Mu lapsepõlv möödus USA-s California osariigis Los Angelese linnaosades, mis olid kurikuulsad tänavajõukude ja uimastite poolest. Meie peres oli kuus last, kellest mina olin teine.

Kuigi ema kasvatas meid evangeelse kiriku vaimus, elasin ma teismelisena kaksikelu. Pühapäeviti laulsin kirikukooris. Ülejäänud nädal möödus pidude, narkootikumide ja juhusuhete tähe all.

Ma olin äkilise ja vägivaldse loomuga. Minu tahe pidi alati peale jääma ja ma ei valinud selleks vahendeid. See, mida ma kirikus õppisin, ei olnud mulle abiks. Tavatsesin öelda: „Kättemaks on Issanda käest ja mina olen tema käsilane!” 1960-ndate lõpus, kui olin keskkoolis, mõjutasid mind Mustad Pantrid. See oli poliitiline rühmitus, mis pooldas relvajõu kasutamist võitluses kodanikuõiguste eest. Ma liitusin kodanikuõiguste eest võitleva õpilasühinguga. Korraldasime demonstratsioone, mille tõttu kool iga kord ajutiselt suleti.

Lihtsalt meeleavaldustel osalemisest mu agressiivsele loomusele siiski ei piisanud. Hakkasin osalema vihakuritegudes. Näiteks, kord vaatasime sõpradega filme vanast ajast, kus näidati Aafrikast toodud orjade kannatusi Ameerika Ühendriikides. See ebaõiglus ajas meid raevu ja me ründasime valgenahalisi noori sealsamas kinos. Seejärel läksime valgete elamurajoonidesse, et kedagi veel läbi peksta.

Hilises teismeeas olime vendadega juba paadunud huligaanid. Sattusime tihti võimudega pahuksisse. Üks mu noorem vend oli kurikuulsa jõugu liige ja ka mina lõin nendega kampa. Mu elu läks aina allamäge.

Mu sõbra vanemad olid Jehoova tunnistajad. Nad kutsusid mind oma koguduse koosolekutele ja ma läksin nendega kaasa. Oli kohe näha, et Jehoova tunnistajad on hoopis teistsugused inimesed. Kõigil kohalviibijatel oli Piibel ja nad kasutasid seda programmi ajal. Isegi noored esitasid kõnesid! Mind vaimustas see, kui sain teada, et Jumalal on nimi, Jehoova, ja mulle meeldis seda nime koosolekutel kuulda. (Laul 83:18.) Koguduseliikmed olid paljudest rahvustest, kuid oli päevselge, et rassidel ei tehtud vahet.

Esialgu ei tahtnud ma Jehoova tunnistajatega Piiblit uurida, kuid mulle meeldis käia nende koosolekutel. Ühel õhtul, kui olin  koosolekul, läks kamp mu sõpru kontserdile. Seal peksid nad surnuks ühe teismelise, kes polnud nõus neile oma nahktagi loovutama. Järgmisel päeval kiitlesid nad selle mõrvaga. Kohtuski viskasid nad oma kuriteo üle nalja. Enamikule neist määrati eluaegne vanglakaristus. Mõistagi olin väga õnnelik, et polnud tol õhtul koos nendega. Võtsin nõuks oma elus kannapöörde teha ja hakata piiblitõdesid õppima.

Olles kogu elu rassiliste eelarvamustega kokku puutunud, panin ma Jehoova tunnistajate juures tähele paljut, mis mind hämmastas. Näiteks kui üks valgenahaline Jehoova tunnistaja pidi kaugele ära sõitma, jättis ta oma lapsed mustanahalise pere hoolde. Samuti võttis üks valgete pere oma koju mustanahalise nooruki, kel polnud kusagil elada. Ma veendusin, et Jehoova tunnistajad elavad kooskõlas Jeesuse sõnadega kirjakohas Johannese 13:35: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus”. Mõistsin, et olen leidnud tõelise kristliku vennaskonna.

Piiblit uurides taipasin, et mul on vaja uuendada oma mõtteviisi. Ma pidin muutma oma mõtlemist nii, et ma mitte lihtsalt ei käituks rahumeelselt, vaid peaksin seda tõesti kõige paremaks eluviisiks. (Roomlastele 12:2.) Ajapikku tegin edusamme. 1974. aasta jaanuaris sai minust ristitud Jehoova tunnistaja.

Sellegipoolest pidin pärast ristimist jätkama võitlust oma keevalise loomusega. Näiteks kord, kui olime väikese grupiga kuulutustööl ja külastasime inimesi majast majja, asusin ma jälitama meest, kes oli just mu autost raadio varastanud. Kui ma hakkasin talle järgi jõudma, viskas ta raadio maha ja jooksis edasi. Teistega kokku saades jutustasin neile, kuidas ma oma raadio tagasi sain. Seepeale küsis üks kogudusevanem: „Stephen, mida sa oleksid teinud, kui sa oleksid ta kätte saanud?” See küsimus jäi mulle meelde mõlkuma ja motiveeris mind veelgi rohkem rahumeelsuse kallal töötama.

1974. aasta oktoobris sai minust täisajaline jumalateenija, mis tähendab, et ma pühendasin iga kuu 100 tundi selleks, et teistele piibliõpetusi selgitada. Hiljem oli mul meeldiv võimalus töötada vabatahtlikuna Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö keskuses New Yorgis Brooklynis. 1978. aastal kolisin tagasi Los Angelesse, et hoolitseda oma ema eest, kelle tervis oli halvenenud. Kaks aastat hiljem abiellusin oma kalli naise Aarhondaga. Me hoolitsesime üheskoos ema eest kuni tema surmani ja Aarhonda oli kogu selle aja mulle suureks toeks. Hiljem käisime koos Gileadi piiblikoolis ja meid määrati misjonärideks Panamasse, kus teenime siiani.

Pärast ristimist olen aeg-ajalt sattunud olukorda, kus mul on olnud oht kaotada enesevalitsus. Olen õppinud kas ära jalutama inimeste juurest, kes püüavad mind provotseerida, või rahustama olukorda maha mõnel muul moel. Paljud, kaasa arvatud mu naine, on kiitnud mind selle eest, kuidas ma olen sellistel puhkudel käitunud. Vahel üllatab see mind ennastki. Kuid ma ei arva, et au selliste muudatuste eest mu iseloomus peaks kuuluma minule. Pigem usun, et see annab tunnistust sellest, kui võimsalt võib Piibel inimesi muuta. (Heebrealastele 4:12.)

Piibel on andnud mu elule eesmärgi ja õpetanud mind olema tõeliselt rahumeelne inimene. Ma ei ründa enam teisi, vaid aitan neid, et nad võiksid saada head suhted Jumalaga. Uurisin Piiblit isegi ühe oma kooliaegse vaenlasega. Pärast seda, kui ta lasi end ristida, olime mõnda aega toanaabrid. Oleme tänini head sõbrad. Praeguseks oleme aidanud naisega rohkem kui 80 inimesel Jehoova tunnistajaks saada.

Olen Jehoovale südamest tänulik, et võin elada mõttekat elu ja tunda rõõmu tõelisest kristlikust vennaskonnast.