Veendusin selles, et Jumal teeb „suuri asju”

Jutustab Maurice Raj

Minu perekond koos tuhandete teiste immigrantidega põgenes Teise maailmasõja ühe metsikuima rünnaku eest. Liikusime mitmeid päevi läbi Birma tiheda džungli ja magasime öösiti puude all. Olin siis üheksane. Väike pamp minu seljas sisaldas kogu mu varanatukest. Kuid kõik see oli alles algus.

OLI aasta 1942. Maailm oli sõjamöllu keerises ja meie põgenesime läheneva Jaapani sõjaväe eest. Jaapanlased olid just Birmasse sisenenud ja haaranud oma valdusse Yenangyaungi naftaväljad. Enne India piirini jõudmist langesime Jaapani sõdurite kätte ja meid sunniti koju naasma.

Kui olin väike, elasime Yenangyaungi linnas, kus isa töötas ühes naftakompaniis. Pärast Jaapani okupatsiooni said Yenangyaungi naftaväljad Briti sõjalennukite märklauaks, mida nad ägedalt pommitasid. Kord olime perega kolm päeva kaevikus varjul, kui ümberringi plahvatasid pommid. Lõpuks õnnestus meil põgeneda. Sõitsime paadiga Irrawaddy jõe äärsesse väikelinna Salesse. Õnnelikud, et pääsesime eluga, jäime sinna kuni sõja lõpuni.

Leian tõe tragöödia kaudu

Minu noorem vend sündis aastal 1945, mil Teine maailmasõda lõppes. Isa oli ülirõõmus, et talle veel vanas eas laps sündis. Tema õnn oli aga üürike. Kolme kuu pärast vend suri. Kaotusvalu viis peagi ka minu isa hauda.

Sõbrad tahtsid mind lohutada ja ütlesid, et Jumal võttis mu isa ja venna enda juurde taevasse. Kuidas ma küll igatsesin koos nendega olla! Meie pere käis katoliku kirikus, kust algas minu usuline haridustee. Mulle õpetati, et preestrid ja nunnad lähevad pärast surma otse taevasse, kuid teised peavad mõnda aega viibima puhastustules, ajutises piinapaigas, kus nad pattudest puhastatakse. Kuna soovisin väga isa ja vennaga kokku saada, võtsin nõuks minna katoliku seminari, mis asus meie elupaigast umbes 200 kilomeetri kaugusel Maymyos (nüüd Pyin Oo Lwin).

Seminari pääsemiseks oli vaja head kooliharidust. Immigrandina olin mina aga kõigest paar aastat koolipingis istunud. Seejärel tuli sõda peale ja kõik koolid suleti. Kui need uuesti avati, oli meie perel aga kitsas käes. Ema hoole all ei olnud mitte ainult mina ja mu kaks venda, vaid ka tema surnud õe kolm last. Tal lihtsalt polnud raha, et meid poisse koolitada.

Vanem vend läks tööle, kuid mina olin kõigest 13-aastane ega saanud suurt midagi  pere heaks teha. Isa vend Manuel Nathan elas Sale lähedal Chauki linnas. Mõtlesin, et kui ma kodunt lahkuksin, oleks seal üks suu vähem toita. Nii läksingi onu juurde elama.

Ma ei teadnud, et onu oli hiljaaegu Jehoova tunnistajatega kokku puutunud, ja nüüd jagas ta mulle vaimustunult oma uusi teadmisi Piiblist. Ta tegi seda vähehaaval ja selgitas kõigepealt Meie Isa palve tähendust. See algab nii: „Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9, 10).

„Niisiis, Jumalal on nimi,” selgitas onu, „ja see on Jehoova.” Seejärel avas ta Piiblist koha, kus oli kirjas Jumala nimi. Tahtsin rohkem teada saada. Kahjuks olin kehv lugeja. Isegi oma emakeeles tamili keeles lugesin halvasti. Onu Piibel ja seda selgitav kirjandus olid aga inglise keeles, mida ma eriti hästi ei osanud. Napist kooliteest hoolimata hakkasin tasapisi Piibli õpetusi mõistma (Matteuse 11:25, 26). Mu silmad läksid lahti ja ma nägin, et paljud asjad, mida mulle oli õpetatud, ei põhinenudki Piiblil. „Onu, see on tõde!” ütlesin lõpuks.

16-aastaselt hakkasin õpitust ka teistele rääkima. Tol ajal oli Birmas kõigest 77 Jehoova tunnistajat. Veidi aja pärast tuli mu onule külla misjonär Robert Kirk pealinnast Rangoonist (nüüd Yangon). Ütlesin Robertile, et olen oma elu Jehoovale pühendanud. Mind ristiti Jumalale pühendumise märgiks 24. detsembril 1949 Irrawaddy jões.

Ületan takistused

Peagi läksin sobiva töökoha otsinguil Mandalaysse elama. Soovisin kogu hingest saada pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajad täisajalisi jumalateenijaid nimetavad. Kuid ühel päeval jalgpalli vaadates tulid mulle peale krambihood ja ma kukkusin kokku. Mul diagnoositi epilepsia ja pidin seetõttu tagasi pere juurde kolima.

Kaheksa aastat esines mul aeg-ajalt haigushooge. Tervise paranedes sain jälle veidi raha teenima hakata. Ehkki ema laitis minu tervisliku seisundi pärast maha mõtte alustada täisajalist teenistust, ütlesin talle ühel päeval: „Ma ei jaksa enam oodata. Ma tahan pioneeritööd teha. Küll Jehoova hoolitseb minu eest!”

1957. aastal kolisin Yangoni ja alustasingi pioneerteenistust. Kummalisel kombel tabas mind järgmine haigushoog alles 50 aasta pärast, aastal 2007. Nüüd on need tänu rohtudele kontrolli all. 1958. aastal määrati mind eripioneeriks, mis tähendab, et hakkasin iga kuu 150 tundi kuulutama.

Kõigepealt määrati mind Yangonist umbes 100 kilomeetrit loode pool asuvasse Kyonsha külla. Seal oli üks väike rühm lugenud meie piibliteemalist kirjandust ja soovis rohkem teada saada. Kui mina ja Robert pärale jõudsime, tuli kokku päris suur hulk inimesi. Vastasime nende paljudele küsimustele ja näitasime, kuidas usulisi koosolekuid pidada. Peagi hakkasid mõned neist koos meiega kuulutustööd tegema. Mul paluti Kyonshasse jääda. Mõne kuuga sai sellest grupist tubli kogudus. Nüüd on tolles paikkonnas juba üle 150 Jehoova tunnistaja.

 Hiljem määrati mind reisivaks ülevaatajaks ja nii külastasin kogudusi ja kõrvalisi gruppe kogu Birmas. Sõitsin loendamatuid kilomeetreid mööda tolmuseid teid, nii et istusin autokastis koorma otsas. Samuti tuli mul rännata läbi džunglite, seilata jõgedel ja matkata üle mäeahelike. Ma pole küll füüsiliselt kuigivõrd tugev, kuid tundsin, et Jehoova annab mulle selleks tööks jõudu (Filiplastele 4:13).

„Jehoova aitab sind”

Seejärel, aastal 1962 kutsuti mind Jehoova tunnistate harubüroosse Yangoni, kus Robert andis mulle väljaõpet. Ühtäkki käskisid valitsusametnikud kõigil välismaa misjonäridel Birmast lahkuda ja mõne nädalaga nad olidki läinud. Olin üllatunud, kui harubüroo jäeti minu järelevaatuse alla.

Mõtlesin murelikult, kuidas ma küll selle tööga hakkama saan. Mul pole ju ei haridust ega kogemusi. Minu ebakindlust märgates ütlesid paljud vanemad olijad: „Maurice, ära muretse! Jehoova aitab sind. Ja meiegi oleme sulle toeks.” Need sõnad hajutasid mu kartused. Mõne kuu pärast tuli mul koostada Birma kuulutustegevuse kohta iga-aastane aruanne, mis pidi ilmuma Jehoova tunnistajate aastaraamatus 1967. Selliseid iga-aastaseid aruandeid koostasin ka järgmised 38 aastat. Tänu mitmesugustele sündmustele veendusin ikka ja jälle, et Jehoova tõepoolest juhatab meie tegevust.

Näiteks taotlesin varem Birma kodakondsust, aga seda tõendava dokumendi saamiseks läks vaja 450 kjatti *, mida mul paraku polnud. Seega jätsin asja sinnapaika. Ühel päeval aga möödusin kontorist, mis kuulus firmale, kus olin aastaid tagasi töötanud, ja mu endine ülemus märkas mind. Ta hõikas: „Hei, Raj! Tule siia ja võta oma raha. Sa unustasid pensionifondist raha välja võtta, kui ära läksid.” Seda oli 450 kjatti.

Kontorist väljudes mõtlesin, mida kõike saaksin 450 kjati eest osta! Aga kuna see oli täpipealt sama summa, mida vajasin kodakondsuse saamiseks, paistis olevat Jehoova tahe, et kasutaksin seda just sel eesmärgil. Ja sellest otsusest oli palju kasu. Birma kodanikuna võisin riiki jääda, vabalt ringi reisida, kirjandust sisse tuua ja täita muid kuulutustööga seotud olulisi kohustusi.

Konvent maa põhjaosas

Kuna 1969. aastaks oli kuulutustöö Põhja-Birmas Myitkyinas hästi edasi läinud, otsustasime pidada konvendi just selles linnas. Meil oli aga mure, kuidas kõik lõuna pool elavad tunnistajad kohale saaksid. Palvetasime ja seejärel palusime Birma Raudteel reserveerida kuus vagunit. Olime väga üllatunud, kui meie sooviavaldus heaks kiideti.

Peagi oli kõik kokkutulekuks valmis. Delegaatide saabumise päeval läksime keskpäeva paiku raudteejaama, sest rong pidi saabuma pool kolm. Samal ajal kui rongi  ootasime, tuli jaamaülem ja ulatas meile telegrammi, kus seisis: „Haakisime lahti kuus Vahitorni ühingu vagunit.” Ta sõnas, et rong ei jõudnud lisavaguneid ülesmäge vedada.

Mida nüüd teha? Esimene mõte oli konvent edasi lükata. See aga tähendanuks uute taotluste esitamist, mis kõik oleks võtnud nädalaid. Just siis, kui palvetasime tungivalt Jehoova poole, veeres rong jaama. Vaatasime jahmunud silmil – kõik kuus vagunit olid tunnistajaid täis! Nad naeratasid ja lehvitasid. Kui pärisime, mis oli juhtunud, selgitas keegi: „Kuus vagunit haagiti tõepoolest lahti, aga need polnud meie omad!”

Aastatel 1967–1971 kahekordistus Birmas tunnistajate arv ja tõusis ligi 600-ni. 1978. aastal kolis harubüroo kahekorruselisse majja. Kakskümmend aastat hiljem oli tunnistajaid juba üle 2500. Harubürood laiendati ja 22. jaanuaril 2000 pidas Ameerika Ühendriikidest tulnud Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige John Barr kolmekorruselise büroo- ja eluhoone pühitsemisel kõne. Sealsamas asub harubüroo praegugi.

Vaatan tagasi õnnistustele

Praegu elab ja töötab siin Yangoni harubüroos 52 vabatahtlikku. Jehoova tunnistajaid on Birmas umbes 3500, kogudusi ja gruppe 74. Mul on hea meel, et ka minu kallis ema sai aastal 1969 veidi enne oma surma Jehoova tunnistajaks.

1960ndate keskel tuli harubüroosse tõlkijaks kohalik pioneerkuulutaja Doris Ba Aye. Varem, aastal 1959 oli ta osalenud Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 32. kursusel. Selles koolis õpetatakse välja Jehoova tunnistajatest misjonäre. Dorise loomulik ilu, rõõmsameelsus ja tugev vaimsus võlusid mind ja ma armusin temasse. Abiellusime 1970. aastal. Tänase päevani teenime üheskoos ustavalt Jehoovat.

Juba enam kui 60 aasta jooksul olen näinud, kuidas Jehoova käsi toetab siinset kuulutustööd. Jehoova on tõesti suur ja väga kiidetav ning teeb „suuri asju”, nagu olen kogenud terve oma elu (Laul 106:21).

[Allmärkus]

[Pilt lk 27]

Rangoonis kuulutamas, 1957. aasta paiku

[Pilt lk 28]

Teel Kale konvendile, 1970ndate lõpp

[Pilt lk 29]

Meie uus kena harubüroo, mida laiendati aastal 2000

[Pilt lk 29]

Dorisega praegu

[Pilt lk 29]

Koos ukselt uksele teenistuses