„Nende hinged, kes surevad surmapatu seisundis, langevad vahetult pärast surma põrgusse, kus neid karistatakse igikestvas põrgutules,” öeldakse raamatus „Catechism of the Catholic Church”. Mõned vaimulikud ütlevad, et põrgu on täielik eraldatus Jumalast.

„Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4.) „Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Kui hing sureb ja on teadvusetus olekus, siis kuidas saaks seda karistada „igikestvas põrgutules” või kuidas saaks see tunda kurvastust seetõttu, et on jäädavalt Jumalast eraldatud?

Vastega „põrgu” tõlgitud heebrea ja kreeka sõnad viitavad Piiblis tegelikult inimkonna sümboolsele hauale. Näiteks kui Iiob vaevles raske haiguse käes, palvetas ta: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas [„põrgus”, „Douay-Rheims Version”]” (Iiob 14:13). Iiob soovis puhata hauas, mitte kohas, kus teda oleks piinatud või kus ta oleks Jumalast eraldatud olnud.

Julmus ei lähenda meid Jumalaga, vaid tõukab temast hoopis eemale. „Pisikesest peale õpetati mulle, et on olemas põrgu,” lausub naine nimega Rocío Mehhikost. „Olin hirmul ja ma ei suutnud uskuda, et Jumalal võiks olla mõni hea omadus. Arvasin, et ta on vihane ja ükskõikne.”

Saanud teada, kui üheselt räägib Piibel Jumala kohtuotsustest ja surnute olukorrast, muutus Rocío suhtumine Jumalasse. „Tundsin tohutut kergendust,” märgib ta. „Veendusin selles, et Jumal tahab meile parimat, et ta armastab meid ning et minagi võin teda armastada. Ta on nagu isa, kes võtab oma lastel käest kinni ja soovib neile parimat.” (Jesaja 41:13.)

Mõned püüavad jumalakartlikult käituda, kuna nad kardavad põrgutuld, kuid Jumal ei soovi, et teeniksime teda hirmust. Jeesus ütles: „Sa pead armastama Jehoovat, oma Jumalat” (Markuse 12:29, 30). Kui adume, et Jumal ei tegutse tänapäeval ülekohtuselt, kinnitab see meile, et ta mõistab ka tulevikus õiglast kohut. Meiegi võime öelda sama veendunult nagu Iiobi sõber Eliihu: „Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu” (Iiob 34:10).