Pärsia valitsuse ametlikke kirju toimetas kohale riiklik postiteenistus. Piibli Estri raamat kirjeldab sealset postiteenistust järgmiselt: „[Kirjad] kirjutati kuningas Ahasverose nimel ja kinnitati kuninga pitserisõrmusega; ja kirjad läkitati ratsakäskjalgadega, kes ratsutasid kuninglikel hobustel, võidusõiduratsudel” (Ester 8:10). Rooma impeeriumis oli riiklike ja sõjaväeliste teadaannete edasitoimetamine korraldatud samamoodi.

Riiklik postiteenistus polnud aga mõeldud selleks, et toimetada kohale tavainimeste kirju, nagu seda olid näiteks apostel Pauluse läkitused. Jõukam inimene võis saata oma orja kirja kohale viima. Enamasti aga saadeti kirjad teele tuttavate või isegi võõrastega, kes juhtusid reisima vajalikus suunas. Sugulased, sõbrad, sõdurid ja kaupmehed olid kõik potentsiaalsed kirjakandjad. Kirjakandja valimisel oli tähtis kaaluda, kas see inimene on usaldusväärne: kas ta käiks kirjaga hoolsalt ümber ja kas kiri jõuaks adressaadini avamata kujul. Piibel näitab, et Paulus usaldas vähemalt mõne oma kirja kohaleviimise kaaskristlastele (Efeslastele 6:21, 22; Koloslastele 4:7).

Muistse Iisraeli majanduse aluseks olid peamiselt maaviljelus, karjakasvatus ja kaubavahetus. Piiblis viidatakse mitmele turuplatsile, mis asusid linnaväravates — Lambaväravas, Kalaväravas ja Potikillu väravas (Nehemja 3:1, 3; Jeremija 19:2). Väravate nimed osutavad nähtavasti neis paigus müüdud kaubale. Piiblist leiab teisigi viiteid kaubandustegevusele. Näiteks oli Jeruusalemmas „pagarite tänav” (Jeremija 37:21).

Mida on aga teada hindade kohta? Ühes Piiblit kommenteerivas väljaandes öeldakse: „Kuna hinnad on sajandite jooksul palju kõikunud, on raske täpselt kindlaks teha, kui palju mingi kaup teatud ajal kusagil maksis.” Ometi nähtub muistsetest ülestähendustest, sealhulgas Piiblist, et isegi noil ammustel aegadel mõjutas hindu inflatsioon. Toome näiteks ühe tollal tavalise kaubandusharu — orjadega kauplemise. Joosep müüdi orjaks 20 hõbetüki eest, milleks võisid olla seeklid. See oli tõenäoliselt keskmine orja hind 18. sajandil e.m.a (1. Moosese 37:28). Kolmsada aastat hiljem oli orja hinnaks 30 seeklit (2. Moosese 21:32). 8. sajandiks e.m.a oli hind tõusnud 50 seeklini (2. Kuningate 15:20). Ja veel kaks sajandit hiljem, Pärsia võimuperioodil, olid orjade hinnad kerkinud juba 90 seeklini või veelgi kõrgemale. Nagu näeme, pole hinnatõus üksnes tänapäeva nuhtlus.