VAHETULT enne taevasse naasmist käskis Jeesus oma jüngritel anda endast tunnistust „nii Jeruusalemmas kui ka kogu Judeas ja Samaarias ning kuni maa kõige kaugema paigani” (Apostlite teod 1:8). Seda tema innukad ja vaprad jüngrid tegidki. Ent peagi kutsus nende kuulutustegevus Jeruusalemmas esile ägeda vastupanu, mistõttu Stefanose elu lõppes koguni märtrisurmaga. Paljud Jeesuse jüngrid leidsid varju Süüria Antiookiast, ühest Rooma impeeriumi suurimast linnast, mis asus Jeruusalemmast umbes 550 kilomeetrit põhja pool (Apostlite teod 11:19).

Antiookias jätkasid jüngrid hea sõnumi kuulutamist Jeesusest ja paljud mittejuudid said usklikuks (Apostlite teod 11:20, 21). Ehkki Antiookia linnas kõneldi kreeka keelt, oli väljaspool linna ja provintsides elava rahva keeleks süüria keel.

Kuna 2. sajandil kasvas süüria keelt kõnelevate kristlaste kogukond, tekkis vajadus tõlkida hea sõnum nende emakeelde. Näib, et mõned Piibli kreekakeelse osa raamatud tõlgiti kõigepealt süüria, mitte aga ladina keelde.

 Aastaks 170 oli Süüria kirjanik Tatianus (u 120—173) koostanud kombinatsiooni neljast kaanonisse kuuluvast evangeeliumist ning andnud kreeka või süüria keeles välja teose, mida üldiselt nimetatakse Diatessaroniks (kreeka keeles „läbi nelja [evangeeliumi]”). Hiljem kirjutas Ephraem Süürlane (310—373) Diatessaronile kommentaari, mis annab tunnistust sellest, et see teos oli süüria kristlaste seas kasutusel.

Diatessaron pakub meile tänapäeval suurt huvi. Miks? 19. sajandil väitsid mõned õpetlased, et evangeeliumid kirjutati alles 2. sajandil, millalgi aastatel 130—170, ning et järelikult ei saa need olla autentsed lood Jeesuse elust. Kuid muistsed Diatessaroni käsikirjad, mis on tulnud päevavalgele pärast seda, tõendavad, et Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid olid 2. sajandi keskpaigaks juba laialdaselt levinud. Seepärast pidid need olema kirjutatud enne seda. Samuti väärib tähelepanu see, et kui Tatianus koostas Diatessaroni, võttis ta aluseks neli üldtunnustatud evangeeliumi. Niisiis on ilmne, et apokrüüfilisi evangeeliume ei peetud usaldusväärseks ega Pühakirja kaanoni osaks.

5. sajandi alguses oli süüriakeelne piiblitõlge Mesopotaamia põhjaosas laialdaselt kasutusel. Ilmselt oli see valminud 2. või 3. sajandil ning sisaldas peaaegu kõiki Piibli raamatuid, välja arvatud 2. Peetruse, 2. ja 3. Johannese ja Juuda kiri ning Ilmutusraamat. Seda tuntakse nime all Pešitta, mis tähendab „lihtne” või „selge”. Pešitta on üks vanimaid ja olulisimaid varajasi piiblitõlkeid.

On huvitav, et ühel Pešitta käsikirjal on daatum, mis vastab aastale 459/460 m.a.j. Seega on see vanim konkreetse daatumiga Piibli käsikiri. Pešittat uuendati 508. aasta paiku ja sellele lisati viis puuduolevat raamatut. Uuendatud teost hakati nimetama Philoxeniana’ks.

Kuni 19. sajandini olid peaaegu kõik Piibli kreekakeelse osa teadaolevad kreekakeelsed käsikirjad pärit 5. sajandist või märksa hilisemast ajast. Sel põhjusel tundsid piibliõpetlased suurt huvi selliste varajaste tõlgete vastu nagu ladinakeelne Vulgata ja süüriakeelne Pešitta. Tollal leidus neid, kes uskusid, et Pešitta on mingi vanema süüriakeelse tõlke uuendatud väljaanne. Kuid miski ei kinnitanud sellise vanema teksti olemasolu. Kuna süüriakeelse Piibli juured ulatuvad tagasi 2. sajandisse, oleks selline tõlge avanud akna varaste piiblitõlgete maailma ja olnud piibliõpetlastele kahtlemata hindamatuks abimeheks. Kas niisugune vana süüriakeelne tõlge oli tõesti olemas? Kas see leiti üles?

Jah, leiti. Tegelikult leiti koguni kaks sellist väärtuslikku süüriakeelset käsikirja. Esimene neist oli pärit 5. sajandist. See oli paljude süüriakeelsete käsikirjade hulgas, mis Briti Muuseum 1842. aastal ühest Egiptuses Nitria kõrbes asuvast kloostrist enda valdusse sai. Seda hakati nimetama Curetonianus’eks, kuna selle leidis ja andis välja William Cureton, Briti muuseumi käsikirjade osakonna juhataja abiline. See väärtuslik dokument sisaldab nelja evangeeliumi järgmises järjekorras: Matteuse, Markuse, Johannese ja Luuka.

Teine meie päevini säilinud käsikiri on „Siinai-Süüria” käsikiri. Selle avastasid ettevõtlikud kaksikõed, kellest artikli alguses juttu oli. Kuigi Agnesel ei olnud ülikooliharidust, valdas ta kaheksat võõrkeelt, muu hulgas süüria keelt.  1892. aastal tegi Agnes Egiptuses Püha Katariina kloostris märkimisväärse avastuse.

Seal, ühes hämaras kambris, leidis ta süüriakeelse käsikirja. Tema enda sõnul „oli sel eemalepeletav välimus, kuna see oli väga must ja selle lehed olid kokku kleepunud. Keegi polnud lehti [sajandeid] keeranud”. See oli palimpsest *, mille algne tekst oli ära kustutatud ning mille lehekülgedel oli süüriakeelne tekst naispühakutest. Ent Agnes märkas, et teksti all on midagi kirjas ning et lehtede ülaääres on sõna „Matteuse”, „Markuse” või „Luuka”. Tema käes oli peaaegu täielik nelja evangeeliumi sisaldav süüriakeelne koodeks. Õpetlased usuvad, et see on kirjutatud 4. sajandi teisel poolel.

„Siinai-Süüria” käsikirja peetakse selliste kreekakeelsete käsikirjade nagu Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus kõrval üheks olulisimaks Piibli käsikirjaks. Üldiselt usutakse, et Curetonianus ja Siinai käsikiri on vanimad säilinud süüriakeelsed evangeeliumid, mis pärinevad 2. sajandi lõpust või 3. sajandi algusest.

Kas neist käsikirjadest on kasu tänapäeva piibliuurijatele? Muidugi on! Võtame näiteks Markuse evangeeliumi nõndanimetatud pika lõppsõna, mis mõnedes Piiblites on lisatud kirjakohale Markuse 16:8. See on olemas kreekakeelses Codex Alexandrinus’es, mis pärineb 5. sajandist, ladinakeelses Vulgatas ning mujal. Ent kaks usaldusväärset 4. sajandist pärit kreekakeelset käsikirja, Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus, lõppevad mõlemad Markuse 16. peatüki 8. salmiga. Ka „Siinai-Süüria” käsikirjas pole seda pikka järelsõna, mis kinnitab, et see lisati millalgi hiljem ning polnud algselt Markuse evangeeliumi osa.

Mõtle teisele näitele. 19. sajandil oli peaaegu kõikides piiblitõlgetes lisatud kirjakohale 1. Johannese 5:7 mõte, mis toetas kolmainuõpetust. Seda mõtet aga ei leia vanadest kreekakeelsetest käsikirjadest. Ka ei esine seda Pešittas, mis tõendab samuti, et see leidub vaid sellistes Piiblites, mille teksti on rikutud.

Ilmselgelt on Jumal Jehoova kaitsnud oma püha Sõna, just nagu ta on lubanud seda teha. Jumal on meile kinnitanud: „Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!” (Jesaja 40:8; 1. Peetruse 1:25). Piiblitõlkel, mida tuntakse kui Pešittat, on oma väike, kuid siiski oluline roll selles, et anda inimestele Piibli sõnum täpselt edasi.