JEESUSE ülestõusmine pole lihtsalt üks sündmus kaugest minevikust, mis meid kuidagi ei puudutaks. Apostel Paulus tõstis selle olulisust esile, kui kirjutas: „Kristus on tõesti surmast üles äratatud, uudseviljana nende hulgast, kes on vajunud surmaunne. Sest kuna surm on inimese kaudu, on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nii tehakse ka kõik elavaks Kristuses” (1. Korintlastele 15:20—22).

Jeesus äratati üles 16. niisanil 33. aastal, samal päeval, kui juudid ohverdasid Jeruusalemma templis uudsevilja oma esimesest saagist Jumal Jehoovale. Nimetades Jeesust uudseviljaks, andis Paulus mõista, et on ka teisi, kes surnuist tagasi ellu tuuakse.

Järgmisena selgitab Paulus, mille on Jeesuse ülestõusmine võimalikuks teinud, öeldes: „Kuna surm on inimese kaudu, on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.” Kuna Aadama patt ja ebatäius on meile edasi kandunud, oleme kõik surelikud. Ent kui Jeesus oma täiusliku inimelu lunaks andis, avas ta inimestele võimaluse ülesäratamise kaudu saada vabaks patu ja surma orjusest. Paulus võttis selle teema hästi kokku, kui kirjutas: „Palk, mille patt maksab, on surm, kuid kingitus, mille Jumal annab, on igavene elu Kristus Jeesuse, meie Issanda kaudu” (Roomlastele 6:23).

Jeesus selgitas, mida tema surm ja ülestõusmine meile tähendab. Ta viitas iseendale, kui ütles: „Nii peab üles tõstetama ka inimese Poeg, et igaühel, kes temasse usub, võiks olla igavene elu. Sest Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usku üles näitab, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:14—16).

Mõelda vaid! Ees ootab lõputu elu ilma valu, kannatuste ja kurbuseta (Ilmutus 21:3, 4). Milline imeline väljavaade! Õpetlane David Garland väljendas seda järgmiselt: „Kui surnuaiad tuletavad meile meelde elu lühidust, siis ülesäratamine kinnitab surma lühidust.” („Baker Exegetical Commentary on the New Testament.”) Jah, Jeesuse ülestõusmine tähendab elu!