Hea maa „seitse vilja”

PIIBEL kirjeldab Iisraeli kui mägede ja orgude, rannikutasandike ja platoode, jõgede ja allikate maad. Tänu mitmekesisele mullastikule ja kliimale – lõunas laiuvale põuasele kõrbele, põhjas kõrguvatele lumistele mägedele – kasvab sel maal rikkalikult erisugust vilja. Kui iisraellased lähenesid Tõotatud Maale, püüdis Mooses tekitada neis selle „hea maa” suhtes suuremat ootust, öeldes, et see on „nisu, odra, viinapuude, viigipuude, granaatõunapuude, õlipuude ja mee maa”. Nagu näha, viitas ta seitsmele põllumajandussaadusele (5. Moosese 8:7, 8).

Veel tänapäevalgi kasutatakse selle maa saadustest rääkides väljendit „seitse vilja”. Läbi aegade on neid kujutatud müntidel ja postmarkidel kui Iisraeli viljarikkuse sümbolit. Milline koht oli neil „seitsmel viljal” vanaaja iisraellaste elus ja millist tööd nende saamine nõudis? Vaatame.

Nisu ja oder. Kuigi nii oder kui ka nisu külvati maha sügisel, sai oder valmis kuu aega varem. Odralõikuse uudseviljast tuli üks vihk templis Jehoovale ohverdada. Seda tehti hapnemata leibade pühal, meie kalendri järgi märtsi- või aprillikuus. Nisuleibade ohver toodi nädalatepühal mais (3. Moosese 23:10, 11, 15–17).

Sajandeid ja veel hiljaaegugi külvasid Iisraeli põllumehed teravilja käsitsi. Seemet kanti rõivavoldi sees, kust seda peoga laiali visati. Odraseemned jäidki laialipuistatult maha. Nisuseemned aga oli vaja mullaga katta: need kas lasti veoloomadel pinnasesse tallata või siis künti põld veel kord üle.

Piiblis mainitakse sageli vilja külvamist, lõikamist, peksmist, tuulamist ja jahvatamist. Kõik need tööd olid füüsiliselt paljunõudvad. Viljateradest jahvatati kodus iga päev jahu, millest küpsetati perele leiba. Seda teades mõistame, miks Jeesus andis juhise paluda „tänase päeva leiva” eest (Matteuse 6:11). Nisu- või odratäisterajahust leib oli Piibli aegadel inimeste põhitoit (Jesaja 55:10).

 Viinamarjad, viigimarjad ja granaatõunad. Pärast seda, kui Mooses oli iisraellasi kõrbes 40 aastat juhtinud, rääkis ta neile vaimustavast väljavaatest süüa Tõotatud Maa vilja. Mida olid kümme maakuulajat 40 aastat tagasi Tõotatud Maalt kaasa toonud, et näidata kõrbes leeris olevale rahvale maa viljarikkust? „Viinapuuväädi üheainsa kobaraga”, mis oli nii raske, et seda tuli kanda „kahe mehega põikpuus”. Lisaks olid nad toonud viigimarju ja granaatõunu. Need viljad võisid kõrberänduritel küll suu vett jooksma panna. Milline võrratu maa neid ees ootas! (4. Moosese 13:20, 23.)

Et viinapuud rohkelt vilja kannaksid, oli neid tarvis korralikult hooldada: neid tuli kärpida ja kasta ning neilt oli vaja saaki koristada. Viinamarjaistandused asusid tihtipeale mäenõlval ning hästi hooldatud istandusel oli kaitsemüür, hoolikalt rajatud terrassid ja vahimehe varjualune. Iisraellased teadsid väga hästi, kui palju tööd nõuab viinamäe harimine ja mis juhtub, kui viinamägi unarusse jätta (Jesaja 5:1–7).

Viinamarjakoristuse ajal algas veinitegu. Marjakobarad sõtkuti või pressiti katki surutõrres. Osa viinamarjamahlast keedeti siirupiks, osa kääritati veiniks. Iisraelis olid viinamarjakasvatuseks ja veinivalmistamiseks ideaalsed tingimused. *

Neis paigus, kus viigipuid ei kasva, on inimesed näinud võib-olla ainult kuivatatud ja pressitud viigimarju, mis on sootuks teistsugused kui otse puult nopitud mahlased viigimarjad. Et viigimarju saaks tarbida ka pärast lühikest koristusaega, tuleb need päikese käes kuivatada ja seejärel pakendada. Piiblis mainitakse sageli  viigimarjakakke, mis kujutasid endast pätsikesteks pressitud viigimarju (1. Saamueli 25:18).

Nahkse kestaga küpse granaatõuna sees on sadu tihedalt üksteise vastu kiilutud tillukesi „vilju”, mis sünnivad kohe suhu pista või millest saab pressida mahla. Tegemist on kosutava, tervisliku ja toitva puuviljaga. Vanaaja Iisraelis peeti granaatõuntest lugu. Näiteks ehtisid granaatõunakujulised kaunistused ülempreestri rõiva alläärt ja Saalomoni templi sambaid (2. Moosese 39:24; 1. Kuningate 7:20).

Oliivid ja mesi. Piiblis on ligi 60 viidet õlipuule, mis on väärtuslik toidu ja õli allikas. Oliivisalusid leidub praegugi peaaegu kõikjal Iisraelis (5. Moosese 28:40). Tänase päevani on oliivide koristamine oktoobris mitmel pool perekondlik ettevõtmine. Saagikoristajad taovad keppidega puuoksi, et oliivid maha variseksid, ja koguvad need siis kokku. Oliive säilitatakse ja kasutatakse toiduks aasta läbi või siis valmistatakse neist kohalikus presskojas õli. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud sadu eri tüüpi õlipresse. Kahvaturoheline õli valatakse astjatesse – kas pere enda aastaseks tarbeks või turul mahamüümiseks. Oliiviõli ei tarvitatud vanasti üksnes toiduks, vaid seda kasutati ka kehahooldusvahendi ja lambiõlina.

Mesi, mida Mooses mainis, võis olla kas mesilasmesi või datlitest ja viinamarjadest saadud siirup. Puuviljasiirup on tänini väga levinud magustaja. Aga see mesi, millest räägitakse Piiblis Simsoni ning Joonatani loos, oli ilmselgelt metsmesilaste kärjemesi (Kohtumõistjate 14:8, 9; 1. Saamueli 14:27). Hiljaaegu Põhja-Iisraelis Tel Rehovis leitud enam kui 30 taruga mesila tõendab, et Iisraelis peeti mesilasi juba Saalomoni päevil.

Kui tänapäeva Iisraeli värvikireval turul pagariäride ning lookas puu- ja köögiviljalettide vahel ringi jalutada, võib neid „seitset vilja” ja neist valmistatud tooteid näha rikkalikus valikus. Loomulikult on need vaid killuke lõputust hulgast kohalikest saadustest ja toodetest. Uudsete põllumajandusmeetodite abil on Iisraelis hakatud kasvatama ka teistelt maadelt pärit kultuure. See rohkelt vilja kandev väike maariba on tõesti väärt oma nime „hea maa” (4. Moosese 14:7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 11]

Nisu

[Pilt lk 11]

Oder

[Pilt lk 12]

Viinamarjad

[Pilt lk 12, 13]

Viigid

[Pilt lk 12]

Granaatõunad

[Pilt lk 13]

Oliivid

[Pilt lk 13]

Mesi