Lisaks Piibli jutustusele, mis on kirjas Apostlite teod 2:5–11, kirjeldas samal ajal elanud juudi kirjanik Philon rahvahulka, kes tuli 33. aasta nädalatepühal Jeruusalemma.

Philon kirjutas Jeruusalemma rännanute kohta: „Lugematu hulk rahvast väga paljudest linnadest tuli sinna igaks pühaks – mõned mööda maad, teised üle mere, idast ja läänest, põhjast ja lõunast.” Samuti tsiteeris ta Herodes Suure pojapoja Agrippa I kirja Rooma keisrile Caligulale, milles Agrippa ütles Jeruusalemma kohta: „See püha linn ... pole mitte ainult Juudamaa pealinn, vaid ka paljude teiste maade pealinn, sest ikka ja jälle on sellest lahkunud juudid rajanud naabermaadesse kolooniaid.”

Agrippa loetles piirkondi, kuhu juudi kolooniaid oli rajatud, nagu näiteks Mesopotaamia, Põhja-Aafrika, Väike-Aasia, Kreeka ja Vahemere saared. „Kuigi selles nimekirjas ei mainita otseselt reise Jeruusalemma, võib seda järeldada sellest, et kõigil täiskasvanud juutidel oli kohustus selliseid palverännakuid teha,” ütleb õpetlane Joachim Jeremias. (5. Moosese 16:16.)

Igal aastal peeti Jeruusalemmas kolme püha – paasa-, nädalate- ja lehtmajadepüha. Esimesel sajandil rändasid Jeruusalemma sajad tuhanded inimesed kogu Iisraelist ja kõikjalt mujalt, kus juute elas. (Luuka 2:41, 42; Apostlite teod 2:1, 5–11.) Kõik need palverändurid pidid kusagil ka ööbima.

Mõned leidsid öömaja sõprade juures, teised peatusid külalistemajades. Paljud panid oma telgi püsti ühele või teisele poole linnamüüre. Kui Jeesus viimast korda Jeruusalemmas käis, ööbis ta naabrusesse jäävas Betaania asulas. (Matteuse 21:17.)

Templi lähistelt on leitud mitmeid ehitisi paljude kümblusbasseinidega. Arvatakse, et need ehitised olid võõrastemajad, kus palverändurid said peatuda ja end pesta, enne kui templisse läksid. Ühest taolisest hoonest leitud raidkiri näitab, et preester ja kohaliku sünagoogi juht Theodotos „ehitas sünagoogi toora lugemiseks ja ... peale selle võõrastemaja ja ruumid ja veevärgi majutust vajavate võõraste jaoks.”