SEE aare tuli päevavalgele 1922. aasta detsembri lõpus, kui gruusia akadeemik Ivané Džavahhišvili uuris seda, kuidas gruusia tähestik tekkis. Tema kätte sattus Jeruusalemma Talmud. Seda uurides märkas ta heebreakeelse teksti all osaliselt kustutatud teksti gruusia kirjas. *

Talmudis varjul olnud tekst oli osa Piibli Jeremija raamatust ja pärines 5. sajandist. Enne seda leidu oli vanim teadaolev gruusiakeelne Piibli käsikiri pärit 9. sajandist. Peagi leiti ka teisi piibliraamatute katkeid, mis pärinesid 5. sajandist või isegi varasemast ajast. Kujuta ette, mis tunne on leida Piibli osasid, mis on ümber kirjutatud kõigest mõnisada aastat pärast Jeesuse ja tema apostlite eluaega.

Kes selle tõlke tegi? Kas üks tõlkija või rühm pühendunud tõlkijaid? Seni pole leitud ühtegi ajaloolist ülestähendust, mis annaks sellele küsimusele vastuse. Kuidas asi ka polnud, on ilmne, et Piibel või vähemalt mingid selle osad tõlgiti gruusia keelde juba 4. sajandil ja et alates sellest ajast on Jumala Sõna olnud grusiinidele nende emakeeles kättesaadav.

Sellest, mil määral olid grusiinid Piibliga kursis, annab aimu raamat „Püha kuninganna Šušaniki piinad”, mis tõenäoliselt pärineb 5. sajandi lõpust. Kirjandusteoses, mis pajatab kuninganna traagilisest elust, tsiteerib autor Laulude raamatut, evangeeliume ja teisi Piibli raamatuid või viitab neile. Samuti jutustatakse seal sellest, kuidas kuninganna Šušaniki abikaasa, Kartli kuningriigi asevalitseja Varsken hülgas soovist lepitada Pärsia ülemvalitsejaid ristiusu ja pöördus Pärsia zoroastrismi ning nõudis, et ka naine seda teeks. Vastavalt raamatule polnud aga naine nõus usust taganema ning leidis enne oma märtrisurma lohutust Pühakirjast.

Näib, et alates 5. sajandist on järjepidevalt  Piiblit gruusia keelde tõlgitud ja ümber kirjutatud. Suur hulk gruusiakeelseid Piibli käsikirju annab tunnistust pühendunud ümberkirjutajate ja tõlkijate tööst. Vaadelgem nüüd lähemalt, milline on olnud gruusiakeelse Piibli tõlkimise ja trükkimise lugu.

„Mina, alandlik munk Giorgi, olen tõlkinud selle Laulude raamatu uuskreeka keelest gruusia keelde suure hoole ja pühendumusega.” Need sõnad pani kirja 11. sajandil elanud gruusia munk Giorgi Mtatsmindeli. Miks oli vaja Piiblit tõlkida, kui gruusiakeelne Piibel oli juba sajandeid olemas olnud?

11. sajandil polnud enam ringluses kuigipalju gruusiakeelse Piibli varaseid käsikirju. Mõned Piibli raamatud olid sootuks kaduma läinud. Ka keel oli mõnevõrra muutunud ja lugejatel oli vanu käsikirju raske mõista. Kuigi gruusiakeelset Piiblit püüdsid taastada mitmed tõlkijad, oli selles märkimisväärseim roll Giorgi Mtatsmindelil. Ta võrdles olemasolevaid gruusiakeelseid käsikirju kreekakeelsete käsikirjadega ja tõlkis puuduvad osad, mille hulgas olid isegi terved raamatud. Päeval täitis ta oma ülesandeid mungakloostri ülemana, õhtuti aga tõlkis Piiblit.

Mtatsmindeli kaasaegne Efrem Mtsire läks tõlkimisest veel sammu kaugemale ja koostas tõlkijatele juhtnöörid. Seal olid kirjas sellised peamised tõlkepõhimõtted nagu näiteks, et tõlkima peaks algkeelest, kui vähegi võimalik, ja et algteksti tuleks järgida hoolsalt, kuid mitte selle hinnaga, et ohvriks tuuakse loomulik keel. Samuti võttis ta gruusia piiblitõlgetes esimesena kasutusele allmärkused ja ristviited. Mtsire tõlkis uuesti mitu Piibli raamatut. Mtatsmindeli ja Mtsire panid oma tööga aluse edaspidisele tõlketegevusele.

Järgmine sajand oli gruusia kirjanduse õitseaeg. Gelati ja Ikalto linna rajati akadeemiad. Enamik õpetlasi on arvamusel, et nõndanimetatud Gelati Piibel, mis on praegu hoiul Gruusia rahvuslikus käsikirjade hoidlas, on mõne Gelati või Ikalto õpetlase tehtud täiesti uus tõlge.

Millist mõju avaldas selline hoogustunud Piibli tõlkimine grusiinidele? 12. sajandil kirjutas gruusia poeet Šotha Rusthaveli värssteose „Kangelane tiigrinahas”. See teos mõjutas sajandite vältel grusiine nii tugevalt, et seda hakati nimetama nende teiseks Piibliks. 20. sajandi õpetlane Korneli Kekelidze märkis, et kuigi Rusthaveli arvatavasti ei tsiteerinud  sõna-sõnalt Piiblit, „peegeldavad mõned tema värsid ilmselgelt piiblisalmides leiduvaid mõtteid”. Oma tublisti romantiseeritud teoses käsitleb poeet sageli tõelist sõprust, heldekäelisust, naistest lugupidamist ja isetut armastust võõraste vastu. Need ja teised väärtused, mida Piibel õpetab, on põlvest põlve kujundanud grusiinide ellusuhtumist ja neid peetakse siiani kõrges aus.

17. sajandi lõpupoole võttis Gruusia kuningapere oma südameasjaks Piibli trükkimise. Kuningas Vahtang VI asutas pealinna Thbilisisse trükikoja. Kuid Piibel polnud kaugeltki mitte trükivalmis. Gruusiakeelne Piibel oli taas varju jäänud. Saadaval olid üksnes mõnede raamatute mittetäielikud käsikirjad ja needki iganenud keeles. Piibli revideerimine ja taastamine usaldati keeleteadlasele Sulhan-Saba Orbelianile.

Orbeliani asus tööle äärmise pühendumusega. Ta valdas mitut keelt, sealhulgas kreeka ja ladina keelt, ning seetõttu oli tal võimalik lisaks gruusiakeelsetele käsikirjadele uurida ka teistes keeltes käsikirju. Kuid tema ausameelne hoiak polnud Gruusia õigeusu kirikule meelt mööda. Vaimulikud süüdistasid Orbelianit kiriku reetmises ja neil õnnestus veenda kuningat, et ta käsiks Orbelianit oma töö katki jätta. Mõningatest gruusiakeelsetest allikatest ilmneb, et kirikukogu vaimulikud sundisid Orbelianit põletama ära Piibli, mille kallal ta oli aastaid vaeva näinud.

Siiani on säilinud üks Mtshetha käsikiri, mida tuntakse ka nime all Saba Piibel, ja on märkimisväärne, et selles on mõningad Orbeliani kirjutatud märkused. Mõned aga kahtlevad, kas tegu ikka on Piibliga, mille vastu vaimulikud sõdisid. Orbelianile omistatakse täie kindlusega üksnes selle lisad.

Hoolimata raskustest leidus kuningaperes siiski neid, kes ihkasid Piiblit välja anda. Aastatel 1705—1711 trükitigi mõned Piibli osad. Viimaks, 1743. aastal ilmus tänu kuningapoegadele Bakarile ja Vahhuštile gruusiakeelne tervikpiibel. Enam polnud võimalik seda varjule panna.