Belize

YUCATÁNI poolsaarel paikneb troopiline pärl Belize (häälda: beliiz), mida ümbritseb Mehhiko, Guatemala ja Kariibi meri. See väike riik, mis varem kandis nime Briti Honduras, on erinevate kultuuride, keelte, kommete, köökide ja religioonide sulatusahi.

Elanikke on Belize’is umbes 300000 ning võrreldes ülejäänud Kesk-Ameerika riikidega on see hõredalt asustatud. Belize’i lopsakad troopilised džunglid on koduks suursugustele lindudele ja põnevatele loomadele, muu hulgas eraklikule jaaguarile. Samuti võib siit leida palju vanu maajade varemeid ning majesteetlikke mägesid, mida ehivad sihvakad palmipuud ja pahinal langevad joad. Belize’i iseloomustab ka tohutu koobaste võrgustik, mida osaliselt ühendavad kristallselge veega looklevad jõed. Piki rannikut kulgev Belize’i Vallrahu koosneb kaunitest korallidest ja on täis tipitud madalaid korallsaari, mida katavad valge liiv ja kookospalmid.

VARAJANE AJALUGU

Belize’i varajasteks asukateks olid Lõuna-Ameerikast sisse rännanud aravakid ja kariibid. Arvatakse, et sajandeid enne eurooplaste saabumist nii-öelda Uude Maailma oli Belize maajade tsivilisatsiooni süda oma toretsevate tseremoniaalkeskuste ja uhkete templitega.

Eurooplaste varastest katsetest koloniseerida Belize’i pole palju dokumenteeritud materjali. Teada  on aga see, et hispaanlastel ei õnnestunud maajasid alistada. 1638. aastal seadsid ennast Belize’i rannikul sisse briti piraadid. 17. sajandi keskpaigaks oli rajatud asundusi, et töödelda veripuud, millest saadi väärtuslikku värvainet.

Veripuu ja mahagonipuu raiumiseks tõid britid sisse orje Jamaica ja Ameerika Ühendriikide turgudelt ning ka otse Aafrikast. Ehkki piitsaga tagasundijad polnud puidutööstuses nii levinud kui mujal Ameerikas, olid elutingimused haletsusväärsed ja väärkohtlemine oli tavaline. Paljud orjad tõstsid mässu, tegid enesetapu või siis jooksid ära ja rajasid Belize’i territooriumil sõltumatuid kommuune. 1862. aastal kuulutati Belize Briti kolooniaks ja 1981. aastal saavutas see iseseisvuse. *

TÕESEEMNED LÄHEVAD IDANEMA

Üks esimesi Jehoova tunnistajaid (tol ajal nimetati neid rahvusvahelisteks piibliuurijateks), kes Belize’i saabus, oli 1918. aastal Jamaical ristitud James Gordon. 1923. aastal lahkus see kõhnapoolne tasase häälega noormees Jamaicalt, et asuda elama Belize’i. Ta seadis end sisse kõrvalises maaja külas Bombas, kus ta abiellus ja hakkas kasvatama lapsi. Kuigi ta oli kristlikest vendadest kaugel, rääkis head sõnumit oma sõpradele ja naabritele.

Kuidas jõudis kuningriigi hea sõnum selle Briti koloonia teistesse osadesse? 1931. aastal hakkas Freida Johnson, ligi 60-aastane Ühendriikidest pärit väikest kasvu naine, kuulutama Kesk-Ameerikas.  Ta rändas üksi, vahel sõitis hobuse seljas, ja kuulutas linnades ning külades ja hajali asuvates banaaniistandustes Kariibi mere rannikul.

1933. aastal jõudis Freida Belize’i linna ja üüris proua Beeksilt väikse toa. Viimane kuulis, kuidas Freida luges igal hommikul enne väljaminekut Piiblit ja laulis Jumalale ülistust. Freida raugematut innukust märkasid paljud — näiteks ei jäänud ta pärastlõunal puhkama, nagu oli troopikas üldiselt tavaks. Kuue kuu jooksul, mil ta viibis sellel maal, äratas ta Piibli vastu huvi jamaikalasest pagaris Thaddius Hodgesonis. Ehkki Freida tegutses enamjaolt Belize’i linnas, külastas ta ka maapiirkondi, teiste hulgas Bombat, kus ta sai kokku James Gordoniga. Tänu Freida usinale tööle said samu uskumusi jagavad inimesed üksteisega tuttavaks ja hakkasid koos käima.

ÜHA ROHKEM INIMESI VÕTAB TÕE VASTU

Kuigi sidepidamine oli tol ajal väga keeruline, hoidsid James ja Thaddius kontakti, jätkates kuulutustööd kumbki eri kandis. Juba aastal 1934 kirjutas Thaddius peakorterisse Brooklynis ning küsis grammofoni ja piibliteemalisi salvestatud kõnesid.

Laupäevaõhtuti mängis Thaddius kõnesid ette ülemkohtu hoone ees väikses pargis, mis oli varem olnud sõjaväe harjutusplats. Parki hüüti Lahinguväljaks ja just seda see oligi. Ühes pargi otsas mängis Thaddius ette vend Rutherfordi kõnesid, teises otsas aga mängis päästearmee orkester, taustaks kõmisemaks suur trumm, mida lõi Beaumont  Boman. Kuid peagi võttis Beaumont kuningriigi sõnumi vastu ja läks ”lahinguväljal” üle Thaddiuse poolele. ”Ma tänan oma Jumalat Jehoovat,” ütles Beaumont, ”et ma enam seda trummi ei tao!”

Veel üks hea koht avalikuks kuulutamiseks oli Muulapargina tuntud väike ala turu ees, kus oli lasipuu muulavankrite jaoks, millega veeti linna ja selle ümbruskonda kaupa. Pikka, tumedanahalist ja hea välimusega Thaddiust, kes oli tuntud ka kui väga jõuline kõnepidaja, võis seal sageli kõnelemas kuulda. Hoolimata sellest, et ristiusu kirikud hoidsid Piiblit armastavaid inimesi oma tugevas haardes, võtsid hea sõnumi vastu paljud siira südamega inimesed, teiste hulgas jamaikalased James Hyatt ja Arthur Randall.

Belize’i linna põhjaosas hakkas Thaddius oma pagariäris koosolekuid korraldama. Selleks lükkas ta leti kõrvale ja pani toolide peale plangud, et teha neist lihtsakoelised pingid. Linna lõunaosas peeti koosolekuid Cora Browni kodus. Nora Fayad mäletab, et kui ta oli väike tüdruk, kogunesid mõned tunnistajad ka tema naabri Arthur Randalli õues.

ENTUSIASTLIK KUULUTUSTÖÖ KANNAB VILJA

Paljud esimesed tunnistajad olid tuntud väsimatute kuulutajatena. Näiteks, kuigi James (Jimsie) Jenkins oli pime, käis ta kepiga teed kombates läbi kogu Belize’i linna. Molly Tillet räägib, et ta võis isegi kahe tänava kauguselt kuulda, kuidas James turul kuulutab. Jamesi mäletatakse ka selle poolest, et ta kuulas koosolekuid keskendunult — istus kepi  najale toetudes veidi ettepoole kaldu, et püüda kinni igat sõna. Ta teadis peast paljusid piiblitekste ja kasutas neid kuulutustööl.

Bomba ümberkaudsetes külades oli James Gordon tuntud selle poolest, et kuulutas igaühele, keda kohtas, mahagonipuust kohver kirjandusega ühes käes, grammofon teises. Igal pühapäeval sõudis ta koidueelses hämaruses kanuuga ülesjõge ja kõndis seejärel pika päeva jooksul oma territooriumil maha palju kilomeetreid. Videvikus võis teda näha väsinud sammuga jõe äärest üles tulemas. Pärast õhtusööki uuris James oma kuue lapsega Piiblit, kuni ei suutnud enam väsimusest raamatut käes hoida.

Tol ajal polnud vend Gordoni naine veel tunnistaja. Ühel päeval, kui meest polnud kodus, põletas ta ära suure osa tema piibliteemalisest kirjandusest. Kui James tagasi jõudis ja nägi, mida naine oli teinud, jäi ta rahulikuks. Kindla häälega ütles ta vaid: ”Ära seda enam kunagi tee!” Lastele avaldas isa enesevalitsus muljet, kuna nad teadsid, kui valus see kaotus talle oli.

JEHOOVA VAIM TÕMBAB

Ühel pühapäeva hommikul kuulutas James hardale anglikaanile Derrine Lightburnile, kes võttis vastu raamatu ”Jumala kannel”. Kuigi naine ei kuulnud kõike, mida see tasase häälega mees ütles, mõtles ta endamisi, et millest too küll rääkis. Kui ta hiljem Belize’i linnas oma tädil Alphonsena Robateau’l külas oli, peatus värava juures keegi mees ja palus luba hoovi tulla.

 ”Ta näeb välja just nagu see mees, kes tõi mulle selle toreda raamatu, millest ma sulle rääkisin,” ütles Derrine oma tädile.

See polnud aga mitte James Gordon, vaid James Hyatt. Ta mängis neile kahele naisele grammofonilt ette salvestisi ja jättis Alphonsenale raamatu ”Jumala kannel”. Kuigi Alphonsena ja tema õde Octabelle Flowers tegelesid väga aktiivselt poliitikaga, otsisid nad tõde. Tol päeval kuuldu ajendas Alphonsenat Octabelle’ile õhinal lausuma: ”Tead, üks mees käis siin rääkimas Jumala kuningriigist. Mulle tundub, et just seda me otsimegi!” Octabelle otsustas igal juhul kohal olla, kui see vend tagasi tuleb. Kõik kolm naist — Alphonsena, Octabelle ja Derrine — võtsid tõe vastu ja nad ristiti aastal 1941.

Alphonsena ja Octabelle’i ema oli hiljuti surnud, mistõttu nende noorem õde Amybelle Allen palus Jumalat, et ka tema võiks surra ja taevasse ema juurde minna. Octabelle kutsus Amybelle’i kuulama kõnet ”Kus viibivad surnud?”. Amybelle võttis kutse vastu ja hakkaski sellest peale koosolekutel käima.

 Derrine’i tütar Olga Knight ütleb: ”Jehoova vaim tõmbas neid lihtsalt väljaannete lugemise ja koosolekute kaudu. Nad olid tõest nii vaimustatud, et hakkasid varsti õpitust ka teistele rääkima.”

Näiteks Olga isa Herman Lightburn võttis tõe vastu, olles haiglas viibimise ajal lugenud raamatut ”Lapsed”. See, mis ta teada sai, meeldis talle nii väga, et ta rentis igal reedel veoauto, et viia väike kuulutajate rühm ümberkaudsetesse küladesse tunnistust andma. Ta kuulutas laialdaselt ka Black Creeki maapiirkonnas, kus tal oli talu.

”Mu vanemad kuulutasid Belize’i jõe kallastel,” meenutab Olga ”ning õhtuti tulid inimesed, laternad käes, neid kuulama. Kui olime talus puhkamas, seadsime end kõik — minu vanemad, tädi Amybelle, tema tütar Molly Tillet ja mina — igal hommikul isa hobuste selga ja sõitsime hanereas mööda metsarada Crooked Treesse. Seal lasime hobused rohtu sööma ning ise läksime huvilistega Piiblit uurima. Mõned pered tulidki tõe juurde.”

1941. aastal ristiti Belize’i linnas Kariibi meres esimene rühm uusi  kuulutajaid. Nende hulgas oli ka George Longsworth, kes alustas tol aastal pioneeritööd ning tegi seda kuni oma surmani aastal 1967, mil ta oli 87-aastane. Enamik aega kuulutas ta sisemaal, kus alustas tööd uutel territooriumidel, ratsutades palju kilomeetreid külade ja linnade vahel. George’i lakkamatu ind teenistuses ja korrapärane koosolekutel käimine olid eriti suureks julgustuseks just uuematele. Jehoova kasutas neid innukaid ja ustavaid teenijaid väga võimsal viisil, et tõmmata siira südamega inimesi oma organisatsiooni.

SAABUVAD ESIMESED MISJONÄRID

1945. aasta 5. oktoobril saabusid Gileadi kooli esimese kursuse õpilased Elmer Ihrig ja Charles Heyen. Just eelmisel päeval oli Belize’i linnast 160 kilomeetrit lõuna pool möllanud orkaan. 16-kilomeetrine teelõik lennujaamast linna oli vee all, nii et need kaks misjonäri toodi kohale massiivsete sõjaväeveokidega. Thaddius Hodgeson pani oma maja  ette betoonist plokke ja puukaste, et nad saaksid kuiva jalaga majja.

Belize’i vennad ootasid põnevusega esimeste misjonäride saabumist. Nendega kohtumiseks olid James Gordon, León Requeña ja Rafael Medina valmis reisima riigi põhjaosast Belize’i linna, mis oli tol ajal üsna raske ettevõtmine. ”Riigi põhjaosa ja Belize’i linna vahel polnud maanteed,” selgitab Rafaeli pojapoeg Ismael Medina. ”Olid vaid picado’d, rööpasse sõidetud rajad muulavankrite jaoks. Tee ääres polnud maju, seetõttu tuli neil magada seal, kus nad öö peale jäid, hoolimata madudest. Kui vennad olid kohtunud misjonäridega ning neilt juhendeid ja kirjandust saanud, kõndisid nad kogu tee tagasi. Selleks kulus päevi.”

Misjonäre tutvustati avalikkusele Muulapargis üsna ebatavalisel viisil. Alustuseks ründas James Hyatt salvavalt vaimulikkonda nende valeõpetuste pärast, mis kutsus mõnedes kohalolijates esile sõimuvalingu. Oma kõne lõpus osutas ta järsku kahele misjonärile ja lausus: ”Ma annan need kaks teile üle!” See oligi kõik, mida kuulajaskond nende kahe uue venna kohta sel korral teada sai!

Polnud kahtlustki, et need algusaja vennad armastasid sügavalt Jehoovat ja Piibli tõde ning vihkasid südamest valereligiooni õpetusi. Samuti oli selge, et misjonäridel oli neile tulihingelistele kuulutajatele palju väärtuslikku jagada, nii et neist saaksid tõhusamad kuulutajad.

Misjonärid alustasid oma teenistust Belize’i linnas, kus elas sel ajal umbkaudu 26700 inimest. Linn oli rajatud täitepinnasele ja see oli vaid 0,3  meetrit üle merepinna, ning kanalisatsioon oli vilets. Lisaks sellele oli kliima kuum ja niiske. Majades polnud linna veevärki, kuid peaaegu igas hoovis oli suur puust tünn, kuhu koguti vihmaperioodil vihmavett. Mõnikord aga sadas raevukalt, näiteks aastal 1931, kui orkaan tegi linna maatasa ja üle 2000 inimese kaotas elu.

TÖÖ EDENEB HOOLIMATA PIIRANGUTEST

Kuigi Jehoova tunnistajate tegevus Belize’is pole mitte kunagi olnud keelatud, keelustas valitsus Teise maailmasõja ajal mõneks ajaks meie kirjanduse. Veidi enne misjonäride saabumist keeld tühistati.

Kuid 1946. aasta 15. juuli ”Vahitornis”, kus räägiti kahe misjonäri tegevusest Belize’is, kirjutati: ”Sisemaal nõuab üks roomakatoliku preester, et keelustataks meie kirjandus, mis saadetakse posti teel. Roomakatoliku vaimulikkonnale ei meeldi, et seal on kaks Jehoova tunnistajate misjonäri, ning üks iiri-ameerika päritolu preester . . . sai pahaseks Briti koloniaalvalitsuse peale, et see lasi nad riiki. . . . Need kaks [misjonäri] tuletasid preestrile meelde, et ta ise väidab end olevat ameeriklane, ning kui nad näitasid talle Ameerika vanglate statistika põhjal, et roomakatoliku kirik pole ameeriklastele küll mingi moraaliapostel, ei jäänud tal muud üle kui minema tormata.”

Esimest korda saadi Belize’is teada täpne kuulutajate arv 1944. aastal, kui 7 kuulutajat esitas aruande. Et anda tunnistust veelgi tõhusamalt, hakati ukselt-uksele töös kasutama tunnistuskaarte.  Esimese aasta jooksul, mil misjonärid olid riigis olnud, kasvas kuulutajate arv 16ni.

1946. aastal külastasid Belize’i Nathan H. Knorr ja Frederick W. Franz peakorterist ning rajasid harubüroo. Vend Knorr esitas kõne organisatsiooni teemal, selgitades vajadust esitada kuulutustööaruanne selleks ettenähtud blankettidel. Vend Franz õhutas kogudust olema teiste vastu halastavad sel viisil, et kuulutavad kuningriigi sõnumit üha edasi. Hiljem samal nädalal selgitas vend Knorr 102-liikmelisele kuulajaskonnale, kelle hulgas oli ka palju huvilisi, miks peaksid huvilised olema õnnelikud selle üle, et saavad olla koos Jehoova rahvaga. Ta kutsus neid üles uurima korrapäraselt tunnistajatega Piiblit.

Selsamal aastal saabusid Charles ja Annie Ruth Parrish ning Cordis ja Mildred Sorrell. Aastal 1948 aga Truman Brubaker ning Charles ja Florence Homolka. Nad olid väga oodatud, kuna ees ootas palju tööd.

TEHA ON PALJU TÖÖD

”Sel ajal oli siin vaid üks väike kogudus,” kirjutas Elmer Ihrig, ”teistes ringkondades polnud ühtegi. Mul oli tavaks nendesse paikadesse sõita ja olla kohal paar nädalat jutti, et külvata tõeseemneid:  jagada raamatuid, võtta vastu ajakirjatellimusi ja esitada kõnesid.” Esimesel aastal reisis Charles Heyen veoautoga Orange Walki, kus ta kuulutas ja ergutas vendi viima korrapäraselt läbi koosolekuid.

Ainuke viis jõuda lõuna pool asuvatesse linnadesse oli laevaga. Niisiis reisisid Elmer ja Charles ”Heron H”-nimelise laevaga rannikuäärsetesse garifuna linnadesse Stann Creeki (nüüd Dangriga) ja Punta Gordasse, et teha seal algust kuulutustööga. Tol ajal sai Punta Gordasse minna üksnes laevaga Belize’i linnast ja selleks kulus 30 tundi. Elmer võttis selle reisi ette ja esitas avaliku kõne paarikümnele inimesele selle hotelli vestibüülis, kus ta peatus.

Olga Knight mäletab, et Elmer tuli koos nende perega kaasa kõrvalisse Crooked Tree külla, kus Olga isa puudega ääristatud jõe kaldal koosolekuid juhatas. Kohalikud vennad hindasid väga misjonäride kõva tööd ja alandlikkust.

Aastaks 1948 oli kuulutajaid keskmiselt 38 ja Belize’i linnast väljaspool oli moodustatud neli uut kogudust. Neis väikestes maakogudustes oli vaid käputäis kuulutajaid, näiteks Lightburni perekond  Black Creekis, Gordoni perekond Bombas, Humesi ja Aldana perekond Santanas ja vennad Requeña ja Medina Orange Walkis. Misjonärid ja eripioneerid suunasid oma jõupingutused Belize’i linnale, nagu neile oligi soovitatud. Jehoova õnnistas nende hoolsat tööd, ja aina rohkem siiraid inimesi hakkas Jehoovat teenima.

Vend Knorri järgmine külastus 1949. aasta detsembris oli õigeaegne ja julgustav. Ühe õhtu veetis ta misjonikodus, rääkides misjonitööga kaasnevatest raskustest. Paljud uued kuulutajad tahtsid küll teenida Jehoovat, kuid nad ei mõistnud vajadust pühendada oma elu talle ja lasta end selle märgiks ristida. Vend Knorr tuletas misjonäridele meelde, kui olulised on kannatlikkus, vastupidavus ja armastus inimeste vastu. Samuti kinnitas ta neile, et nende töö on kandnud head vilja.

MISJONÄRE EI LUBATA ENAM RIIKI

1957. aastal tajusid vennad, et valitsus hoiab Jehoova tunnistajate tegevusel Belize’is hoolega silma peal. Näiteks kord, kui Orange Walkis näidati üht ühingu filmi, küsis politseinik harubüroo vendadelt, millal nad külasse saabusid ja millal lahkuvad. Ta ütles, et peab esitama politseiülemale aruande ning et ka viimasel kokkutulekul oli olnud samal eesmärgil kohal erariides politseinik.

Aastatel 1951 kuni 1957 lubati riiki veel kümme misjonäri. Kuid 1957. aasta juunis said vennad ootamatult politsei- ja immigratsiooniametist kirja, kus öeldi: ”Briti Hondurase [praegu Belize] valitsus on otsustanud, et teie ühingu välismaalastest teenijaid  ei lubata enam siseneda Briti Hondurasesse ja see keeld jõustub kohe.” Vendade palve saada kokku kuberneriga, et arutada selle otsuse põhjuseid, lükati tagasi.

Ehkki ka mõnel teisel usurühmitusel ei olnud lubatud vastu võtta uusi misjonäre, võisid nad riigist lahkunud misjonäre asendada. See aga ei kehtinud Jehoova tunnistajate puhul, kes tahtsid asendada kahte misjonäri. 1960. aastal kirjutasid vennad nii Belize’i kui ka Londoni võimudele, selgitades, et nad ei küsi luba, et võtta juurde uusi misjonäre, vaid soovivad lihtsalt asendust.

Vastus oli järsk: ”Kindralkuberner on langetanud kindla otsuse, et enam ei lubata Briti Hondurasesse mitte ühtegi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu misjonäri.”

Kui vennad soovisid pääseda kuberneri jutule, öeldi neile: ”Kindralkuberner langetas 1957. aastal kindla otsuse, et enam ei lubata Briti Hondurasesse mitte ühtegi teie ühingu misjonäri; ja sel põhjusel ei pea Tema Ekstsellents vajalikuks selles asjas teiega kohtuda.” Vendadele tundus, nagu jookseksid nad peaga vastu seina.

Lõpuks, pärast ligi viit aastat pidevat taotluste esitamist, sai harubüroo 1961. aasta oktoobris Belize’i sekretariaadilt kirja, kus öeldi: ”Teatan teile, et Briti Hondurase valitsus on arutanud teie viimast pöördumist ja otsustanud, et praegusel hetkel lubatakse välismaalastest misjonäre riiki, et asendada juba riigis olevaid välismaalastest misjonäre.” Niisiis lubati 1962. aastal misjonäridena riiki Martin ja Alice Thompson Jamaicalt.

 TÖÖ LÄKS TAKISTAMATULT EDASI

Oli selge, et religioossed vastased üritasid meie tööd aeglustada, kuid kas see ka õnnestus? 1957. teenistusaastal saavutati kõrgarvuks 176 kuulutajat, kes teenisid seitsmes koguduses. Tol ajal oli Belize’i rahvaarv 75000, mis tähendas, et ühe kuulutaja kohta oli 400 inimest. Teenistusaastal 1961 oli kuulutajaid 236, kasv 34 protsenti ja suhe ühe kuulutaja kohta 383 inimest! Tõeks osutus Jehoova tõotus oma rahvale: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima!” (Jesaja 54:17). Kuulutustöö läks takistamatult edasi.

Paljud paarid, kes uurisid Piiblit, elasid koos, ilma et oleksid seaduslikult abielus, ja mõned vahetasid tihtilugu elukaaslast. Ent niipea, kui nad õppisid tundma Jehoova kõrgeid mõõdupuid, nägid paljud suurt vaeva ja kulutasid hulga raha, et seaduslikult abielluda. Mõned neist olid üle 80 aasta vanad!

VAJA ON KUNINGRIIGISAALI

1949. aasta detsembris üürisid vennad Belize’i linnas Liberty Halli ja tegid ka ettemaksu, et pidada seal 1950. aasta jaanuaris neli erikõnet. Päev enne viimast kõnet teatati raadios, et järgmisel päeval toimuvad selles saalis ühe prominendi matused. Kuigi vennad käisid omanikega korduvalt rääkimas, tuli rühm inimesi erikõne ajal saali, hakates häälekalt matusteks ettevalmistusi tegema. Lõpuks ei jäänud vendadel muud üle, kui paluda politseil  sekkuda. Ilmselgelt oli vaja oma kuningriigisaali. Kõik vabad saalid olid kas klubid või tantsusaalid, ja nende üür oli üsna kõrge.

”Möödunud pühapäeva õhtul oli ”Vahitorni” uurimisel kohal 174 inimest,” jutustab Donald Snider, kes teenis siis harubüroo ülevaatajana. ”Saal ei suuda kaugeltki nii palju mahutada, mistõttu nii mõnedki peavad seisma. Kuna see on puupüsti täis, läheb seal tohutult palavaks.” Harubüroo ja misjonikodu kolisid mitmel korral ühelt üüripinnalt teisele.

Septembris aastal 1958 hakati ehitama kahekorruselist hoonet. Esimesel korrusel olid väikse harubüroo ja misjonikodu ruumid ning terve teise korruse võttis enda alla auditoorium. Ehitus sai valmis 1959. aastal, ning viimaks ometi oli Belize’i linna kogudusel oma kuningriigisaal!

KASV HISPAANIAKEELSEL PÕLLUL

Tähelepanuväärne vaimne kasv Jehoova rahva seas Belize’is on toimunud ka hispaania keelt kõnelevate inimeste seas. Aastal 1949 oli kohti, kus räägiti hispaania keelt, kuid mitte ükski misjonär ei osanud tol ajal seda keelt. Kuid hiljem saadeti mõned, kes oskasid. Üks neist oli vend Leslie Pitcher, kes saabus aastal 1955. Ta määrati teenima Benque Viejosse, hispaaniakeelse elanikkonnaga linna, mis asub Belize’i lääneosas, Guatemala piiri lähedal. Tema saabumist juba oodati. Kuidas nii?

Umbes aasta varem oli Guatemalas San Benitos õppinud tõde ja lasknud end ristida Natalia  Contreras. Ta tuli üle piiri Belize’i, et kuulutada Benque Viejos elavatele sugulastele. Üks neist, Serviliano Contreras, kuulas eriti tähelepanelikult, kui Natalia tõi Piiblist mõtteid kujude kummardamise kohta, ja võttis tõe vastu. Serviliano oli ustav tunnistaja kuni oma surmani 101 aasta vanuselt aastal 1998. Ka paljud tema lapsed ja lapselapsed on tunnistajad. Väikse rühma Benque Viejo tunnistajate territoorium ulatus noil päevil üle Guatemala piiri Melchor de Mencose linna, kus nad pidasid koosolekuid. Lõpuks moodustati Melchor de Mencoses kogudus, ja Benque Viejo kogudus on siiani tuntud innukuse poolest.

Juba 1956. aastal kanti osa piirkonna- ja ringkonnakokkutuleku programmist ette hispaania keeles. Kuid alles veebruaris 1968 toimus Orange Walki kuningriigisaalis terve ringkonnakokkutulek hispaania keeles. Kohal oli 85 inimest ja 4 ristiti.

Vennad Marcelo Dominguez ja Rafael Medina  käisid ustavalt koos teiste hispaania keelt kõnelevate tunnistajatega, nagu näiteks Dionisio ja Catalina Tekiga ingliskeelsetel koosolekutel ja kokkutulekutel, ehkki nad eriti palju aru ei saanud. Alles oktoobris 1964 moodustati Orange Walkis hispaaniakeelne kogudus 20 kuulutajaga, kes enne olid ingliskeelses koguduses.

80ndatel aastatel möllasid naabruses asuvates riikides El Salvadoris ja Guatemalas kodusõjad, mistõttu paljud põgenesid Belize’i. Nende hulgas oli ka mitmeid hispaaniakeelseid perekondi, kelle seas oli nii kogudusevanemaid, teenistusabilisi kui ka pioneere. Nad aitasid kaasa kasvule hispaaniakeelsel territooriumil, nagu ka teistest hispaaniakeelsetest riikidest saabunud kakskeelsed misjonärid.

”TÕELISED KRISTLASED KUULUTAVAD UKSELT UKSELE”

Ühel päeval koputasid Orange Walkis elava Margarita Salazari uksele kaks võõrast ja küsisid: ”Kas te tunnete Margarita Salazari-nimelist Jehoova tunnistajat?” Küsijaiks olid 23-aastane Teófila Mai ja tema ema, kes elasid Orange Walkist 34 kilomeetrit edelas asuvas August Pine Ridge’i külas. Miks nad Margaritat otsisid?

”Umbes aasta tagasi,” selgitab Teófila, ”oli mu 9-kuune poeg väga haige. Niisiis viisin ta Botesi külla, et pühendada ta pühaneitsi Santa Clarale. Istusin auto esiistmel ja meie kandist pärit juht hakkas mulle kuulutama. Kui ta oli küsinud, miks ma viin poja Botesi, ütles ta, et Piibel ei kiida heaks kujude kummardamist. Minus tärkas suur huvi. Aja jooksul rääkis ta mulle paljudest Pühakirja  tõdedest, mida ta oli kuulnud Jehoova tunnistajatelt.”

Teófila jätkab: ”Ühel reisil rääkis autojuht mulle, et tõelised kristlased kuulutavad ukselt uksele. Ta selgitas, et seda Jehoova tunnistajad teevadki, ja nad loevad ette selliseid piiblitekste nagu Sefanja 1:14 ja 2:2, 3. Seepeale võtsin oma pisipoja käekõrvale ja beebi sülle ning läksin August  Pine Ridge’is ukselt uksele neid salme lugema. Hiljem soovitas see mees, et kui ma tõesti tahan tõde tundma õppida, pean Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta rääkis mulle Salazaridest ja kus ma nad Orange Walkis leian. Ma polnud kunagi Orange Walkis käinud, seepärast läksin neid koos emaga otsima.”

Margarita mäletab hästi seda hommikut, kui Teófila ja ta ema teda esimest korda külastasid. ”Nad esitasid palju küsimusi Piibli kohta ja me vestlesime pikalt,” meenutab ta. ”Nad tahtsid teada, kas on tõsi, et Jehoova tunnistajad aitavad inimestel Piiblist aru saada, ükskõik kui kaugele nad selleks ka minema peavad. Kinnitasin, et see on tõsi, ja lubasin, et tuleme nende külla iga kahe nädala tagant nendega Piiblit uurima.”

Kui Margarita ja tema abikaasa Ramón jõudsid August Pine Ridge’i, oli Teófila kutsunud Piiblit uurima kuus täiskasvanud pereliiget. Pärastpoole võtsid ka mõned teised pioneerid Orange Walkist koos Salazari perega korrapäraselt ette 34-kilomeetrise teekonna mööda kitsast, sillutamata, konarlikku teed, et samal ajal külas kuulutada, kui Teófila ja ta pere Piiblit uurib. Tihtipeale jäi Amybelle Allen ööseks külasse, et juhatada seal piibliuurimisi. Teófila ristiti 1972. aastal, viis kuud peale esimest piibliuurimist. August Pine Ridge’is moodustati kogudus aastal 1980, ja aastate jooksul on tõe vastu võtnud 37 Teófila sugulast.

 KUULUTUSTÖÖRETKED VIHMAMETSA KANNAVAD VILJA

Kuigi Belize’i linnas ja teistes riigi suuremates linnades kuulutati korrapäraselt, ei tehtud seda maaterritooriumil. Esimesed misjonärid võtsid lõunas asuvatesse linnadesse ette paadiretki, hiljem aga ehitati tee, mis ühendas lõunapoolseid Stann Creeki ja Toledo ringkondi ülejäänud riigiga. Seejärel, 1971. aasta algul hakkas harubüroo korraldama iga-aastaseid kuulutustööretki kõrvalistesse piirkondadesse Belize’i vihmametsas, et viia kuningriigi sõnum mopani ja kektši maajadeni.

Renditud sõiduvahendite ja puutüvest kanuudega jõudsid vennad ja õed Dangriga ja Punta Gorda vahele jäävatesse küladesse ja linnadesse ning isegi Guatemala piiri lähedal asuva Barranconi veelgi kaugemal lõunas. Mõnel retkel käidi furgoonautoga, saatjaks kaks kuni neli mootorratturit. Igal ööl peatusid kuulutajad eri külas. Päeval, kui suurem rühm külas kuulutas, läksid mootorratturid paarikaupa kõrvalistesse taludesse.

Punta Gorda ümbruskonnas rändasid vennad, seljakott seljas, külast külasse. Sageli tuli neil külavanemate kokkusaamiskohas cabildo’s rääkida alcalde’ga (pealikuga), enne kui nad said kuulutada ülejäänud külaelanikele.

”Ühte külasse,” jutustab misjonär Reiner Thompson, ”jõudsid vennad siis, kui mehed olid kogunenud cabildo’sse arutama maisikoristamist. Pärast koosolekut palusid nad, et vennad laulaksid neile ühe kuningriigilaulu. Vennad olid väsinud ja näljased ning neil polnud laulikut.” Vend Thompson lisab: ”Nad laulsid kogu südamest, ja külameestele  meeldis see väga.” Aja jooksul moodustati kogudus Mango Creekis ja hiljem ühes suurimas maaja külas San Antonios.

”Mõnikord liikusime ühest külast teise öösiti, et püsida graafikus,” selgitab Santiago Sosa. ”Me õppisime kõndima hanereas keset teed, sest teeäärses võsas oli kindlasti madusid. Samuti õppisime jooma viinapuust, kui meil oli vesi otsa saanud.”

Mõnikord moodustati kahesed või neljased rühmad, et kuulutada küla eri osades. Õhtul saadi jälle kokku. Kaks olid jäänud maha süüa tegema. ”Sellest võis saada täielik katastroof,” meenutab Santiago muheledes, ”sest mõned ei osanud üldse süüa teha. Mäletan, et vaatasin kord ühte toitu ja küsisin: ”Mis see on?” Kokk ütles: ”Ma ei tea, aga see on toit.” Kui juba kokk ei osanud öelda, millega on tegu, arvasime, et oleks parem seda kõigepealt ühe kondise hulkuva koera peal katsetada. Aga isegi näljane koer põlgas selle ära!”

KEKTŠID VÕTAVAD TÕE VASTU

Rodolfo Cocom ja tema naine Ofelia kolisid Corozalist riigi lõunaossa kõrvalisse kektši külasse Crique Sarcosse, kus Ofelia oli üles kasvanud. Tunnistajad käisid seal ainult iga-aastaste kuulutustööretkede ajal. Kui Ofelia oli umbes 14-aastane, leidis ta apelsinipuu alt raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu” ja asus seda lugema. Ta küll soovis rohkem teada, ent alles siis, kui ta oli juba abielus ja elas Corozalis, hakkasid kaks eripioneeri Marcial ja Manuela Kay tema ja ta mehe Rodolfoga Piiblit uurima.

Kui Cocomid aastal 1981 Crique Sarcosse kolisid, tahtsid nad uuesti tunnistajatega kokku saada.  Seepärast läks Rodolfo Punta Gordasse neid otsima. Selleks tuli tal ühtekokku vähemalt kuus tundi kõndida ning jõel ja merel paadiga sõita. Punta Gordas sai ta kokku pioneeri Donald Niebruggega, kes lubas hakata nendega uurima kirja teel. Kuid oli üks probleem. Crique Sarcos polnud postkontorit.

”Küsisin Punta Gorda postkontoris, kuidas mul oleks võimalik Crique Sarcosse kirja saata,” selgitab Donald, ”ja mulle öeldi, et preester käib seal korra nädalas.” Nii kandiski preester umbes kuus kuud edasi-tagasi piibliuurimiskirju, saamata aru, et ta tegutseb Jehoova tunnistajate kullerina.

”Kui preester sai teada, mida ta kannab,” räägib Donald, ”oli ta üsna ärritunud ja keeldus edaspidi meie kirju kaasa võtmast.”

Nende kuude jooksul reisis Donald mitu korda Crique Sarcosse, et uurida Cocomitega. Kui korraldati järgmine kuulutustööretk vihmametsa, alustas Rodolfo teenistust. Donald jätkab: ”Võtsime ta endaga neljaks päevaks kaasa ja kuulutasime mitmes külas. Vendadega seltsimine tolle retke ajal aitas tal tõesti edeneda.”

 ”Käisime Ofeliaga oma külas kahekesi kuulutamas,” selgitab Rodolfo, ”et jagada teistega seda, mida olime õppinud. Need, kellega ma uurisin, kogesid veel suuremat vastupanu kui meie. Mõni jäeti ilma ravimitest, toiduainetest ja riietest, mida külale oli annetatud. Ka mu ämm oli meie tegevusele väga vastu. Mõistsime Ofeliaga, et Crique Sarcos me vaimselt edeneda ei saa. Meil oli vaja koosolekutel käia. Seetõttu kolisime Punta Gordasse, et uurimist jätkata. Seal edenesime vaimselt ja meid ristiti aastal 1985.” Praegu kuuluvad Cocomid Ladyville’i kogudusse, kus Rodolfo on teenistusabiline.

MERERETKEDE VAIMNE SAAK

Igal aastal korraldati mereretki, et kuulutada korallisaartel ja rannakülades. Tol ajal ei pääsenud maad mööda sellistesse küladesse nagu Hopkins, Seine Bight, Placencia ja Punta Negra, ning ka Monkey River Towni. Hooajavälisel ajal võttis Polito Bevens oma vähipüügipaadiga neli pioneeri ja misjonäri kahenädalasele retkele põhjast lõunasse, peatudes igas asulas, mis nende teele jäi.

 Donald Niebrugge, kes osales sageli iga-aastastel vihmametsa- ja mereretkedel, meenutab südamesoojusega seda korda, mil nad laenasid mereretke tarbeks Ambroncio Hernandeze purjeka. Ambroncio, hüüdnimega Bocho, hakkas selle tulemusena Piiblit uurima.

”Järgmisel aastal planeerisime neljakesi kahenädalast retke piki rannikut,” meenutab Donald, ”aga selleks ajaks oli Bocho oma paadi maha müünud. Ta soovitas üht teist kalurit, kes oli nõus meid koos oma paarimehe ja Bochoga kaasa võtma. Seal me siis olime: kaks eripioneeripaari kolme kaluriga. Selle reisi ajal tegi Bocho algust kuulutustööga. Kui jõudsime Placencia sadamasse, oli seal ankrus palju jahte, niisiis kuulutasime jahilt jahile. Need kaks kalameest olid nende nädalate jooksul väga abivalmid. Ühel päeval, kui pärast pikka kuulutustööpäeva külast naasime, olid nad ostnud kana ja väiksel petrooleumipriimusel meile toitu valmistanud.” Järgmise aasta mereretkeks oli Bocho juba ristitud. Viimased 18 aastat on ta teeninud Belize’i linnas kogudusevanemana.

MÄÄRAMATA TERRITOORIUM KANNAB HEAD VILJA

Toledo ringkonda Lõuna-Belize’is iseloomustavad laugjad mäed ja tihe vihmamets, mis on täis tipitud mopani ja kektši maajade külasid oma rookatuse ja muldpõrandaga majadega. Enamjaolt pole külaelanike elu kerge — nad teevad lihtsate kõblastega rasket talutööd. Kuivaperioodil tuleb neil põldudele vett käsitsi tassida, et kasvatada maisi, ube ja kakaod. Paljud naised teevad traditsioonilisi kektši tikandeid  ning punuvad korve suveniiripoodidele üle kogu riigi. Üha suurem arv noori lahkub küladest, et asuda õppima või tööle riigi rahvarohkemates keskustes.

1995. aastal said Frank ja Alice Cardoza kutse teenida aprillis ja mais Toledo ringkonnas ajutiste eripioneeridena, et aidata jagada ”Kuningriigi sõnumit” nr 34 ”Miks on meie elus nii palju probleeme?”. ”Olin võtnud osa ühest iga-aastasest vihmametsaretkest sellesse piirkonda,” meenutab Frank, ”ning ma nägin, et maajadele saaks paremini head sõnumit õpetada, kui keegi koliks sinna piirkonda. Harubüroo soovitas mul üürida San Antonios elamispinna, moodustada piibliuurimisgrupi ja esitada erikõne. Pidime jagama ”Kuningriigi sõnumit” nii seal kui veel kaheksas külas.”

Cardozad juhatasid iganädalast grupiuurimist oma üüritoas keldrikorrusel ning mõne nädalaga hakkasid seal käima kolm-neli peret. Huvilised võtsid koos Cardozadega ette tunniajase reisi nende päevinäinud pikapiga mööda roopalist metsateed Punta Gordasse teokraatlikku teenistuskooli ja teenistuskoosolekule. Esimesel kuul esitas Frank San Antonios erikõne. Jesús Ich, kes oli kohal esimest korda, kuulas suure huviga. Naatsareti kiriku liikmena avaldas talle tugevat mõju see, et põrgutule õpetuse juured peituvad paganluses ja et Piiblis mainitud põrgu on tegelikult haud. Pärast koosolekut kutsus ta Franki kõrvale ja külvas ta küsimustega üle. Tulemuseks oli see, et ta hakkas uurima Piiblit ning aasta pärast ta ristiti.

Kui kaks ajutise eripioneerteenistuse kuud hakkasid lõppema, tuli Cardozadel langetada tähtis otsus. ”Olime alustanud palju uurimisi,” meenutab  Frank, ”rohkem kui suutsime juhatada. Me ei saanud rahuliku südametunnistusega minna tagasi oma mugavasse majja Ladyville’is. Kui otsustame jääda San Antoniosse, võiksime üürida parema elamispinna samas majas, aga ülakorrusel, mitte enam keldris. Võiksin paigaldada väikse kraanikausi, renni, et koguda vihmavett ning aja jooksul ka ehk veekloseti ja isegi elektri sisse tuua. Rääkisime sellest palves Jehoovale, olles kindlad, et tema õnnistusel võiks sinna piirkonda koguduse moodustada. Seejärel kirjutasime harubüroosse ja teatasime, et tahame jääda San Antoniosse üldpioneeridena teenima.”

Väga ruttu oli näha, et Jehoova õnnistas Cardozade otsust. Vaid kuue kuu pärast, novembris peeti nende juures esimene avalik koosolek. Järgmise aasta aprillist hakkas San Antonios toimuma teokraatlik teenistuskool ja teenistuskoosolek. Kui suurt kergendust tundis küll see väike grupp, et nad ei pidanud enam iga nädal ette võtma 65-kilomeetrist edasi-tagasi sõitu Punta Gordasse koosolekutele.

”TEMA ÄHVARDUSED MIND EI PEATA”

Siiraste piibliuurijate grupp San Antonios hakkas peagi edenema ja nende armastus tõe vastu oli südantliigutav. Frank jutustab: ”Neis külades on eriti just naised ujedad ning traditsioonide kohaselt alluvad nad oma isale ja mehele. Neil pole tavaks võõrastega rääkida. Seepärast oli neil ääretult raske ukselt uksele teenistuses osaleda.”

Tol ajal oli 20-aastane Priscilian Sho ristimata kuulutaja, kes soovis väga oma kandi inimestele tunnistust anda. Kord oli Priscilian oma vennanaise  Amalia Shoga korduskülastusi tegemas, kui järsku juhtus midagi.

Priscilian meenutab: ”Ma polnud oma isale öelnud, et käin avalikult kuulutustööd tegemas, sest ta oli selle mul ära keelanud, ja ma kartsin teda. Sel pühapäevahommikul, kui me parajasti kuulutasime, nägin järsku oma isa baptistikiriku ees, kus ta käis. Algul püüdsime end heina sees varjata, kuna ma ei soovinud tema silma alla sattuda. Kuid siis ma ütlesin: ”Tead, Amalia, Jehoova vaatab meid praegu. Pole õige, et me kardame mu isa. Me peame kartma hoopis Jehoovat.””

Prisciliani isa sai maruvihaseks, kuid suurem tüliküsimus oli veel ees, kuna ta seisis raevukalt vastu sellele, et tütrest saaks Jehoova tunnistaja. Priscilian palvetas selle asja pärast, kuni päevani enne kokkutulekut, mil teda pidi ristitama. Lõpuks kogus Priscilian julguse kokku, et sellest isale rääkida.

”Ma lähen homme Belize’i,” ütles ta isale.

”Mis sa seal teed?” päris isa.

”Lasen ennast ristida,” vastas Priscilian. ”Kavatsen teha seda, mida Jehoova minult ootab. Ma armastan sind, aga ma pean armastama ka Jehoovat.”

”Kas sa tõesti teed seda?” nõudis ta vihaselt.

”Jah,” vastas Priscilian. ”Apostlite teod 5:29 ütleb, et mul tuleb kuuletuda pigem Jumalale kui inimesele.”

Prisciliani isa tormas raevunult minema. ”Ma ei tundnud end turvaliselt enne, kui istusin autos, valmis kokkutulekule sõitma,” jutustab ta. ”Ma ei  teadnud, mis mind kokkutulekult koju tulles ees ootab. Aga ma teadsin, et selleks ajaks olen ristitud, nii et isegi kui ta peaks mind tapma, olin teinud seda, mis on õige.”

Prisciliani isa küll ei teinud midagi, kui ta koju tuli, kuid hiljem ähvardas ta tütre tappa. ”Aga isa nägi, et tema ähvardused mind ei peata,” räägib Priscilian, ”ja sellest ajast peale on ta mu vastu leebem olnud.”

VASTANE ASUB JEHOOVA POOLELE

Äsja San Antonios moodustatud innukas kuulutajate grupp õitses vaimselt, kui Cardozad said kohalikult külanõukogult ootamatult kirja, milles teatati, et nad peavad Sant Antoniost lahkuma. Varem, kui Frank oli ära maksnud nõutava maksu, oli ta saanud nõukogult loa küllasse jääda. Nüüd aga püüdis üks prominentne nõukogu liige Cardozad külast minema ajada. Ühel nõukogu koosolekul astusid kolm Franki piibliõpilast tema kaitseks välja. Ka Franki majaperemees võttis sõna, hoiatades, et juhul kui nõukogu Cardozad minema saadab, peab see nende asemel üüri maksma. Seejärel esitas Frank maa-ametilt saadud kirja, kus seisis, et inimest, kes üürib eraomandit, ei tohi minema saata. Lõpuks lubas nõukogu Cardozadel jääda.

Mees, kes soovis Cardozade lahkumist, oli Basilio Ah, endine alcalde (pealik), kes oli veelgi mõjukas poliitik. Basilio kasutas oma mõjujõudu, et takistada igal võimalikul moel Jehoova tunnistajate tegevust San Antonios. Kui see väike grupp soovis kuningriigisaali ehitamiseks maad, hoiatas ta: ”Sellesse külla ei ehita te mitte kunagi kuningriigisaali!” Hoolimata  sellest said vennad maad ning ehitasid tagasihoidliku, ent kauni kuningriigisaali. Üllatav küll, kuid saali pühitsemisest detsembris 1998 võttis osa ka Basilio. Mis oli juhtunud?

Basilio kahel abielus pojal oli pereprobleeme. Kahel korral oli Basilio palunud oma kirikul poegi aidata, kuid mõlemal korral tulutult. Siis hakkasid pojad Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Basilio naine María märkas, et pojad teevad muudatusi paremuse suunas ja ka nende pereelu paraneb. Niisiis palus María, et tunnistajad hakkaksid ka temaga Piiblit uurima.

”Tahtsin väga Jehoova Jumalat tundma õppida,” lausub María, ”ning ütlesin mehele, et peaksime minema kuningriigisaali, et Jumala kohta rohkem teada saada.” Kuigi Basiliol ei olnud kerge loobuda oma sügavale juurdunud tunnetest Jehoova tunnistajatesse ja Frank Cardozasse, keda ta kutsus ”selleks välismaalaseks”, avaldasid talle muljet poegade juures toimuvad muutused, kui nad rakendasid ellu Piibli tõdesid. Basilio otsustas ise uurida, kes need Jehoova tunnistajad on, ja kellega nõustus ta pärast mõningaid arutelusid Piiblit uurima? Ei kellegi muu kui ”selle välismaalase”, Frank Cardozaga!

”Piiblist loetu muutis mu meelt,” selgitab Basilio. ”Olin olnud 60 aastat katoliiklane ja põletanud  kirikus kujude ees viirukit. See, mida ma nüüd Jehoova kohta teada sain, oli kirjas tema enda raamatus Piiblis. Mul on häbi, kuidas ma käitusin Frank Cardozaga, kelle vend ma nüüd olen. Ma ei karda öelda, et eksisin. Seisin innukalt asjade eest, mida uskusin olevat õiged mu külale ja religioonile. Kuid loobusin maajade traditsioonide järgimisest, mis on seotud spiritistliku tervendamisega ja on nii tavaline meie külades. Samuti lõpetasin osalemise maajade poliitilistes liikumistes.” Praegu teenivad Basilio ja María Ah rõõmsalt Jehoovat ristitud kuulutajatena.

Jehoova teenijad on tuntud oma armastava, rõõmsa ja innuka vaimu poolest. Belize’i kõrvalistel aladel kõnnivad paljud kuulutajad kolm või enamgi tundi mööda järske mäenõlvu, et jõuda inimesteni, ja nad ei taha puududa koosolekutelt. Näiteks ühel õhtul pidi Andrea Ich olema teokraatlikus teenistuskoolis majaelaniku rollis. Sel päeval oli ta džunglis kõndinud mitmeid kilomeetreid, et koos poegadega avokaadosid korjata. Ta sai herilaste käest 23 korda nõelata. Vaatamata sellele ta läks koju, valmistas perele toidu, läks koosolekule ja täitis seal oma ülesande. Tema nägu oli küll paistes, kuid õnnelik. Alati on nii kosutav näha, et ehkki meie kallid maaja vennad ja õed on võib-olla terve päev veoauto või bussiga kokkutulekutele ja konventidele sõitnud, on nad rõõmsad, et saavad koos teistega tõelist Jumalat Jehoovat kummardada.

TORMID LAASTAVAD BELIZE’I

Viimase 115 aasta jooksul on Belize’is olnud 51 orkaani ja troopilist tormi. Alates aastast 1930 on  Belize’ist üle käinud või piisavalt lähedalt möödunud 12 orkaani, mis on tekitanud tõsiseid purustusi või nõudnud elusid. Orkaan Hattie, mis on olnud üks tugevamaid, tabas Belize’i 1961. aasta 31. oktoobri varahommikul. Tuulepuhangute kiirus oli 300 kilomeetrit tunnis ja merevesi tõusis äkitselt, nii et sajad inimesed said surma. Belize’i linn, mis on vähem kui pool meetrit ülalpool merepinda, oli mattunud 30-sentimeetrise mudakihi alla. Harubüroo aruandes oli kirjas: ”Kuigi enamiku [Belize’i linna] vendade majad on tõsiselt kannatada saanud või siis täielikult hävinenud, pole ühelgi vennal raskeid vigastusi. Nad on ilma jäänud riietest või on vesi need rikkunud.

Buldooserid puhastavad tänavaid ja suured tulekahjud hävitavad sellegi, mis majadest on järele jäänud. Siin [misjoni]kodus oli meil 60 sentimeetrit vett, mis tegi palju kahju. Väljas oli seda ligi 3 meetrit . . . seega oli hea, et misjonikodu oli ehitatud tänavapinnast kõrgemale . . . Toitu saab osta väga vähe . . . ja ikka veel kaevatakse välja surnukehi.”

Kümme päeva hiljem kirjutati harubüroost: ”[Dangrigas] on olukord hullem kui siin [Belize’i linnas]. Inimesed on sunnitud töötama kaheksa tundi päevas, et saada kuponge, mille eest midagigi osta. Kõik on sõjaväe kontrolli all ja midagi ei saa osta raha eest.” Kaks poissi said surma ja nende isa murdis jalad, kui nende maja kokku varises. Mõlemad poisid olid tublid kuulutajad, ja 12-aastane oli tuntud selle poolest, et kuulutas oma õpetajatele.

Orkaanisilm liikus Belize’i linna ja Dangriga vahelt läbi ning nendes kohtades kaotasid vennad kas osaliselt või täielikult oma kodud ja vara. Orkaanile  järgnevatel päevadel kehtestas kuberner erakorralise seisukorra: seadis sisse komandanditunni ja kutsus kokku Briti armee, kelle ülesandeks oli jälgida nende meetmete täitmist ja lasta maha maradööre. Mehed, naised ja lapsed, kes liikumiskeeldu eirasid, võeti kinni ja pandi ööseks trellide taha.

Vaatamata kaootilisele olukorrale, hakkasid niipea kui võimalik jälle korrapäraselt koosolekud toimuma ja mindi kuulutama. See polnud aga eriti kerge, kuna paljud elasid varjupaikades ja hoovid olid täis vett ja muda. Kuid inimesed vajasid lohutavat sõnumit kuningriigist, ja Jehoova tunnistajad olid valmis ohvrimeelselt seda neile jagama.

Elamistingimused olid väga halvad, kuid välismaal elavate Jehoova tunnistajate armastus ja heldekäelisus julgustas Belize’i vendi väga. Teistelt harubüroodelt saadi 25 kasti riideid ja muud vajalikku ning seda jagati nii tunnistajatele kui ka mittetunnistajatest naabritele. Harubüroo ja kuningriigisaal olid vähesed ehitised, mis orkaani rünnakule vastu pidasid. Kui siis valitsus palus luba kasutada kuningriigisaali avaliku varjupaigana, olid vennad sellega kohe nõus. *

”KAS SA PALVETAKSID MEIE EEST, PROUA PRATT?”

Oktoobris 2000 räsis kolm päeva San Pedro elanikke Ambergris Cayl orkaan Keith oma vihmavalingute ja tuultega, mille kiiruseks mõõdeti 205 kilomeetrit tunnis. Ladyville’is, mis asub Belize’i linnast 16 kilomeetrit põhja pool, sadas kolme päeva  jooksul vihma 80 sentimeetrit. 42 venda otsisid varjupaika Ladyville’i kokkutulekusaalis. Cay Caulkeril hävisid peaaegu kõik kodud. Ambergris Cayl ja Cay Caulkeril elavad 57 kuulutajat kaotasid enamiku või kogu oma vara ning mõlemad korallisaared jäid mitmeks nädalaks ilma elektri, vee ja telefoniühenduseta. Peaminister kuulutas Belize’i, Orange Walki ja Corozali ringkonna koos Ambergris Cay ja Cay Caulkeriga katastroofipiirkonnaks. Kõigil kannatada saanud aladel kehtestati komandanditund, et peatada rüüstamisi.

Cecilia Pratt, eripioneer Cay Caulkeril kuulis orkaanihoiatusi ja pani valmis koti juhuks, kui tal tuleb orkaani saabumise korral varjupaika põgeneda. Tol päeval oli ta just kogunud kokku 12 õe põlluteenistusaruanded ja kavatses pärastlõunase paadiga mandrile sõita, et viia need harubüroosse. Cecilia pakkis grupi põlluteenistusaruanded hoolega kilesse ja pani need kotti. Nagu oligi arvata, pidid Cecilia ja mõned teised õed sel ööl otsima varju betoonist koolihoones, ülejäänud aga leidsid kaitset tervisekeskuses.

”Tuul rebis tsinkkatuse esimeselt klassiruumilt, kus me olime,” jutustab Cecilia. ”Pidime haarama oma asjad ja tormama teise ruumi. Tundus, justkui  raputaks tuul kogu hoonet, kuigi see oli ehitatud betoonist. Kui me välja piilusime, paistis kõikjal meie ümber ainult meri — maad polnud kuskil. Meie väike grupp hoidis kokku ja me palvetasime tungivalt. Nelikümmend klassiruumis viibinud inimest, kõik eri usku, olid hirmul. Mõned ütlesid: ”See on Jumala töö.” Katoliku ilmikjutlustaja tuli minu juurde ja küsis: ”Kas sa palvetaksid meie eest, proua Pratt?” Ma vastasin: ”Ma ei saa, sest olen naine ja mul pole kübarat.” Mees vastas: ”Aga mul on müts.” Ma polnud kindel, kas saan palvetada igaühe eest, kuid soovisin anda neile teada, et seda orkaani ei põhjustanud Jehoova. Seepärast palvetasin koos meie väikse grupiga küllalt valjusti, et kõik võiksid kuulda. Just siis, kui olin palvetamise lõpetanud ja kõik kohalolijad ütlesid ”aamen”, rauges tuul! Sel hetkel jõudis orkaanisilm meie kohale. Katoliku jutlustaja ütles: ”See oli hea palve. Sinu Jumal on tõeline Jumal.” Pärast seda ei soovinud nad, et meie, viis tunnistajat, lahkuksime varjupaigast, ja kolme järgneva päeva jooksul andsid nad meile toitu ja kohvi.

Mina aga olin mures teiste kuulutajate pärast. Järgmisel hommikul, kui tuul lakkas, lahkusin varjupaigast, et neid otsima minna. Kõikjal olid murdunud puud ja valitses täielik kaos. Mõne maja oli tuul 10 kuni 15 meetrit eemale viinud. Vaatasin kõigepealt saare tegevuskeskusse, kust ma leidsin kaks õde ja nende lapsed. Ühe teise õe maja oli minema pühitud, kuid ta ise oli elus.”

Pärast orkaani oli harubürool raske saada põlluteenistusaruandeid neist kogudustest, kust torm oli üle käinud. Kuid Cay Caulkerilt jõudsid aruanded kohale esimesena. Cecilia oli hoidnud neid oma kotis  kindlas kohas ja isiklikult andnud need vendadele, kes tulid harubüroost nende olukorraga tutvuma.

Järgnevate nädalate jooksul said vennad laastatud korallisaartel nii hädaabisaadetisi kui ka praktilist abi vabatahtlikelt, kes aitasid puhastada ja remontida nende kodusid ja Ambergris Cay kuningriigisaali.

Merle Richert, kes kuulus Cay Caulkeril töötanud rühma, teatab: ”Kõigepealt korraldasime majutust ja hädaabisaadetiste jagamist. Järgmisel päeval hakkasime kuulutajate maju remontima. Pühapäeva hommikul läksime kõik põlluteenistusse. Seejärel tegime ühe õe aeda koosolekupaiga: valmistasime kuulajatele pingid ja vanast kookospalmi pakust ka kõnepuldi. Kohandasime koosolekuaja õhtul kell 8 algava komandanditunni järgi. Avalikul kõnel ja ”Vahitorni” uurimisel oli kohal 43 inimest.”

KOGUNEMISED, ET SAADA ÕPETUST JEHOOVALT

1960ndate aastate lõpupoole kasutati kokkutulekuteks telki ja seetõttu sai neid pidada erinevates kohtades üle riigi. Kuid suure telgi püstitamine oli kõva töö ja see võttis päevi. Santiago Sosa selgitab: ”Alustasime tööd nädala alguses: püstitasime telgi, tõime kuningriigisaalist pingid ja laenasime toole. Sel ajal pakuti kokkutulekutel ka toitu, selleks laenasime potte ja panne ning tihtipeale olime terve öö üleval, et seda valmistada ja tööd lõpetada. Mõnikord juhtus nii, et kõik oli valmis sätitud, kui öösel tõusis äge tuul ja meie töö ära nullis. Järgmisel päeval tuli meil lihtsalt otsast alata. Kuid mitte keegi ei kaevelnud.

 Jeanne Thompson mäletab konventi, mis toimus Belize’i linna ja Orange Walki vahel ühes maakohas. Vendadel tuli kuningriigisaali lähedal võsa maha raiuda, et sinna telk püstitada ja pingid paigutada. ”Terve piirkonnakonvendi aja sadas,” räägib Jeanne, ”ning telgialune ujus. Istudes toetasime jalad eesolevale pingile. Meil polnud aimugi, et kogu see ala kubises korallmadudest. Tänu vihmale olime sunnitud jääma telki ja kuningriigisaali lähedale. Oleks olnud väga ohtlik metsa minna.”

1970ndatel hakkasid kokkutulekud toimuma väiksel troopilisel Birdi saarel, mis asub Belize’i linna kagutipust 120 meetri kaugusel. Omanik oli ehitanud sinna meelelahutusürituste tarbeks rookatusega saali, kus oli ka elekter, vesi ja tualettruumid. Vennad ehitasid mandrilt puidust silla, mistõttu  pääseti kergesti sellele vaiksele rahulikule saarele, kus toimus palju kokkutulekuid.

Märtsis 1983 renditi Ladyville’is võimudelt kokkutulekusaali jaoks maad. Algul ehitasid vennad ringkonnakokkutulekuteks, erilisteks sündmusteks ja piirkonnakonventideks ajutised ehitised. 1988. aastal aga osteti Guatemalast terasehitis, mida kasutati sellel Ladyville’is asuval maalapil püsiva kokkutulekusaalina.

KASV HIINAKEELSEL TERRITOORIUMIL

Alates 1920ndatest on Belize’is kanda kinnitanud Hiina immigrandid ning paljudele neist meeldib lugeda meie kirjandust oma emakeeles. Näiteks Roberta Gonzalez jutustab: ”Tahtsin kuulutada sõbralikule taivanlannale, kellele kuulus pagariäri, kuid ma teadsin, et ta pole eriti usklik ja on alati hõivatud. Samuti teadsin, et tal on kaks teismelist last. Niisiis, kui olin ühel päeval tema äris, andsin talle hiinakeelse ”Noored küsivad”-raamatu ja soovisin kuulda, mida tema sellest raamatust arvab. Kui ma mõne päeva pärast sealt mööda sõitsin, nägin, et ta lehvitab mulle ägedalt. Kui peatusin, lausus ta õhinal, et ootas, millal ma uuesti tulen. Ta ütles, et enamikul Taiwani perede teismelistel on pärast Belize’i kolimist probleeme. Tema arvates peaksid nad kõik seda raamatut lugema. Ta palus oma pojal lugeda  ära, kui palju teismeliste lastega Taiwani peresid selles linnas on, ja seejärel küsis ta minult 16 raamatut, et kinkida need igale perele.”

Oktoobris 2000 korraldas harubüroo kolmekuulise mandariini keele kursuse pioneeridele ja kuulutajatele, kes olid valmis tegelema oma territooriumi hiina kogukondadega. Milline oli tulemus? Moodustati hiinakeelne grupp, kuhu kuulus ka mitu pioneeri, ja nüüdseks on see kasvanud koguduseks. Vaatamata tugevale vastuseisule, on mõned positiivselt reageerinud heale sõnumile ja armastusele, mida neile koguduses on osutatud.

Näiteks Monje Chen hakkas uurima Piiblit aastal 2006. Alguses pere toetas teda, kuid varsti hakkasid nad teda naeruvääristama ja talle vastupanu  osutama. Ootamatult müüs pere ära kogu vara, sealhulgas ka poe, mida Monje juhtis, ning andis talle aega ühe tunni, et ta loobuks oma uuest usust ja koliks koos nendega teise riiki. Tema oma uskumustest ei loobunud, niisiis kolis ta pere ära ja jättis ta tühje käsi maha. Monje asus elama ühe venna juurde ning jätkas Piibli uurimist ja korrapäraselt koosolekutel käimist. ”Rajasin Jehoovaga lähedased suhted,” räägib Monje ”ja ta hoolitses mu eest. Mind on aidanud Piibli uurimine ja piiblitekstide üle mõtisklemine ning ka vendade tugi.”

Monje ristiti 2008. aasta novembris ja tema pere suhtumine on paranenud, kui nad on näinud, kuidas tema käitumine ja kõneviis on muutunud. ”Kuuletumine Jehoovale ei teinud mind vaeseks,” lisab Monje, ”see hoopis tegi mind õnnelikuks. Jehoova ei jätnud mind, vaid ta laseb mul kuuluda ühtsesse ja armastavasse vennaskonda.”

 TÖÖ BELIZE’IS ON MEHHIKO HARUBÜROO JÄRELEVAATUSE ALL

Olles koos Belize’i ja Mehhiko harubürookomiteega hoolikalt kaalunud kuningriigitöö vajadusi, otsustas juhtiv kogu, et töö Belize’is peaks minema Mehhiko harubüroo järelevaatuse alla. Otsus jõustus alates 1. jaanuarist 2001 ning on toonud oma heade tulemustega meie vendadele selles maailma paigas palju rõõmu.

Sellest ajast alates on Mehhiko harubüroo järelevaatusel ehitatud Belize’i mitmeid kuningriigisaale. 16. märtsil 2002 pühitseti Belize’i linnas tagasihoidlik kaksik-kuningriigisaal. Järgmisel päeval toimus Ladyville’is ilusa uue misjonikodu ja renoveeritud kokkutulekusaali pühitsemine. Paljud, kes on teeninud Jehoovat ustavalt juba viis või kuus aastakümmet, olid publiku seas kuulamas pühitsemiskõnet, mille pidas Gerrit Lösch juhtivast kogust. Töö on hästi edenenud pärast kuningriigisaalide ehitusrühma moodustamist, mis on aidanud ehitada kogu riigis 20 kuningriigisaali.

 2007. aastal tulid Mehhikost Belize’i 325 pioneeri, et aidata kuulutada harva läbitöötatud territooriumidel. Nende külaskäik andis kuulutustööle Belize’is hoogu juurde. Tulemuseks oli see, et pioneeride arv kasvas märkimisväärselt.

Erinevalt kirikujuhtidest, kes igal aastal palvetavad, et Belize oleks kaitstud orkaanide eest, said Jehoova tunnistajad enne 2007. aasta orkaanihooaega praktilisi juhtnööre hädaolukorra puhuks. Küll nad olid tänulikud nende juhiste eest, kui viienda kategooria orkaan Dean augustis riiki tabas. Kõik ohupiirkonnas elavad vennad-õed evakueeriti ja majutati turvalisemates paikades elavate usukaaslaste juurde. Kui orkaan oli möödunud, aitasid kogu riigi tunnistajad remontida maju ja kuningriigisaale, mistõttu kohalikus raadiojaamas kiideti Jehoova tunnistajaid, et nad annavad väärt eeskuju.

ÜHENDATAKSE KÕIGIST RAHVUSTEST INIMESI

Tänu Jehoova õnnistusele on Belize’is nüüd üle 1800 kuulutaja: 1 kuulutaja 149 elaniku kohta. Ja arvestades, et iga 39. beliizlane käis 2009. aastal mälestusõhtul, võib veel oodata märkimisväärset kasvu!

Inimeste jüngriteks tegemise töö Belize’is viimase 80 aasta jooksul on toonud esile kauni ja vaimse rahva, keda ühendab ”puhas keel”, tõde Jumala ja tema eesmärkide kohta. Teenides ”õlg õla kõrval” oma vaimsete vendade ja õdedega kõikjalt maailmast, kasutavad Jehoova tunnistajad Belize’is ”puhast keelt” hästi, et anda avalikult tunnistust Jehoova, meie armastava Jumala auks (Sef. 3:9, UM).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 224]

”Autojuht rääkis mulle, et tõelised kristlased kuulutavad ukselt uksele”

[Väljavõte lk 234]

”Pole õige, et me kardame mu isa. Me peame kartma hoopis Jehoovat”

 [Kast lk 208]

Lühiülevaade Belize’ist

Maa

Madal rannikutasandik läheb lõuna pool üle Maya mägedeks. Metsad on koduks sellistele loomadele nagu jaaguar, puuma, möiraahv, nabasiga, roheleeguan ja krokodill, samuti leidub ligi 60 liiki madusid, näiteks väga mürgine kaisaka, keda kutsutakse ka kollahabemeks. Linde on 600 liigi ringis, sealhulgas ohustatud puna-aara ja imeilus vääveltuukan. Mereelustik on väga kirev, alates korallidest, käsnadest ja papagoikalast ning lõpetades manaati, barrakuuda ja vaalhaiga.

Rahvastik

Elanikkonna moodustavad maajad (kektšid, mopanid ja jukateegid), kreoolid (aafriklaste ja eurooplaste segaverd järglased), mestiitsid (hispaanlaste ja maajade segaverd järglased), garifunad (aafriklaste ja kariibide segaverd järglased), idaindialased, liibanonlased, hiinlased ja eurooplased, nende seas saksa ja hollandi mennoniidid.

Keel

Riigikeel on inglise keel, kuid räägitakse ka Belize’i kreooli, hispaania, garifuna, kektši, maaja, saksa ja mandariini keelt.

Elatis

Valdav osa rahvastikust tegeleb suhkruroo ja troopikaviljade kasvatamise ja eksportimisega. Paljude sissetulekuallikaks on samuti kalastamine ja turism.

Toit

Kuna riigis elab eri kultuuritaustaga inimesi, on ka rahvusköök väga maitsev ja mitmekülgne. Tavapärane lemmiktoit on kookospiimas keedetud riis ja oad, mida serveeritakse sageli kas praetud või hautatud kana, veiseliha, kala või praetud jahubanaanidega. Süüakse ka palju isuäratavaid mereande.

Kliima

Belize asub Kesk-Ameerikas Kariibi mere rannikul, mistõttu seal valitseb palav ja niiske lähistroopiline kliima, ning orkaanioht on suur.

 [Kast/pilt lk 215]

Garifunad osutavad tõele head vastukaja

BEVERLY ANN FLORES

SÜNDINUD 1961

RISTITUD 1993

LÜHIANDMED Garifuna, kes võttis tõe vastu ja aitab nüüd oma rahval Jehoovat tundma õppida.

▪ Garifunade põlvnemine ulatub 17. sajandi algusse, mil orjad abiellusid kohalike kariibidega. Garifuna keel kuulub aravaki keelte hulka ja selles leidub prantsuse ja suahiili keele sugemeid.

Garifunade religioon on segu aafriklaste ja Ameerika indiaanlaste traditsioonidest, mida on tugevalt mõjutanud katoliiklus. Näiteks dugu on keerukas tseremoonia, millega lepitatakse surnud esivanemaid, ohverdades neile toitu ja jooki. ”Mu ema ei uskunud dugu tseremooniasse,” ütleb Beverly. ”Ta ei mõistnud, kuidas võib Jumalale meeldida, et kõik see toit niiviisi maha maetakse. Tal oli tavaks öelda: ”Toit on söömiseks! Ja miks peaksid meie lähedased, kes on surnud, tulema tagasi ja meile halba tegema?””

Beverly selgitab, mis sai siis, kui ta õppis tõde tundma. ”See, et olen garifuna, ajendas mind minema Dangrigasse oma rahvale kuulutama. Ma teadsin, et enamik garifunasid võtab paremini kuulda kedagi nende endi hulgast. Paljud peatuvad ja jäävad kuulama, kui ma räägin garifuna keeles, ning mitmed on hakanud kogudusega läbi käima. Nad on näinud, et võivad loobuda Piibliga vastuolulistest traditsioonidest, ja kurjad vaimud ei tapagi neid ära.”

 [Kast/pilt lk 218]

”Jehoova hoolitses meie eest alati”

LILLY MILLER

SÜNDINUD 1928

RISTITUD 1960

LÜHIANDMED Kasvatas üksinda üles kuus last ja on olnud täisajalises teenistuses 47 aastat.

▪ ”AASTAL 1959 rääkis Amybelle Allen mulle Piiblist,” meenutab malbe kõnega Lilly. ”Kirikus oli meid hoiatatud kõigi nende ”valeprohvetite” eest, kes käivad ukselt uksele. Ma nõustusin uurimisega tingimusel, et kasutame ainult Piiblit, võtsin tõe vastu ja mind ristiti järgmisel aastal.

Esialgu oli mul raske kuulutada. Mu käed värisesid nii kõvasti, et suutsin vaevu Piiblit käes hoida. Aga soov õpitut jagada oli ”nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse”, nagu ütles Jeremija, ja ma pidin rääkima, kuulaku inimesed või mitte” (Jer. 20:9).

Kuidas suutis Lilly kasvatada üksinda kuut last ja samal ajal olla pioneer? ”Ma palvetasin ja Jehoova tegi selle võimalikuks,” ütleb Lilly. ”Kolm korda nädalas tõusin pool neli hommikul, et teha küpsiseid. Küpsetasime koos tütardega neid puuküttega ahjus ja müüsime sabas seisvatele inimestele otse ahjust. Kui kõik küpsised olid müüdud, läksid lapsed kooli ja mina põlluteenistusse. Jehoova hoolitses meie eest alati.”

Alates aastast 1969 on Lilly teeninud pioneerina Corozalis. Ka tema vanim poeg ja kaks tütart on täisajalises teenistuses ning ta on aidanud kaasa sellele, et 69 inimest on jõudnud ristimiseni.

 [Kast/pilt lk 227, 228]

Kuulutamas vihmametsas

”Märtsis 1991 tulid Punta Gordasse tervest riigist kokku 23 venda ja õde, et asuda kümnepäevasele kuulutustööretkele vihmametsa sügavustesse,” jutustab Martha Simons. ”Lisaks riietele, tekkidele ja võrkkiikedele võtsime kaasa kirjandust inglise, hispaania ja kektši keeles. Tassisime ka toitu, mille hulgas oli 200 kuivikut.

Järgmisel hommikul alustasime oma teekonda mööda lainetavat merd suures kapokipuust õõnestatud paadis. Crique Sarco küla juures laadisime kraami maha ja lõime laagri püsti. Samal ajal kui vennad panid võrkkiikesid üles, tegid õed meie lemmiktoitu — seasabahautist, mida valmistatakse maniokist, jamsist, jahubanaanist, kookosest, keedetud munadest ja muidugi sea sabast. Jutt meie saabumisest levis kiiresti, ja peagi tulid kektši külaelanikud üksteise järel meid tervitama. Nii õnnestus meil kahe tunniga tervele külale tunnistust anda. Sel ööl magasid vennad vaiadele ehitatud politseijaoskonna all võrkkiikedes, õed aga õlgkatusega cabildo’s, külavanemate kokkusaamiskohas.

Järgmisel päeval laadisime kraami jälle paati ja jätkasime teekonda ülesvoolu. Jõgi oli paiguti mangroovijuuri täis kasvanud, mistõttu seal oli hämar ja veidi kõhe. Umbes poole tunni pärast maabusime ja seejärel matkasime poolteist tundi läbi metsa kuni Sundaywoodi külani. Sealsed inimesed olid väikest kasvu, tumeda oliivikarva naha ja sirgete mustade juustega. Enamik oli paljajalu, naistel olid seljas rahvuslikud seelikud ja ehetena kaelas helmed. Õlgkatusega majadel olid muldpõrandad,  polnud vaheseinu ega mingit mööblit peale võrkkiikede. Ühel pool maju oli ühine toiduvalmistamiskolle.

Inimesed olid väga sõbralikud ja paljud tundsid huvi meie sõnumi vastu. Eriti avaldas neile muljet see, et meil oli kirjandust kektši keeles ja et lugesime neile kirjakohti kektšikeelsest Piiblist.

Järgmisel hommikul äratasid meid kuke kiremine, metsalindude laul ja möiraahvide kisa. Pärast tugevat hommikusööki külastasime uuesti neid, kes eelmisel päeval olid huvi üles näidanud. Alustasime mitmeid piibliuurimisi ja innustasime kõiki omal käel edasi uurima, kuni tuleme aasta pärast tagasi. Ülejäänud päevad kulgesid üsna samamoodi, kui me tungisime vihmametsa sügavustesse, et jõuda kõrvaliste küladeni.

Pärast kümmet rõõmsat päeva metsas läksid meie mõtted tagasi pikkadele vahemaadele, mida olime läbinud, paljudele küladele, kuhu olime jõudnud, ja kõigile inimestele, keda olime kohanud. Palvetasime, et Jehoova kaitseks meie külvatud tõeseemneid, kuni naaseme järgmisel aastal. Meie jalad olid valusad ja keha väsinud, aga me olime südamest tänulikud Jehoovale ja õnnelikud, et saime osaleda selle aasta kuulutustööretkel vihmametsa.”

 [Kast/pildid lk 235, 236]

Maajad, kes armastavad Jehoovat

JORGE JA NICOLAS SHO (OMA ÕE PRISCILIANIGA)

SÜNDINUD 1969 ja 1971

RISTITUD 1997

TAUST Maajadele on väga tähtis vanematest lugu pidada ja neile täielikult kuuletuda. Seda nõutakse isegi abielus täiskasvanutelt.

▪ KUI Nicolas ja Jorge õppisid Jehoovat tundma ja armastama, seisis isa nende kristlikule tegevusele kaljukindlalt vastu.

”Selgitasin isale, et õpin kasulikke asju,” sõnab Nicolas, ”aga kuna ta kuulus baptisti kirikusse, ei jaganud ta minu vaimustust. Jätsin piibliuurimise nii mõnelgi korral katki, sest ei tahtnud talle haiget teha. Samas teadsin, et juues end koos isaga purju, ei anna ma oma lastele just head eeskuju. Mu naine ja lapsed olid nii õnnetud, et ei naeratanud kunagi.

  Kui hakkasin korrapäraselt Piiblit uurima ja kristlikel koosolekutel käima, aitas tõde mul halbadest harjumustest lahti saada. Tegin kõvasti tööd ja kasutasin nüüd kogu oma palga pere heaks. Praegu teenime koos perega innukalt Jehoovat ning meie maja on täis rõõmsat naeru.”

Jorge olukord oli üldjoontes sama. Purjutamine ja labane kõnepruuk tõid tema peres tüli majja, ning nädalalõppudel polnud teda kunagi kodus. Kuid piibliuurimine parandas märgatavalt tema käitumist.

Jorge jutustab: ”Mida enam ma edenesin, seda enam suurenes isa vastupanu. Ta nimetas meid valeprohvetiteks ja ähvardas mõnel korral koguni matšeetega. Vend Cardoza, kellega ma Piiblit uurisin, oli üritanud meid juba varakult ette valmistada. ”Mida te teeksite, kui isa ajaks teid perekonna maavalduselt ära?” küsis ta. ”Isa armastab mind,” kinnitasin, ”ja ta ei teeks midagi sellist.” Kuid kahjuks läks just nii.”

Jorge jätkab: ”Ent ma armastasin seda, mida teada sain, ja mu elu läks paremaks. Minu uus kristlik isiksus avaldas head mõju ka pereliikmetele. Pidasime üksteisest lugu ja olime koos õnnelikud. Praegu olen tänu Jehoova abile üldpioneer ja kuulutustöö pakub mulle suurt rõõmu.”

[Pilt]

Frank Cardoza kuulutas Jorgele

 [Kast/pildid lk 238, 239]

Rõõmupakkuv teenistus seal, kus on suurem vajadus

Kolimine riiki, kus vajatakse rohkem kuningriigi kuulutajaid, on suur samm. Kuid püsimine välismaisel kuulutustööpõllul aasta aasta järel, nõuab sageli palju pingutusi ja ennastohverdavust. Arvukad vennad ja õed on sedasorti raskustele meelekindluse ja rõõmuga vastu astunud.

Näiteks Arthur ja Roberta Gonzales tulid koos oma kolmeaastase poja Daltoniga Ameerika Ühendriikidest Belize’i teenima 1989. aastal. ”Kõige raskem oli jätta maha turvaline ja tasuv töö, et minna elama riiki, kus väga paljudel inimestel pole üldse tööd,” möönab Roberta.

Arthur kinnitab: ”Jah, lihtsalt tuleb usaldada Jehoovat. Piiblist Aabrahami kohta lugedes paneb mind hämmastama, kuidas ta oli valmis lahkuma oma kodust, perest ja kõige juurest, mis talle tuttav oli. Kuid Jehoova hoolitses tema eest väga hästi. Meil oli raskevõitu harjuda Belize’i kreooli keelega. Aga lootsime Jehoovale ja tema hoolitses meie eest.”

Frank ja Alice Cardoza tulid Californiast Belize’i pioneeridena teenima aastal 1991. ”Kui lugesin Apostlite tegude raamatut,” ütleb Frank, ”tekkis mul soov saada misjonäriks. Meil oli aga neli last, mistõttu teadsin, et me ei saaks kunagi minna Gileadi kooli. Seega, kui noorim tütar koolitee lõpetas, nägime, et nüüd saaksime kolida teise riiki. I-le pani punkti see, kui lugesime ”Vahitornist” artiklit Belize’ist.”

  ”Nõustusin seda kolm aastat proovima,” lausub Alice. ”Nüüdseks oleme siin elanud juba 18 aastat ja mulle meeldib siin väga!”

”Me armastame nii inimesi kui ka tööd,” lisab Frank, ”mistõttu meil on lihtne lähedaseks saada nendega, kes armastavad Jehoovat. Need on olnud meie elu parimad aastad, kuna oleme alustanud rohkem uurimisi, kui juhatada suudame, ning näinud, kuidas inimesed võtavad tõe vastu. Sellest eesõigusest ei loobuks me mitte mingi hinna eest.”

Carl ja Martha Simons kolisid Texsest Belize’i 1988. aastal. ”Meie kaks last olid siis 10- ja 8-aastased,” sõnab Martha. ”Belize’is kuulutasime pikki päevi koos kogudusega vihmametsas asuvates külades. Samuti töötasime üheskoos kokkutulekusaali ehitusel ning kokkutulekute ajal oli meie maja alati täis meie pool ööbivaid vendi ja õdesid. Oleme tänulikud selle eest, et oma lapsed siin üles kasvatasime, kuna nad said suhelda eripioneeride ja misjonäridega. Muidugi oli ka aegu, mil tahtsime lennukisse istuda ja ära sõita — aegu, mil polnud elektrit, kraanivett, patareisid ega telefoniühendust. Aga kui meil tuleks kõike uuesti läbi elada, nii head kui halba, ei kõhkleks me hetkegi. Meie elu on saanud palju rikkamaks seeläbi, et oleme teeninud seal, kus on suurem vajadus.”

[Pildid]

Vasakult paremale: Dalton, Roberta, Arthur ja tema ema Martha Gonzalez

Alice ja Frank Cardoza

Carl ja Martha Simons

 [Kast lk 250]

”Keegi, kes hoolib!”

ALEJANDRO JA REBECCA (BECKY) LACAYO

SÜNDINUD 1950 ja 1949

RISTITUD 1966 ja 1959

LÜHIANDMED Pärast Gileadi kooli lõpetamist 1972. aastal teenisid nad misjonäridena El Salvadoris, Belize’is, Nicaraguas, Mehhikos ja Hondurases. Praegu teevad nad Ameerika Ühendriikides ringkonnatööd, kuid pole kunagi unustanud Belize’is päästetöödes osalemist.

▪ ”OLEME keset orkaan Keithi!” kirjutas Becky esmaspäeval, 2. oktoobril 2000. ”Juba kaks ja pool päeva on lakkamatult sadanud.”

Järgmisel päeval, kui tuul ja vihm olid raugenud, õnnestus Alejandrol ja eripioneerist vennal Donald Niebruggel viia üht-teist Ambergris Cayle. Koos kahe sealse kogudusevanemaga käisid nad kahe koguduse iga kuulutaja juures, et uurida, kas kõik on korras.

”Kolmapäeval,” meenutab Becky, ”tõid riigi eri paikadest tulnud vennad harubüroosse toitu, vett ja riideid, mida jagada saartel elavatele tunnistajatele. Peagi oli vestibüül ja raamatukogu asju täis.”

Samal ajal viisid Alejandro ja kolm venda hädaabitarbeid Cay Caulkerile, pakkusid õigeaegset julgustust ja palvetasid koos sealse grupiga. Tunnistajaid, aga ka teisi, liigutas südamepõhjani vendade armastus ja hool. ”Olen aastaid oma kirikule annetusi teinud,” nurises üks naine, ”kuid mitte keegi minu kirikust pole tulnud küsima, kuidas mul läheb.”

Üks õde lausus, rõõmupisarad silmis: ”Vaadake teisi ja vaadake meid! Meil on keegi, kes hoolib!”

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 244, 245]

KRONOLOOGIA — Belize

1923 James Gordon kuulutab Bombas.

1930

1933 Freida Johnson kuulutab Belize’i linnas.

1934 Thaddius Hodgeson peab oma pagariäris koosolekuid.

1940

1941 Belize’i linnas ristitakse esimesed kuulutajad.

1945 Saabuvad esimesed misjonärid.

1946 Rajatakse harubüroo.

1950

1957 Misjonäre ei lubata enam riiki.

1959 Ehitatakse harubüroo, misjonikodu ja kuningriigisaal.

1960

1961 Misjonäre lubatakse jälle riiki.

 1961 Belize’i laastab orkaan Hattie.

1971 Esimest korda toimuvad kokkutulekud Birdi saarel.

1980

1988 Ladyville’i ehitatakse kokkutulekusaal.

1990

2000

2000 Belize’is möllab orkaan Keith.

2001 Belize läheb Mehhiko harubüroo järelevaatuse alla.

2002 Pühitsetakse kaksik-kuningriigisaal (vasakul), misjonikodu ja renoveeritud kokkutulekusaal.

2010

[Arvjoonis]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

1800

1200

400

1930 1940 1950 1960 1980 1990 2000 2010

[Pilt]

Laevatäis vendi minemas kokkutulekule

 [Kaardid lk 209]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MEHHIKO

GUATEMALA

Melchor de Mencos

KARIIBI MERI

BELIZE

Ambergris Cay

San Pedro

Cay Caulker

COROZALI RINGKOND

Corozal

ORANGE WALKI RINGKOND

Orange Walk

August Pine Ridge

BELIZE’I RINGKOND

Bomba

Santana

Crooked Tree

Black Creek

Ladyville

Belize

CAYO RINGKOND

BELMOPAN

Benque Viejo

STANN CREEKI RINGKOND

Stann Creeki org

Dangriga

Hopkins

Seine Bight

TOLEDO RINGKOND

Mango Creek

Placencia

Monkey River Town

Punta Negra

San Antonio

Punta Gorda

Sundaywood

Barranco

Crique Sarco

Belize’i jõgi

MAYA MÄED

 [Lehekülje suurune pilt lk 200]

[Pilt lk 206]

Alphonsena Robateau ja Amybelle Allen koos kolme eripioneeriga

[Pilt lk 207]

Herman ja Derrine Lightburn koos poja Stepheniga

[Pilt lk 210]

Rühm tunnistajaid helivankriga Belize’i linnas 1940ndatel; 1) Thaddius Hodgeson, 2) George Longsworth

[Pilt lk 213]

Elmer Ihrig käis kuulutamas ka teistes ringkondades

[Pilt lk 214]

Charles Heyen ergutas vendi viima korrapäraselt läbi koosolekuid

[Pilt lk 221]

Harubüroo, misjonikodu ja kuningriigisaal Belize’i linnas

[Pilt lk 223]

Esimene tervenisti hispaaniakeelne ringkonnakokkutulek Orange Walki kuningriigisaalis, 1968

[Pilt lk 229]

Eripioneerid Marcial ja Manuela Kay

[Pilt lk 230]

Iseloomulik maaja küla, Toledo ringkond

[Pilt lk 240]

María ja Basilio Ah

[Pilt lk 246]

Cecilia Pratt

[Pilt lk 249]

Ringkonnakokkutulek telgis, Punta Gorda, 1960ndad

[Pilt lk 251]

Becky ja Alejandro Lacayo

[Pildid lk 252, 253]

Terasehitisest (all) on nüüd saanud kokkutulekusaal (paremal)

Renoveeritud kokkutulekusaal

[Pilt lk 254]

Vennad ja õed kaksik-kuningriigisaali ehitusplatsil, Belize’i linn