TUNDES oma õlal koputust, alustab Kingsley piiblilugemisega. See on tema esimene ülesanne teokraatlikus teenistuskoolis. Ta hääldab hoolega igat sõna, jätmata silpigi vahele. Ent oota, miks ta ei vaata oma Piiblisse?

Kingsley, kes elab Sri Lankal, on pime. Ta on ka vaegkuulja ja vajab ringiliikumiseks ratastooli. Kuidas oli tal võimalik Jehoovat tundma õppida ja astuda isegi teokraatlikku kooli? Lubage, et selgitan.

Kui ma Kingsleyt esimest korda kohtasin, hämmastas mind see, kui väga janunes ta Piibli tõe järele. Ta oli juba uurinud Piiblit mitme Jehoova tunnistajaga ja tema pimedate kirjas raamat „Tundmine, mis viib igavesse ellu” oli üsna kulunud. * Ta oli päri minu pakkumisega hakata uuesti Piiblit uurima, kuid meil tuli rinda pista kahe probleemiga.

Esiteks, Kingsley elas hooldekodus, mis oli mõeldud eakatele ja kehalise puudega inimestele. Kuna seal oli päris kõva taustamüra ja tema kuulmine oli kehv, siis tuli mul rääkida palju kõvema häälega. Tegelikult said niimoodi kõik seal majas meie iganädalasest uurimisest osa.

 Teiseks, Kingsley suutis lugeda ja haarata korraga vaid üsna väikese osa õpitavast materjalist. Et meie uurimine oleks tõhusam, valmistus ta selleks hoolega. Ta luges üha uuesti ja uuesti uurimismaterjali läbi, vaatas oma pimedate kirjas Piiblist järele kirjakohad ja siis mõtles oma peas valmis vastused küsimustele. See tõi väga häid tulemusi. Uurimise ajal istus ta rätsepaistes vaiba peal ja seletas valju häälega, mida ta oli õppinud, ise kätega elevusest vastu põrandat tagudes. Peagi uurisime kaks korda nädalas ja iga kord kaks tundi!

Kingsley oli innukas kuningriigisaalis koosolekutel käima, ent see polnud sugugi kerge. Ta vajas abi, et istuda ratastooli, saada sealt autosse ja siseneda kuningriigisaali. Koguduses olid aga paljud valmis kordamööda teda aitama ja nad tõesti soovisid seda teha. Koosolekute ajal hoidis ta väikest kõlarit kõrva ääres, kuulas hoolega ja isegi vastas.

Pärast seda, kui Kingsley oli mõnda aega uurinud, otsustas ta astuda teokraatlikku kooli. Kaks nädalat enne tema esimest ülesannet küsisin temalt, kas ta on piiblilugemist harjutanud. Ta vastas kindlalt: „Jah, ma olen harjutanud umbes 30 korda.” Kiitsin teda jõupingutuste eest ja palusin, et ta mulle ette loeks. Ta avas oma Piibli, asetas sõrmed tekstile ja alustas lugemist. Kuid ma märkasin, et ta sõrmed ei liigu mööda teksti nagu tavaliselt. Ta oli kogu lugemisosa pähe õppinud!

Ma ei suutnud seda uskuda ja mul tulid lausa pisarad silmi. Küsisin temalt, kuidas tal õnnestus vaid 30 korda harjutades selle osa nii hästi meelde jätta. Ta vastas: „Tegelikult harjutasin ma umbes 30 korda päevas.” Rohkem kui kuu aja jooksul oli ta istunud oma vaibal ja lugenud teksti üha uuesti, kuni see talle pähe jäi.

Lõpuks saabus päev, kui teda ootas ees selle ülesande täitmine kuningriigisaalis. Kui ta lugemise lõpetas, puhkes saalis tugev aplaus ja paljud olid selle uue õpilase sihikindlust nähes pisarateni liigutatud. Üks õde, kes oli närveerimise tõttu loobunud koolis osalemisest, soovis taas alustada. Miks? Ta selgitas: „Kui Kingsley seda suudab, siis suudan ka mina!”

6. septembril 2008, kui Kingsley oli uurinud Piiblit kolm aastat, sümboliseeris ta oma pühendumist Jehoovale, lastes end ristida. Ta teenis Jehoovat ustavalt kuni oma surmani 13. mail aastal 2014. Kingsley oli kindel, et tulevikus saab ta maapealses paradiisis jätkata Jehoova teenimist täie jõu ja täiusliku tervisega. (Jes. 35:5, 6.) (Jutustanud Paul McManus.)