NEED vanal ajal kirjutatud read ei ole pärit Piiblist. Aastasadu on neile mõtteavaldustele viidatud, et õigustada naiste diskrimineerimist. Ka tänapäeval tsiteerivad mõned ekstremistid usutekste, et naiste üle võimutsemisele õigustusi leida, sest nende arvates on naissugu inimkonna hädade allikas. Kas Jumal tahtiski, et mehed naistesse põlgusega suhtuksid ja neid julmalt kohtleksid? Vaatame, mida ütleb Piibel.

Kas naised on Jumala needuse all?

Ei. Neetud on hoopis „see algne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks” (Ilmutus 12:9; 1. Moosese 3:14). Kui Jumal ütles, et Aadam hakkab oma naise üle valitsema, ei andnud ta sellega mehele õigust naise üle võimutseda (1. Moosese 3:16). Ta tegi lihtsalt teatavaks, milliseid kurbi tagajärgi esimene inimpaar oma patu tõttu kogeb.

Seega on naiste väärkohtlemine inimese pattulangemise otsene tagajärg, mitte aga Jumala tahe. Piibel ei toeta mõtet, et naised peavad oma esiema patu heastamiseks elama meeste julma ülemvõimu all (Roomlastele 5:12).

Kas Jumal lõi naise mehest alamaks?

Ei. 1. Moosese 1:27 ütleb: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” Pane tähele, et mõlemad, nii mees kui ka naine, loodi „Jumala näo järgi” ehk võimega peegeldada Jumala omadusi. Kuigi Aadam ja Eeva olid emotsionaalselt ja füüsiliselt erinevad, said nad Jumalalt ühe ja sama ülesande ning olid oma Looja ees võrdsed (1. Moosese 1:28—31).

Enne Eeva loomist ütles Jumal: „Ma tahan teha temale [Aadamale] abi, kes tema kohane on [„kes on talle täienduseks”, UM]!” (1. Moosese 2:18). Kas väljendid „tema kohane” ja „talle täienduseks” annavad kuidagi  mõista, et naine on mehest alam? Sugugi mitte. Mõelgem võrdluseks, kuidas kirurg ja anestesioloog teineteist täiendades koostööd teevad. Üks ei saa hakkama ilma teiseta. Kas fakt, et kirurg on see, kes opereerib, tähendab, et ta on anestesioloogist tähtsam? Ei tähenda. Samamoodi on ka mees ja naine loodud teineteisega koostööd tegema, mitte aga omavahel vägikaigast vedama (1. Moosese 2:24).

Millest ilmneb, et Jumal hoolib naistest?

Kuna Jumal nägi ette, et patused mehed hakkavad naiste üle võimutsema, väljendas ta juba ammustel aegadel oma kindlat nõu naisi kaitsta. Laure Aynard kirjutab oma raamatus „La Bible au féminin” 16. sajandil e.m.a antud Moosese seaduse kohta: „Kui seaduselepingus naistest räägitakse, siis enamasti nende huvide kaitseks.”

Näiteks käskis Jumala seadus austada nii isa kui ka ema (2. Moosese 20:12; 21:15, 17). Seadus nõudis, et rasedaid koheldaks hoolivalt (2. Moosese 21:22). Tänapäeval pole paljude maade naistel kaugeltki selliseid õigusi, mida tagas toonane Jumala seadus. Lisaks on veel palju teisi tõendeid, et Jumal naistest hoolib.

Seadus, mille Jumal Jehoova Iisraeli rahvale andis, tõi nii meestele kui ka naistele suurt kasu. Seaduse järgimine tagas neile parema tervise, moraalse puhtuse ja head suhted Jumalaga. Jumal tõotas, et senikaua kui iisraellased tema käske kuulda võtavad, on nad tõstetud „kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal” (5. Moosese 28:1, 2). Milline oli naiste elu selle seaduse all? Mõelgem järgnevale.

1. Naistel oli isikuvabadus. Erinevalt paljude muistsete rahvaste naistest oli iisraeli naisel küllaltki suur tegutsemisvabadus. Mees oli  küll perekonnapea, kuid ta jättis oma naisele paljudes asjades vabad käed. Näiteks võis naine hankida endale põllu või istutada viinamäe. Kui naine oskas kedrata ja kangast kududa, võis ta oma toodanguga ka äri ajada (Õpetussõnad 31:11, 16—19). Moosese seaduse all oli naine täieõiguslik ühiskonnaliige, mitte oma mehe vari.

Samuti võis naistel vanas Iisraelis olla isiklik suhe Jumalaga. Hanna palus Jumalat oma mure pärast ja andis endamisi talle tõotuse (1. Saamueli 1:11, 24—28). Ühel Suunemi linna naisel oli kombeks käia hingamispäeviti prohvet Eliisa käest nõu küsimas (2. Kuningate 4:22—25). Ja näiteks Deboora ja Hulda olid koguni Jumala prohvetid, kelle käest prominentsed mehed ja ka preestrid meeleldi nõu otsisid (Kohtumõistjate 4:4—8; 2. Kuningate 22:14—16, 20).

2. Naistel oli võimalik end harida. Seaduselepingu osalistena olid ka naised oodatud kuulama seaduse ettelugemist ning see andis neile võimaluse teadmisi omandada (5. Moosese 31:12; Nehemja 8:2, 8). Naised võisid saada ka väljaõpet, et täita avaliku jumalateenistusega seotud ülesandeid. Näiteks teenisid nad kogudusetelgi juures ja laulsid koos meestega templi laulukooris (2. Moosese 38:8; 1. Ajaraamat 25:5, 6, UM).

Paljudel naistel oli teadmisi ja oskusi, mis võimaldasid neil edukalt äri ajada (Õpetussõnad 31:24). Kui teiste tolle aja rahvaste seas oli tavaks, et poegi õpetas ainult isa, siis Iisraelis õpetas poegi ka ema — ning seda kuni nende täiskasvanuks saamiseni (Õpetussõnad 31:1). On ilmne, et muistses Iisraelis polnud naised kaugeltki mitte harimatud.

3. Naistest tuli lugu pidada. Kümnes käsus oli sätestatud: „Sa pead oma isa ja ema austama” (2. Moosese 20:12). Ja kuningas Saalomon,  kes oli tuntud oma tarkuse poolest, lausus õpetussõna: „Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust” (Õpetussõnad 1:8).

Seadus kirjutas ette kõlbelise käitumise normid, mis nõudsid naiste austavat kohtlemist (3. Moosese 18:6, 9; 5. Moosese 22:25, 26). Abielumeestele anti käsk arvestada oma naise füüsiliste ja bioloogiliste piirangutega (3. Moosese 18:19).

4. Jumal kaitses naiste õigusi. Jehoova ütleb oma Sõnas enda kohta, et ta on „vaestelaste isa ja lesknaiste asjaajaja”. Ta kaitses neid, kellel polnud isa või meest, kes nende õiguste eest oleks seisnud (Laul 68:6; 5. Moosese 10:17, 18). Kord, kui võlausaldaja ühe prohveti leske ülekohtuselt kohtles, tegi Jehoova selle lesknaise heaks ime, tänu millele tuli lesk majanduslikult toime ja säilitas ka oma väärikuse (2. Kuningate 4:1—7).

Mõnda aega enne seda, kui iisraellased Tõotatud Maale jõudsid, suri ühe perekonna pea nimega Selofhad. Kuna tal ei olnud poega, palusid tema viis tütart, et Mooses annaks neile Tõotatud Maal pärisosa. Vastuseks nende palvele käskis Jehoova Moosesel hoolitseda selle eest, et Selofhadi tütreid õiglaselt koheldaks. Ta ütles: „Anna neile tõesti maaomand pärisosaks nende isa vendade keskel; anna neile üle nende isa pärisosa.” Sealtpeale oli Iisraelis ka naistel võimalik saada endale oma isa pärisosa ja pärandada see edasi oma lastele (4. Moosese 27:1—8).

Moosese seaduse all oli naistel auväärne seisund ja nende õigustest peeti lugu. Kuid alates 4. sajandist e.m.a hakkas judaismi mõjutama kreeka kultuur, kus naisi peeti meestest alamaks. (Vaata kasti „Naiste diskrimineerimisest vanades tekstides”.)

Kreeka luuletaja Hesiodos (8. sajand e.m.a) kirjutas kõik inimkonna hädad naiste arvele. Oma poeemis „Theogonia” rääkis ta „hukutavast tõust, naissoost, kes surelike meeste suureks õnnetuseks nende keskel elab”. 2. sajandi algul e.m.a kinnitas selline idee kanda ka judaismis. Talmudis, mida hakati koostama 2. sajandil m.a.j, oli meestele antud järgmine hoiatus: „Ära naistega palju räägi, sest nii langed lõpuks pahede küüsi.”

Niisugune usaldamatus on naise rollile juudi ühiskonnas sajandeid tugevat mõju avaldanud. Näiteks Jeesuse ajal oli templil naiste õu, kust kaugemale naisi ei lubatud.  Usuline haridus oli mõeldud üksnes meestele ning arvatavasti pidid naised sünagoogis meestest eraldi olema. Talmudis tsiteeritakse ühe rabi sõnu: „Kes õpetab tütrele toorat [seadust], see teeb temast kõlvatu naise.” Kuna juudi usujuhid maalisid Jumala suhtumisest naistesse väära pildi, hakkasid paljud mehed naisi põlgama.

Neist pärimuste pinnasest võrsunud eelarvamustest oli teadlik ka Jeesus (Matteuse 15:6, 9; 26:7—11). Kas usujuhtide õpetused mõjutasid seda, kuidas tema naisi kohtles? Mida me võime Jeesuse käitumisest ja suhtumisest õppida? Kas Kristuse õpetused on toonud naistele kergendust? Neile küsimustele vastab järgmine artikkel.