SÜDI maadeavastaja ei suutnud oma silmi uskuda. Tema ees, osaliselt Alžeeria kõrbeliiva mattununa, seisis triumfikaar. Kui šotlane James Bruce 1765. aastal selle avastuse tegi, ei mõistnud ta kohe, et seisab suurima Rooma koloonia kohal, mis eales Põhja-Aafrikasse ehitatud. Ta oli avastanud iidse Thamugadi linna, mis praegu kannab nime Timgad.

Rohkem kui sajand hiljem, aastal 1881, hakkasid prantsuse arheoloogid Timgadi hästisäilinud varemeid välja kaevama. Nad jõudsid järeldusele, et sealsest viljatust pinnasest ja karmist keskkonnast hoolimata olid linnaelanikud nautinud vägagi luksuslikku elu. Mis aga ajendas roomlasi rajama oma suurejoonelist kolooniat just sellisesse kohta? Ja mida õpetlikku leiame meie selle muistse linna ja tema elanike loost?

Kui roomlased 1. sajandil e.m.a oma võimuhaaret üle Põhja-Aafrika laiendasid, kohtasid nad nomaadide ägedat vastupanu. Kuidas võisid nad kohalikega rahujalale saada? Alguses rajasid leegioni Legio III Augusta sõdurid laiale mägisele alale praeguse Põhja-Alžeeria territooriumil arvukalt valveposte ja kindlustatud sõjaväelaagreid. Hiljem ehitasid nad Timgadi linna, kuid seda juba teisel eesmärgil.

Ametlikult rajasid roomlased Timgadi erruläinud sõjaväelaste jaoks, tegelikult oli aga linn mõeldud selleks, et nõrgestada kohalike hõimude vastupanu. Roomlaste salanõu läks korda. Timgadi luksuslik elu hakkas peagi ahvatlema kohalikke, kes tulid linna kaupa müüma. Lootuses saada elukoht Timgadis, kus võis elada vaid Rooma kodanik, olid paljud pärismaalased valmis hea meelega astuma 25 aastaks Rooma leegionisse, mis võimaldas neil saada Rooma kodakondsuse endale ja oma poegadele.

Paljud aafriklased ei rahuldunud üksnes Rooma kodakondsuse saamisega, vaid pürgisid aja jooksul ka mõjukatele ametikohtadele nii Timgadis kui ka teistes koloniaallinnades. Roomlaste plaan lõimida kohalikud Rooma ühiskonda õnnestus nii edukalt, et kõigest pool sajandit hiljem moodustasid enamiku Timgadi elanikkonnast põhja-aafriklased.

Kuidas õnnestus roomlastel pärismaalased nii kiiresti enda poole meelitada? Üks tegur oli see, et roomlased pidasid au sees kodanike võrdsust.  Seda põhimõtet oli õpetanud riigimees Cicero. Maa jagati roomlastest veteranide ja aafrika päritolu kodanike vahel võrdselt. Linn oli hoolikalt planeeritud ja koosnes ruudukujulistest elamukvartalitest, mille ühe külje pikkus oli umbes 20 meetrit. Kvartaleid eraldasid kitsad tänavad. Selline ühtlane ja korrapärane jaotus oli linnaelanikele kahtlemata vägagi meeltmööda.

Nagu teistes Rooma impeeriumi linnades, said ka Timgadi elanikud toimekal turupäeval foorumile minna ning kuulata viimaseid uudiseid või osaleda mängudes. Lähedaste põuaste mägialade elanikud võisid kujutleda end lõõskavkuumal päeval jalutamas linna varjulistes sammaskäikudes või mõnulemas mõnes paljudest termidest, taustaks mahe veevulin. Nad võisid kujutada end ette värskendavate purskkaevude ääres sõpradega juttu puhumas. Kõik see võis näida kui muinasjutt.

Vabaõhuteater mängis samuti olulist rolli rahva poolehoiu võitmises. See üle 3500 istekohaga rajatis võõrustas lärmakaid rahvahulki Timgadist ja selle naaberlinnadest. Teatrilaval esitasid näitlejad rahvale roomlaste hulgas populaarseid siivutuid näitemänge, mida sageli vürtsitasid ebamoraalsed ja vägivaldsed stseenid.

Oma osa oli ka Rooma religioonil. Termide põrandaid ja seinu kaunistasid rikkalikud ja värvikirevad mosaiigid, mille aines pärines paganlikust mütoloogiast. Kuna ajaveetmine termides oli igapäevaelu oluline osa, harjusid inimesed tasapisi Rooma jumaluste ja religiooniga. Sellest, kui täielikult põhja-aafriklased Rooma ühiskonda sulandusid, annavad tunnistust hauasteelid, mida sageli kaunistasid korraga nii kohalike kui ka Rooma jumalate kolmikud.

Pärast seda, kui keiser Traianus 100. aastal Timgadi linna rajas, edendasid roomlased kogu Põhja-Aafrikas teravilja kasvatamist ning oliiviõli ja veini tootmist. Peagi sai sellest piirkonnast Rooma riigi viljaait, mis varustas nende ülioluliste kaupadega kogu impeeriumi. Nagu teisedki koloniaallinnad, oli Timgad Rooma võimu all jõukal järjel. Ajapikku selle elanikkond kasvas ja linnapiir nihkus kaitsemüüridest tublisti kaugemale.

Tänu kaubavahetusele Roomaga rikastusid linnaelanikud ja maaomanikud. Kohalike põllupidajateni aga sellest tulust eriti midagi ei jõudnud. Sotsiaalse ebavõrdsuse ja koormavate maksude tõttu korraldasid väiketalupojad 3. sajandil mitmeid ülestõuse. Osa kohalikest, kes olid vastu võtnud katoliku usu, ühines donatistidega — rühmitusega, mis väitis end olevat kristliku ning mis astus välja rikutuse vastu katoliku kirikus. (Vaata kasti „ Kas donatistid rajasid „puhta kiriku”?”.)

Möödus mõni sajand, mida iseloomustasid religioossed konfliktid, kodusõjad ja berberite sissetungid, ning Rooma kaotas võimu Põhja-Aafrika üle. Hiljemalt 6. sajandil põletasid  kohalikud araabia hõimud Timgadi maha ja linn vajus rohkem kui tuhandeks aastaks unustuse hõlma.

Kui arheoloogid Timgadis väljakaevamisi tegid, köitis nende tähelepanu iseäralik ladinakeelne raidkiri foorumil. See teatas: „Jaht, kümblus, mängud, naer — see on alles elu!” Üks prantsuse ajaloolane ütles: „Neis sõnades kõlab ellusuhtumine, mis pole küll eriti edasiviiv, kuid mis on küllap nii mõnegi meelest paikapidav elutarkus.” („Timgad: Antique Thamugadi”.)

Sellest elutõest olid roomlased juba kaua juhindunud. Esimesel sajandil elanud kristlik apostel Paulus mainis inimesi, kelle elufilosoofia oli: „Söögem ja joogem, sest homme me sureme.” Kuigi roomlased olid religioossed inimesed, elasid nad eeskätt hetkenaudingute nimel ega mõelnud eriti elu mõtte ja eesmärgi peale. Paulus hoiatas oma kaaskristlasi selliste inimeste eest, kui kirjutas: „Ärge laske end eksitada. Halb seltskond rikub kasulikud harjumused” (1. Korintlastele 15:32, 33).

Ehkki ajast, mil elasid Timgadi inimesed, on möödunud 1500 aastat, pole üldine ellusuhtumine kuigipalju muutunud. Paljud nüüdisaja inimesedki elavad vaid tänasele päevale. Nende meelest tasub ellu suhtuda nii, nagu suhtusid roomlased, olgu tagajärjed millised tahes. Piibel aga toob välja mõistlikuma vaatenurga, öeldes: „Selle maailma näitelava muutub.” Seetõttu antakse seal nõu, et me ei kasutaks seda maailma täiel määral (1. Korintlastele 7:31).

Timgadi varemed on vaikivaks tunnistajaks sellele, et neis Põhja-Aafrika liivadesse mattunud raidkirja sõnades ei peitu õnneliku ja mõtteka elu saladust. Pigem sisaldub see Piibli meeldetuletuses „Maailm on kadumas ja samuti selle himu, aga kes täidab Jumala tahet, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).