MÕNI aeg tagasi mõistis ühe lääneriigi kriminaalkohus vigaste tõendite alusel kaks meest mõrvas süüdi ja määras neile karistuseks surmanuhtluse. Kui viga päevavalgele tuli, nägid advokaadid kõvasti vaeva ning nende ponnistuste tulemusel üks süüdimõistetuist vabastati. Kuid teise mehe heaks poleks ka tippadvokaadid suutnud midagi teha, sest ta oli selleks ajaks juba hukatud.

Sääraseid eksimusi võib ette tulla igas õigussüsteemis. Seepärast ergutatakse Piiblis: „Taotlege õigust, üksnes õigust” (5. Moosese 16:20, UM). Kui kohtunikud niimoodi toimivad, mõistavad nad õiglast kohut. Tänu Jumala seadusele oli muistsel Iisraelil õigussüsteem, mis põhines erapooletusel ja õiglusel. Selle seaduse uurimine veenab meid selles, et „kõik tema [Jumala] teed on õiged” (5. Moosese 32:4).

Et kohtunikud võiksid tegutseda inimeste parimates huvides, peavad nad olema pädevad, ausad ja hoiduma korruptsioonist. Seadus, mille Jumal iisraellastele andis, väärtustas sellised kohtunikke. Iisraellaste kõrberännaku algul kästi Moosesel otsida „tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust” ning seada nad kohtunikeks (2. Moosese 18:21, 22). 40 aasta pärast rõhutas Mooses uuesti, et kohtumõistjateks on vaja „tarku, mõistlikke ja kogenud mehi” (5. Moosese 1:13—17, UM).

Sajandeid hiljem käskis Juuda kuningas Joosafat * kohtumõistjaid: „Vaadake, mida te teete, sest teie ei mõista kohut inimese nimel, vaid Jehoova nimel, ja tema on teiega, kui te õigust mõistate! Nüüd siis valitsegu teid Jehoova kartus! Pange tähele, mida teete, sest Jehoova, meie Jumala juures ei ole ülekohut, erapoolikust ega meelehea võtmist!” (2. Ajaraamat 19:6, 7). Niisiis tuletas kuningas kohtumõistjatele meelde, et kui nad lasevad eelarvamusel või ahnusel oma otsuseid mõjutada, peab Jumal neid vastutavaks kahju eest, mis seetõttu sünnib.

Kui Iisraeli kohtumõistjad tegutsesid Jumala seatud kõrgete normide järgi, tundis rahvas end kaitstuna ja turvaliselt. Ent Jumala seadus sisaldas ka põhimõtteid, mis aitasid kohtunikel langetada õiglasi otsuseid, seda isegi kõige raskematel juhtumitel. Millised on mõned neist põhimõtetest?

Kohtumõistjateks valitud mehed olid küll targad ja võimekad, kuid nad ei tohtinud teha otsuseid oma võimekusele või tarkusele toetudes. Jumal Jehoova andis neile põhimõtted või juhendid, mis aitasid neil õige otsuseni jõuda. Nimetame siinkohal mõned neist.

Uuri asja põhjalikult. Jumal andis Moosese kaudu Iisraeli kohtumõistjatele juhtnööri: „Kui te lahendate tüliküsimust oma vendade vahel, siis mõistke õiglast kohut” (5. Moosese 1:16, UM). Kohtumõistjad said teha õiglase otsuse vaid siis,  kui neile olid teada kõik asjaga seotud faktid. Seepärast ergutas Jumal neid, kes õigusküsimusi käsitlesid: „Uurige seda põhjalikult ning tehke selle kohta järelepärimisi.” Nad pidid enne asja menetlema hakkamist veenduma, et kellegi vastu esitatud süüdistus on tõesti kinnitust leidnud. (5. Moosese 13:15, UM; 17:4.)

Kuula tunnistajaid. Tunnistajate ütlused olid süüteo uurimisel väga olulised. Jumala seaduses oli säte „Ärgu astugu kellegi vastu üles ainult üks tunnistaja mõne süüteo või mõne patu pärast, ükskõik missuguse tehtud patu pärast — alles kahe või kolme tunnistaja sõna põhjal saab asi selgeks” (5. Moosese 19:15). Seadus manitses tunnistajaid: „Ära levita valekuuldusi! Ära löö kätt õelaga, et sa ei saaks valetunnistajaks!” (2. Moosese 23:1).

Nõua tunnistajailt ausaid ütlusi. Kohtus valetamisele järgnes karistus. Valetamise kohta anti karm hoiatus: „Kohtumõistjad kuulaku hästi järele, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kes on valet tunnistanud oma venna kohta, siis te peate temaga talitama nõnda, kuidas tema mõtles talitada oma vennaga. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt!” (5. Moosese 19:18, 19). Näiteks kui keegi kohtus valetas, et saada endale teise inimese pärand, pidi temalt endalt samaväärne summa välja nõutama. Kui keegi rääkis sihilikult valet kellegi kohta, keda ta teadis olevat süütu, ja inimene seejärel surmati, pidi valetaja oma teo eest eluga maksma. Selline seadus andis tugeva ajendi kõnelda tõtt.

Mõista kohut erapooletult. Kui kohtunikele olid teada kõik olemasolevad tõendid, vaagisid nad neid hoolikalt, et langetada otsus. Sellega seoses oli seaduses kirjas tähtis mõte, millega tuli arvestada. Seal öeldi: „Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt  kohut!” (3. Moosese 19:15). Kõigil juhtudel pidi otsus tehtama olemasolevate faktide põhjal, seda ei tohtinud mõjutada asjaga seotud inimeste väline olek või sotsiaalne staatus.

Need põhimõtted, mis sajandeid tagasi iisraellastele antud seadusesse kirja pandi, on kohtupidamise juures siiani kasulikud. Nende järgimine aitab vältida kehtetute protsesside pidamist ja ekslike kohtuotsuste langetamist.

Mooses küsis iisraellastelt: „Kas on teist suurt rahvast, kellel on nii õiglased seadlused ja seadused, nagu kogu see käsuõpetus, mille ma täna panen teie ette?” (5. Moosese 4:8). Tõepoolest, mitte ühelgi teisel rahval polnud selliseid suurepäraseid seadusi ja kohtumõistjaid. Kuna kuningas Saalomon täitis oma nooruses ustavalt Jehoova seadusi, elasid inimesed tema valitsuse all julgesti, nautisid rahu ja heaolu ning „sõid ja jõid ning olid rõõmsad” (1. Kuningate 4:20; 5:5).

Kahjuks pöörasid iisraellased hiljem oma Jumalale selja. Prohvet Jeremija kaudu ütles Jumal nende kohta: „Vaata, nad on põlanud Jehoova sõna — mis tarkust võib neil olla?” (Jeremija 8:9). Tagajärjeks oli see, et Jeruusalemmast sai „veresüüga linn”, mis oli täis häbitegusid. Viimaks tabas Jeruusalemma häving ja see jäi varemeisse 70 aastaks (Hesekiel 22:2; Jeremija 25:11).

Prohvet Jesaja elas ajal, kui iisraellastel läks vaimses mõttes väga halvasti. Meenutades möödunud aegu, ütles ta seoses Jumal Jehoova ja tema seadusega: „Kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust!” (Jesaja 26:9).

Oma suureks rõõmuks võis Jesaja Jumala vaimu mõjutusel kirja panna ennustuse messiaskuninga Jeesus Kristuse valitsuse kohta: „Ei ta mõista kohut oma silma nägemise ega noomi oma kõrva kuulmise järgi, vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses ja noomib hädalisi maal õigluses” (Jesaja 11:3, 4). Milline imeline tulevik ootab ees kõiki, kes saavad Jumala kuningriigi alamateks messiaskuninga valitsuse all! (Matteuse 6:10.)