1990-ndate alguse Gruusias oli enamikus kogudustes ainult üks vanem või abiline. Tavaliselt koosnes kogudus mitmest eraldi kogunevast grupist, sest kuulutajad elasid laiali erinevates linnades ja külades.

Joni Šalamberidze ja Pavle Abdušelišvili, kes olid juba varem teeninud kõrvalistel territooriumidel, määrati Kahhethi piirkonnas asuvasse Thelavi linna. Sealses koguduses oli 300 kuulutajat, kuid mitte ühtegi vanemat. See koosnes 13 grupist, kes kõik käisid koos erinevates paikades.

Joni ja Pavle tuvastasid seal asjaolu, mis pidurdas vendade vaimset edenemist. Joni räägib: „Paljudel vendadel olid suured põllud ja viinamarjaistandused. Maapiirkondades on naabritel kombeks üksteist talutöödes aidata. Sellepärast viibisid  meie vennad palju ilmalikus seltskonnas.” (1. Kor. 15:33.)

Joni ja Pavle andsid vendadele nõu kutsuda saagikoristusele appi vaid usukaaslasi. Sel juhul ümbritseks neid talutöid tehes hea seltskond. (Kog. 4:9, 10.) Joni märgib: „Vennaarmastus koguduses sai tugevamaks.” Kui Joni ja Pavle kolm aastat hiljem Kahhethi piirkonnast lahkusid, tegutses seal 5 kohalikku kogudusevanemat ja 12 abilist.

Kuna meie töö oli Gruusias 1990-ndate alguseni keelatud, kogunesid vennad-õed väikestes rühmades koguduse raamatu- ja Vahitorni-uurimiseks. Need koosolekud olid väga kosutavad, kuid seal ei õpetatud kuulutama.

Olukord muutus, kui Nõukogude režiim kokku varises. Jehoova organisatsioon andis juhendi, et iga nädal toimuks teokraatlik teenistuskool ja teenistuskoosolek.

Naili Hutsišvili ja tema õde Lali Alekperova meenutavad neid koosolekuid südamesoojusega. „Oli põnev aeg. Kõik olid elevil, et ka õed saavad nüüd programmis osaleda,” jutustab Lali.

Naili meenutab: „Ühes demonstratsioonis luges korterivaldaja laval ajalehte, kui kuulis koputust uksele. Ta kutsus koputajad sisse. Kaks õde sisenesid saaliuksest ja läksid lavale.” Lali lisab: „Ükskõik kui ebatavalisi asju koosolekutel mõnikord  ka tehti, aitasid need meil lihvida kuulutustööoskusi.”

Aastaid paljundasid meie kirjandust mõned üksikud vennad käsijuhitavate masinatega omaenda kodus. Kirjandusvajaduse kasvades otsustasid vennad lasta meie ajakirju trükkida trükikodades, mis tegid seda mõistliku hinnaga.

Säilituseksemplari valmistamisel ilmutasid vennad nutikust. Kirjutusmasinal trükiti gruusiakeelne tekst leheküljele samasuguse paigutusega kui ingliskeelses originaalis. Siis lõigati ingliskeelsest ajakirjast välja pildid ja kleebiti teksti juurde. Esikaas kujundati nii, et võeti ingliskeelse ajakirja kaas, otsiti Gruusia ajalehtedest ilusaid tähti ja kleebiti ingliskeelne tekst nendega üle. Nüüd oli ajakiri valmis trükki minema.

Kui arvutid muutusid tavalisemaks, läksid kaks noort venda, Levani Kopaliani ja Leri Mirzašvili, arvutikursusele. Leri räägib: „Meil polnud üldse kogemusi ja alati ei kukkunud asjad hästi välja. Kuid Jehoova abiga kujundasime varsti meie ajakirju ainult arvutis.”

Takistustest hoolimata jõudsid peagi kõikidesse Gruusia kogudustesse kohapeal tehtud neljavärvitrükis ajakirjad. Kuid vajadus ajakirjade järele aina kasvas ja sellega oli järjest raskem sammu pidada. Jehoova organisatsioon ulatas oma abikäe just õigel ajal.

1992. aastal toimus Venemaal Peterburis rahvusvaheline kokkutulek ja Gruusia vendadel oli seal koosolek Saksamaa harubüroo esindajatega. Genadi Gudadze jutustab: „Vennad selgitasid, kuidas tõlketööd tavaliselt tehakse. Nad ütlesid, et varsti saadetakse meile keegi appi.”

Piiblikirjanduse trükkimine gruusia keeles oli paras pähkel. Gruusia keeles on ainulaadne tähestik, mida ei toetanud veel meie organisatsiooni loodud mitmekeelne elektrooniline kirjastussüsteem (MEPS). Fotoladumiseks ja trükkimiseks tuli luua uus kiri.

1970-ndate lõpus oli Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud perekond Datikašvili. Üks nende lastest, Marina, sai Jehoova tunnistajaks. Kui Brooklyni Peetelis hakati MEPS-i süsteemi jaoks gruusia tähti joonistama, oli tema abi väga oluline. Peagi trükiti Saksamaal mitu traktaati ja brošüür „Vaata, ma teen kõik uueks!”.

1993. aastal tulid Saksamaa harubüroost Thbilisisse tõlketööd korraldama Michael ja Silvia Fleckenstein. „Mäletasin veel Peterburi koosolekut,” räägib Michael. „Kuid poolteist aastat hiljem ootas meid Thbilisis ees hästi toimiv tõlketiim.”

Juba mõne kuu pärast töötas väikeses korter-büroos 11 täisajalist tõlkijat. Tänu väljaõppele, mida  Jehoova organisatsioon andis, hakati kogudusi vaimse toiduga korrapäraselt varustama.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist algasid paljudes endistes liiduvabariikides rahvarahutused ja etnilised konfliktid. Gruusiagi ei jäänud neist puutumata. Selle tagajärjel muutus reisimine ohtlikuks, eriti piirialadel.

Ühel novembrikuu päeval 1994 pidasid relvastatud mehed piiril kinni vend Aleko Gvritišvili ja kaks teist venda. Vendadel kästi autost välja tulla. „Piiblikirjandust nähes läksid nad raevu,” jutustab Aleko. „Nad kamandasid meid ritta. Arvasime, et meiega on lõpp. Palvetasime tulihingeliselt Jehoova poole. Umbes kahe tunni pärast ütles üks: „Võtke oma raamatud ja kaduge. Kui veel nägu näitate, paneme teie auto põlema ja teeme teile otsa peale.””

Vennad ei hoolinud hirmutamisest ja toimetasid  jätkuvalt vaimset toitu Gruusiasse. Vend Zaza Džikurašvili oli üks neist, kes vedas ennastohverdavalt piiblikirjandust. Ta räägib: „Mõistagi vajasid vennad vaimset toitu väga. Suurt tuge saime oma kallitelt naistelt.”

„Paljud kirjandust transportinud vennad olid abielumehed,” selgitab Aleko. Miks söandasid nad ohte trotsida? „Eelkõige tänutundest ja armastusest Jehoova vastu. Tahtsime hoolitseda oma kallite vendade ja õdede eest samamoodi, nagu Jehoova seda teeb.”

Tänu selliste vendade eneseohverdusele ei katkenud kirjandussaadetiste vool kordagi ka rahututel aastatel. Hiljem leiti kirjanduse saatmiseks Saksamaalt Gruusiasse turvalisemaid teid.

1995. aastal stabiliseerus riigis poliitiline olukord ja otsustati pidada esimene piirkonnakonvent. 1996. aasta suvel toimusid piirkonnakonvendid kolmes kohas: Goris, Marneulis ja Tsnoris. Neil osales 6000 inimest kogu Gruusiast.

Gori lähedal toimunud kokkutulek oli eriti meeldejääv. Milline erinevus võrreldes ajaga, kui vennad arvasid, et nad ei suuda mälestusõhtule kutsuda saalitäitki inimesi! Nüüd oodati enam kui 2000 inimest, kuid nii suurt kokkutulekupaika oli keeruline leida. Kokkutulek otsustati pidada mägedes vabas õhus, ühel linnalähedasel kämpinguplatsil.

Vend Kako Lomidze, kes teenis kokkutulekukomitees, lausub: „Pärast programmi veetsid vennad-õed  üheskoos aega, laulsid ja suhtlesid. Kõik tajusid, et Jumala rahvast ühendab tugev armastuseside.” (Joh. 13:35.)

1996. aastast hakkasid reisivad ülevaatajad nädala kaupa kõiki kogudusi külastama. Selleks pandi ametisse uusi reisivaid ülevaatajaid lisaks vendadele, kes juba teenisid Lääne- ja Ida-Gruusias.

Nende vendade armastusest nähtud vaev ja ustav teenistus aitas kogudustel kasvada ja järgida üha paremini teokraatlikke juhiseid. (1. Tess. 1:3.) Aastatel 1990 kuni 1997 toimus ennenägematu kasv. 1990. aastal esitas aruande 904 kuulutajat ja kõigest seitse aastat hiljem oli hea sõnumi kuulutajaid juba 11 082.

Vaimne kasv, mis oli aastakümneid varem alanud, hõlmas nüüd kogu riiki. Kuid Jehooval oli oma rahvale Gruusias varuks veel palju õnnistusi.