Enne seda, kui Jeesus inimesena maa peale sündis, oli ta erinevalt teistest inimestest elanud vaimolendina taevas (Johannese 8:23). Ta oli Jumala esimene loodu ja aitas teda kõige muu loomisel. Jeesus on ainus Jehoova otsene loodu ja seepärast nimetatakse teda Jumala „ainusündinud pojaks”. Jeesus oli Jumala eesträäkija, mistõttu on teda kutsutud ka Sõnaks. (Johannese 1:1–3, 14; loe Õpetussõnad 8:22, 23; Koloslastele 1:15, 16.)

Jumal saatis oma Poja maa peale. Ta tegi seda nii, et kandis taevast tema elu üle neitsist juuditari Maarja üsasse. Seega polnud Jeesusel inimisa (Luuka 1:30–35). Jeesus tuli maa peale selleks, et 1) õpetada Jumala kohta tõde, 2) jätta Jumala tahte täitmises eeskuju ja 3) anda oma täiuslik elu lunastushinnaks. (Loe Matteuse 20:28; Johannese 18:37.)

Lunahind makstakse selleks, et kedagi vangistusest vabastada. Surm ja vanadus ei kuulunud Jumala algse eesmärgi juurde inimestega. Kust me seda teame? Jehoova ütles esimesele inimesele Aadamale, et kui ta ei kuuletu ehk teeb pattu, siis ta sureb. Kui Aadam poleks patustanud, ei oleks ta eales surnud. Ehkki Aadam suri küll aastasadu pärast seda päeva, mil ta Jumalale vastu hakkas, astus ta sel päeval esimese sammu surma poole (1. Moosese 2:16, 17; 5:5). Aadama tõttu kandus patt ja selle karistus surm edasi kõigile tema järglastele. Võibki öelda, et „patt tuli maailma” Aadama kaudu. Sellepärast me vajamegi lunastust. (Loe Roomlastele 5:12; 6:23.)

Kes võiks maksta lunastushinna, millega meid surmast vabastada? Kui sureme, maksame vaid oma pattude eest. Ükski ebatäiuslik inimene ei saa maksta kellegi teiste pattude eest. (Loe Laul 49:8–10.)

Kuna Jeesusel polnud inimisa, kellelt ta oleks pärinud patu, ei surnud ta mitte omaenda, vaid teiste pattude eest. Jumal saatis oma Poja meie eest surema. Selles ilmnes tema harukordne armastus inimkonna vastu. Ka Jeesus armastab meid, sest ta kuuletus oma Isale ja maksis meie pattude eest oma eluga. (Loe Johannese 3:16; Roomlastele 5:18, 19.)

Sellega, et Jeesus tervendas haigeid, äratas üles surnuid ja andis oma elu lunaks, et vabastada inimesi patust ja surmast, näitas ta, mida ta kõigi sõnakuulelike inimeste heaks tegema hakkab (Luuka 18:35–42; Johannese 5:28, 29). Pärast seda, kui Jeesus suri, äratas Jumal ta vaimolendina üles (1. Peetruse 3:18). Seejärel ootas ta Jumala paremal käel, kuni Jehoova annab talle võimu valitseda kuningana kogu maa üle (Heebrealastele 10:12, 13). Praegu Jeesus valitsebki taevase kuningana ja tema järelkäijad kuulutavad seda head sõnumit terves maailmas. (Loe Taaniel 7:13, 14; Matteuse 24:14.)

Varsti teeb kuningas Jeesus lõpu nii kannatustele kui ka nende põhjustajatele. Miljonid inimesed, kes Jeesusesse usuvad ja talle kuuletuvad, saavad elada paradiisiks muudetud maal. (Loe Laul 37:9–11.)