KAS Jeesuse elu oli tõesti mõttekas? Ta kasvas üles vaeses peres ja kogu elu jooksul ei olnud tal kuigipalju maist vara. Tegelikult polnud tal „kohta, kuhu oma pea panna” (Luuka 9:57, 58). Lisaks vihkasid ja laimasid vaenlased teda ning viimaks ka tapsid.

Sa võid mõelda, et selline elu pole küll kuigivõrd mõttekas. Ent Jeesuse elus oli palju sellist, mida meil tasub uurida. Vaadelgem lähemalt tema elu nelja tahku.

„Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu saatnud.”(Johannese 4:34)

Jeesus püüdis sõnade ja tegudega täita oma taevase isa Jehoova * tahet. Ta leidis sellest suurt rõõmu. Nagu on näha eeltoodud kirjakohast, võrdles ta Jumala tahte täitmist toiduga. Mõelgem, mis olukorras Jeesus need sõnad lausus.

Jeesus ütles need sõnad umbes keskpäeval (Johannese 4:6). Ta oli rännanud kogu hommikupooliku mööda mägist Samaariat. Võib arvata, et nälg andis tunda, sest olid ju jüngridki talle peale käinud: „Rabi, söö!” (Johannese 4:31). Jeesuse vastusest aga ilmneb, et talle andis jõudu ja kosutust Jumala töö tegemine. Kas pole siit hästi näha, et ta oli mees, kelle elul oli mõte?

„Ma armastan Isa.” (Johannese 14:31)

Jeesus oli oma taevase isaga väga lähedane. Suurest armastusest Jumala vastu tegi ta inimestele teatavaks tema nime, eesmärgid ja omadused. Jeesus jäljendas oma sõnade, tegude ja hoiakutega Jehoovat nii täiuslikult, et ta oli otsekui oma Isa peegelpilt. Seetõttu oligi nii, et kui Filippus ütles Jeesusele: „Näita meile Isa”, vastas Jeesus: „Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa” (Johannese 14:8, 9).

Jeesus armastas oma Isa nii väga, et oli valmis talle kuuletumise nimel isegi surema (Filiplastele 2:7, 8; 1. Johannese 5:3). Niivõrd palav armastus Jumala vastu andis Jeesuse elule mõtte.

„Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma hinge oma sõprade eest.” (Johannese 15:13)

Ebatäiuslike inimestena on meie tulevikuväljavaated üsna sünged. Piibel selgitab: „Just nagu ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Meil pole võimalik oma jõududega pääseda patu tagajärjest — surmast (Roomlastele 6:23).

Õnneks on Jehoova teinud armastavalt korraldusi, et lahendada see trööstituna näiv olukord. Ta lubas oma täiuslikul ja patuta Pojal Jeesusel kannatada ja surra, et tuua lunaohver, mis võimaldaks inimkonna patu ja surma orjusest vabastada. Ajendatuna armastusest oma Isa ja inimeste vastu, nõustus Jeesus meeleldi Isa tahtega ja andis oma täiusliku inimelu meie eest (Roomlastele 5:6—8). Selline isetu armastus tegi ta elu mõttekaks. *

„See on mu armas Poeg, kellel on minu heakskiit.”(Matteuse 3:17)

Jehoova lausus need sõnad taevast, kui Jeesus ristiti. Seega väljendas ta avalikult oma kiindumust ja heakskiitu. Pole siis ime, et Jeesus sõnas veendunult: „Minu Isa armastab mind” (Johannese 10:17). Kuna Jeesus teadis, et Isa armastab teda ja et tal on temast hea meel, talus ta vapralt tagakiusamist ja kriitikat. Isegi surmaga silmitsi seistes jäi ta tasakaalukaks ja rahulikuks (Johannese 10:18). See, et Jeesus tajus Isa armastust ja heakskiitu, andis ta elule kahtlemata veel sügavama tähenduse.

Jeesuse elu oli tõepoolest mõttekas. Ilmselgelt on meil Jeesuselt palju õppida selle kohta, kuidas elada mõttekat elu. Järgmises artiklis vaatleme mõningaid Jeesuse nõuandeid oma järelkäijatele.