauli ja tema kolme poja surmast. Need neli meest surid lahingus vilistite vastu. Üks kuningapoegadest oli Joonatan, Taaveti hea sõber ja ustav toetaja. Kui Gileadi Jaabeses elanud vaprad iisraellased juhtunust kuulsid, tõid nad surnukehad ära, põletasid need ja matsid luud maha. Hiljem kiitis Taavet neid iisraellasi selle teo eest (1. Saam. 31:2, 8—13; 2. Saam. 2:4—6).

Piibel tõotab, et Jumal äratab surnud üles ehk toob surnud isikud ellu tagasi. Jehoova suudab äratada inimese ellu ja anda talle uue keha olenemata sellest, kas inimene pärast surma tuhastati või mitte. Kolme ustavat heebrealast ähvardas kuningas Nebukadnetsari käsu tõttu surm tulises ahjus. Ent neil polnud vaja karta, et kui nad tules surevad, ei saa Jumal neid ellu äratada. (Taan. 3:16—18.) Sama pidas paika natsi koonduslaagrites olnud Jehoova teenijate puhul, kes tapeti ja siis tuhastati. Mõned ustavad jumalateenijad on hukkunud plahvatustes või muul moel, nii et neist ei ole midagi järele jäänud. Kindel on aga see, et Jumal äratab nad ellu (Ilm. 20:13).

Jehoova ei vaja inimese elluäratamiseks mitte midagi tema endisest kehast. Seda on näha sellest, kuidas Jumal äratab üles võitud kristlased taevasele elule. Nagu Jeesus, kes „elavaks tehti vaimuna”, äratatakse võitud kristlased üles samade isikutena, kuid vaimse kehaga. Mitte midagi nende endisest kehast ei lähe taevasse kaasa (1. Peetr. 3:18; 1. Kor. 15:42—53; 1. Joh. 3:2).

Meie usk ülesäratamisse ei sõltu sellest, mis on saanud inimese füüsilisest kehast. Me oleme ülesäratamises täiesti kindlad, kuna usume Jumala võimesse ja soovi täita oma tõotused (Ap. t. 24:15). Loomulikult ei mõista me kõiki üksikasju selle kohta, mismoodi äratas Jumal inimesi ellu minevikus või kuidas ta teeb seda tulevikus. Ent me usaldame Jehoovat. Ta andis meile ülesäratamise kohta tagatise, kui äratas Jeesuse ellu (Ap. t. 17:31; Luuka 24:2, 3).

Kristlastel on seoses eeltooduga tark võtta arvesse seda, mida peetakse sobilikuks kohalikes oludes ja mida ütleb seadus (2. Kor. 6:3, 4). Niisiis sõltub see, kas kellegi surnukeha pärast surma tuhastatakse või mitte, inimese enda viimasest tahtest või tema perekonna otsusest.