„Me pole jõudnud üksmeelele, kas on üldse õige rääkida sellest, et Jumalal on nimi, ja kui tal on nimi, siis mis see võiks olla.” (Professor David Cunningham, „Theological Studies”)

Jumal sõnas: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi” (Jesaja 42:8). Jehoova on eestikeelne vorm heebreakeelsest nimest, mis kannab endas mõtet, et Jumal saab, kelleks tahab.

Jehoova soovib, et me kasutaksime ta nime. „Kuulutage tema nime,” öeldakse Piiblis, „tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge” (Jesaja 12:4).

Jeesus kasutas Jumala nime. Palves ütles ta Jehoovale: „Ma olen andnud neile [oma jüngritele] teada sinu nime ja annan veelgi seda teada.” Miks andis Jeesus jüngritele teada Jumala nime? Ta jätkas: „Et nad ilmutaksid sellist armastust, millega sina [Jumal] mind oled armastanud, ning et ma oleksin nendega ühtne” (Johannese 17:26).

„Inimene, kes ei tea Jumala nime, ei tunne teda ning kui ta suhtub temasse kui ebamäärasesse jõudu, pole tal võimalik teda armastada,” kirjutas teoloog Walter Lowrie.

Victoril oli tavaks iga nädal kirikus käia, kuid ta ei tundnud tegelikult Jumalat. Ta selgitab: „Kui ma sain teada, et Jumala nimi on Jehoova, oleks mulle teda justkui ametlikult tutvustatud. Tundsin, nagu oleksin viimaks ometi saanud tuttavaks kellegagi, kellest olin nii palju kuulnud. Jumal muutus mulle reaalseks ja ma tahtsin tema sõbraks saada.”

Jehoova omakorda tahab saada lähedaseks nendega, kes kasutavad tema nime. Seoses nendega, kes „austavad tema nime”, tõotab Jumal: „Ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib” (Malakia 3:16, 17). Jumal annab tasu kõigile, kes tema nime appi hüüavad. Piiblis on kirjas: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse” (Roomlastele 10:13).